Читать книгу Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов - Страница 5

Keset tuba seisab püsti l’armoire-valise¹². Laiali tõmmatud. Kolm sahtlikest on õieli, neist vahivad välja paberite keelekesed. Alfred sikutas – jõnkshaaval (kapp ei tahtnud kohe lahti lasta) – välja väikese lauakese. Tõmbas hinge. Pani selle ette lastetooli. Leidus tindipott. Ladus suled lauale. Äramurtud vändaga arvutusmasin. Pole viga, võib pliiatsi sisse torgata. Siin see ongi, näritud otsaga. Ma kirjutasin need paberid täis kuuskümmend aastat tagasi. Mul tõuseb klomp kurku, kui neid vaatan … see on minu käsi, minu lapsekäsi.

Mulle meeldis end seintega eraldada.

Ta paneb paika ühe tooli. Kõrvale teise. Rebib sohvalt teki maha. See lendab põrandale. Heidab toolikorjudele lina. Tõmbab selle sirgeks.

Voilà! Minu kindlus. Niiviisi seda ehitati.

Voltaire’i rinnakuju lauale. Rousseau ja Didrot etažeerile nagu publik beletaažil. Kena.

Ta kõnnib ümber oma rajatise, kiikab ukse tagant sisse.

Nüüd olen ma pea ja õla jagu kohvrist pikem. Kindlasti olen ma isast pikem.

Alfred istub sohvale, ohkab. Käe alla satub piip. Ah siin sa siis oledki! Ta otsib tükk aega tubakakotti. Viimaks saab põlema.

Kohver käis lahti nagu päris kapp, vasaku poole sisse olid ehitatud nagid ja riiulid, parem aga koosnes kolmest sektsioonist, millest igaühes oli mitu väljatõmmatavat sahtlikest; peale selle lasi kaas välja õhukese sirmi: selle välimisel küljel oli pilt džunglis rändavast pühast Kristoforusest, aga sisemine külg oli kuni põrandani peegeljas. Ma peitusin sirmi taha ja riietusin kord piraadiks, kord musketäriks. Kostüümid, relvad, parukad, lehvid, lindid, vööd olid kapist võtta.

Pariisis soetasime me sihilikult sellise mööbli, mis oli väga sarnane meil Moskvas olnuga. Isa kartis, et ma elan elukohamuutust raskelt üle, seetõttu ei kolinud me mitu aastat, käisime uues Pariisi korteris puhuti – paar-kolm korda aastas, vanemad tegid näo, nagu me ei kavatseks üldse kolida, siit sõitsime me Rivierasse, Biarritzi ja Monacosse, siia tulime me tagasi, õppisime Pariisi tundma, käisime Versailles’s, kui isa sai kutseid, külastasime tuntud Vene aristokraatide salonge, Prantsusmaale ammu ümber asunutena tahtsid nad temalt kuulda, mida Venemaal uut on; aga seejärel naasime Moskvasse, kus kõik kulges harjumuspärast rada (mul oli kinnismõte, et mind valmistatakse ette millekski möödapääsmatuks ja traagiliseks, millekski selliseks nagu lahkuminek, kadetikorpus või boarding school; mõnda mu tuttavat last oli see tabanud ja nad kadusid minu elust, juhuslikult kokku trehvates paistsid nad mulle äravaevatuna, väga õnnetuna, justkui oleks neid piinatud, ning ma kartsin väga, et mul seisab ees midagi samalaadset).

Kuni kahekümnendate aastate lõpuni ei teadvustanud ma päriselt, et elan Pariisis isa tahtel, see oli olnud tema tahe. Ta oli Pariisist lummatud, ta oli sellesse linna armunud, armastas ühtviisi nii uusgootikat kui ka art nouveau’d, jumaldas Hector Guimardi ja Jules Lavirotte’i. Isa oli nimme valinud välja väikese majakese XVI linnaosas, et elada Arc de Triomphe’i ja Champs-Élysées’ lähedal. Ta tahtis, et ma elaksin tema unistuses! Ning ma tundsin end selles imehästi. Ma olin õnnelik. Ma hakkasin oma teist kodu kogu südamest armastama. Siit kuhugi ära, kasvõi teise arrondissement’i kolimise mõte ei ole mulle kordagi pähe tulnud. Ma ei ole isa toas mitte midagi muutnud (kõige suurem muudatus leidis aset 1961. aastal, kui ma müüsin maha tema ostetud klavikordi ja selle asemele pandi see klavessiin). Mõned mu tuttavad imestavad, kuid need, kes tunnevad mind ammusest ajast, on harjunud. See iseloomustab mind, nõnda nad ütlevad ja vaevalt et eksivad.

Ma elan mingis mõttes muuseumis, kuid märkan seda üksnes hilja öösel. Ilmub selline spetsiifiline lõhn ning kõik hämarusega kaetud esemed omandavad tähtsuse, otsekui oleksid nad klaasi all. See hirmutab natuke. Ma pole muuseume kunagi sallinud: vägisi eksponaatideks muudetud esemed annavad maailmast, ajaloost, inimesest vale ettekujutuse; oma keskkonnast välja tõmmatud nipsasi minetab osaliselt oma omadusi, lakkab paistmast tavaline, muutub terafimiks (mul on neid terve kollektsioon, ma tean, millest räägin); ainulaadsusega täidetud eksponaat annab valetunnistust nii oma kunagise omaniku kui ka inimese kui sellise kohta. Muuseum meenutab hullumaja. Kui peita psüühiliselt terve inimene idiootide sekka, ei erista keegi teda haigetest. Nii on ka asjadega. Ma võin panna muuseumisse ükskõik mida. Oma sokid. Oma lipsud. Näritud pliiatsijupi, millega kirjutan. Vabalt. Nad kõik väärivad võrdselt järeltulijate tähelepanu. Minu majale võib panna sildi „Un Musée” ja kõik, ilma selgituseta: un musée. Polegi tarvis midagi kuhugi viia. Terve Pariis on muuseum. Kogu maailm. Sest et … ei, sellest olen ma ühes teises kohas kirjutanud, peab otsima.

Minu nädalad sarnanevad nüüd kammiga, kust osad piid on ära tulnud: see on ununenud, too kustunud.

Meie kodus on grammofon alati olemas olnud. Esimest muusikaõpetajat ma ei mäleta. Kui läksin kooli, ilmusid minu miniatuursesse täiskasvanuellu päris märkmed. Mõnikord ma kujutlesin ennast notarina, täitsin blankette nagu isa, panin neile pitseri ja allkirja, seadsin sisse kaardid, kuhu kirjutasin oma sõprade nimed, nende sünniaja, silmade ja juuste värvi, kogusin postkaarte, marke ja münte. Eriline koht oli kapis detektiivikomplektil: eboniitvarrega suurendusklaas, kindad, pintslid, mängupüstol, võtmekimp, taskulamp, isa lisas sellele raamatu „Sherlock Holmesi seiklused”, piibu, ehtsa Inglise taskunoa kahe tera ja korgitseriga (noal oli graveering: James Fenton & Co, Sheffield). End kõigist eraldanuna sehkendasin ma mänguasjadega, tõstsin neid ühest sahtlist teise, joonistasin midagi või uurisin suurendusklaasiga. Liikuv kapp oli minu kabinet. Ma rändasin sellega terve ilma läbi! Kaart ja gloobus olid minu esimesed sõbrad. Ma reisisin väga lihtsalt – piisas gloobuse keerutamisest. Tahtsin, et mu tuba oleks isa kabineti täpne koopia: büroo, massiivne paljude sahtlitega laud, seinad täis raamaturiiuleid, nurgas suurte klaasustega kapp.

Mind jälitab haruldast liiki košmaar: lõputu hoone, kust ma ei pääse välja, ja ei suuda kuidagi ärgata; korter Ostoženkal, Moskva gümnaasium, maja rue de la Pompe’il, lütseum, Sorbonne oma koridoride ja treppidega – kõik seguneb ja muutub koletislikuks labürindiks. Juhtub väga harva ka ilmsi. Nii nagu langetõbine tunneb ette haigushoogu, õppisin ka mina ära arvama, millal tuba hakkab järsku pikaks venima, seinad hakkavad kasvama, ning ma tean, et ukse taga võib olla mis iganes. Kui ma olen kaine ja reibas, siis võin kanduda isa tuppa – see on olemas, ma näen iga raamatut riiulil! Kes seal praegu ka ei ela, seal on kõik endistviisi. Ma näen teda: ta istub ja loeb midagi.

Alfred ajab end üles. Koputab kustunud piibu tühjaks. Oh neid Maroko piipusid … Valab karahvinist veini. Käsi väriseb. Kurat. Joob ahnete lonksudega.

Ma jumaldasin isa tuba. Ronisin kiiktooli, kiikusin omaette ümisedes, vaatasin, kuidas ta töötab: tõstab pabereid ringi, kiikab paksudesse raamatutesse. Tugitool naksus, paberid sahisesid, isa sulg kriiksus, mõnikord kriipsutas ta midagi alla ning siis viunatas sulg naljakalt, see lõbustas mind, ma palusin: „Issi, tee veel! Veel-veel!”

„Veel-veel,” ütleb Alfred pimedusse. „Veel! Veel!”

Ma tahtsin, et mul oleks kõik samamoodi nagu temal. Ma kogusin kappi riiulitele paberit, isa andis oma vanad suled mulle ning ma kriiksutasin nendega, püüdsin hoolega.

„Meie Alfred on muutunud väikeseks kontoriametnikuks,” rääkis ema külalistele, paotades toa ust, nad piilusid sirmi taha, ma kangestusin – mõnust (mulle meeldis, kui mind vaadati, kuid ei näidanud seda välja).

Kord kuulsin, kuidas keegi ema sõbrataridest (või meie kauge sugulane) hüüatas: „Issand, kui nukulik ta teil on! No täitsa nagu mänguasi!” Ehkki ma kohmetusin, teesklesin siiski, et kirjutan ega kuule midagi, võõrastetuppa ma end näole ei andnudki.

Ma sündisin 1896. aastal (päeval, mil suri Maurice de Hirsch¹³), isa oli siis kolmkümmend neli aastat vana – need arvud ei mahu mulle pähe. Ma ei tea isa tolleaegsest elust peaaegu mitte midagi, sest võtsin kõike enesestmõistetavana ja arvasin, et peale selle, mida näen, ei toimu midagi (minu vanemad ilmusid koos minuga). Nüüd annaksin ma oma käe või jala ära (lõppude lõpuks, milleks nad mulle?), et saada isa kohta natukenegi rohkem teada. Tean, et mu vanaisa oli riiaka loomuga, ta oli kogu oma suguseltsiga tülli pööranud ja siirdunud Saksamaalt Peterburi (pidas õega salajast kirjavahetust), võib ette kujutada tema vintsutusi: töötas repetiitorina, kaubaagendina, lehemüüjana, üüris tillukest tuba, mida tuletas isale iga päev meelde. Vanaisal oli õnne abielluda nutika ja mitte kõige vaesema vene neiuga, vaat siis avas ta oma raamatupoe, mis oli pooleldi ajalehekiosk. Sõbrad siginesid talle eranditult venelased ja asjalikud, väikeettevõtjad; ta ülistas vene kultuuri ja püüdis saksa keelt mitte suhu võtta. Oma lapsed pani ta tavalisse vene kooli. Isa, kahest pojast vanim, sai võimaluse Moskvasse õppima minna (ta õppis iseseisvalt saksa keelt), ent noorema venna koolitamiseks raha ei jätkunud, tema pidi tööle minema, võttis varakult naise, töötas trükikojas, käisid kuuldused, et ta jõi ja mängis, hülgas perekonna, hakkas anarhistiks, sattus kroonuleivale. Peterburis käisime me ainult kaks korda, seevastu Saksamaal käisime sageli ning kui vanaisa kuulis, et isa sõitis sugulaste juurde kummardama, sai ta jube vihaseks.

Isa töötas suures Moskva notarikontoris, kust hiljem lahkus, asutas oma tagasihoidliku büroo ja oli ise enda peremees. Me emaga käisime tal sageli vastas tolle hoone trepil, kus büroo paiknes, ja kõndisime sealt kõik koos Arbatile, Pretšistenski bulvarile või Tverskajale; inimeste seas jalutades tundsin ma end väga väiksena, mulle tundus, et ma jalutan puude vahel; ma mõtlesin välja, et nendel inimestel on lisaks kätele ja jalgadele ka pikad-pikad oksad, mis ulatuvad teistesse maailmadesse, ja nendel okstel kasvavad imelised lilled; need lilled, mis olid kübaratel ja revääridel, sümboliseerisid minu arvamist mööda teisi, tõelisi, pilgule varjatud õisi; võib-olla mõjus mulle nii tugevasti kirikute ülevus, ema käis pühapäeviti Strastnoi kloostris, võttis mind mõnikord kaasa. Minu jaoks oli tähtis, kuidas ma välja näen, kuidas mind vaadatakse. Ma piidlesin pingsalt möödaminejate nägusid, mõistatades, millise mulje ma neile jätan; ma otsisin igas vastutulijas vastukaja, naeratasin kõigile …

Oma esimesele päris reisile suundus kohver alles 1906. aastal (oli teel hirmsasti tüliks). Me kolisime jäädavalt Pariisi, kuid isa jätkas Moskvas töötamist. Minu haridusega ja Pariisi elu ringkondadesse viimisega tegeles ikka seesama monsieur Léandre. Tolleks ajaks oli ta väheke kulunud, end käest lasknud ning pahatihti oli tal joomalehk man, kuid talle anti andeks. „Ja ka see, kallis, on osa Pariisi kasvatusest,” rahustas isa emmet. Varsti lugesin ma Rousseau asemel ette Huysmansi, harjutasin edutult Chabrier’ klaveripalasid. Kui me käisime Pariisis, meenutas meie elu muinasjuttu: jaamas oli meil sohver vastas, uksele ilmus tärgeldatud köögitüdruk, maja lõhnas värskete saiakeste järele, puurides vidistasid kanaarilinnud, aknalaudadel olid lilled, igal laupäevahommikul sõitsime me automobiiliga läbi Elüüsiumi väljade linnast välja. Pärast meie lõplikku kolimist muinasjutt luitus; alles jäi vaid unine Francine, ta polnud just vilets kokk, kuid tegi üsna igavaid sööke, oli laisk koristama; üheks tema kohustuseks oli minu lütseumisse viimine ja sealt äratoomine, teel kippus ikka miski mu tähelepanu köitma ning Francine sikutas mind käest, ma kaebasin ära, ema noomis Francine’i, kuid ei suutnud teda sellest võõrutada.

Ma käisin Janson-de-Sailly lütseumis: kõik oli arusaamatu ja tuli suure vaevaga, isegi saksa keel. Kaotasin ühe aasta, teistele järelejõudmiseks tuli palgata repetiitorid, peale selle käisin ma klaveriõpetaja juures – kiusakas kurt vanamees vastiku harjumusega habemesse pobiseda, ta poleks saanud midagi õpetada ja koondas seetõttu kogu oma tähelepanu õpilaste õigele rühile ja käte liikumisele, isegi peksis meid natuke, tema peale kaevati, ma kuulsin, kuidas vanemad väljendasid isekeskis rahulolematust tema meetodite, maneeride, välimuse üle, kuid viisid ikkagi oma lapsi tema juurde: oldi arvamusel, et vähene peks on kasulik; laupäeviti veetsin ma poolteist tundi juudi tädikese madame Cafrelle’i seltsis, kes õpetas noodikirja ja kannatas somnolentsuse all.

Lütseum ei asunud meie kodust kuigi kaugel, üsna pea tohtisin ma hakata üksi käima, mõnikord küsisin emalt natuke peenraha. Kui ammune mälestus! Imestan, et see on säilinud. Sulen silmad, kardan käest lasta, näen ema nägu, tunnen tema käsi oma õlgadel, mu nägu mähkub ema parfüümi kergesse aroomi, ema juuksed langevad mu otsaesisele, kui ta mind suudleb, kuulen rahakoti klõpsu … ja münt kukub! See nägemus on niisama habras nagu need vanaaegsed kuuseehted, mida avastad laealusest kapist ning keerad pikkamööda ettevaatlikult lahti, mõistatades, kas nad on seal terveks jäänud või leiad nüüd killud. „Mida sa nendega teed, Alfred?” Koolipäeva lõppedes passisid meid lütseumi juures vaesed, palusid almust, ma andsin väikesele räbalais memmele, ta meenutas kaltsunukku, mäletan seniajani tema häält: „Vous n’auriez pas deux sous, mon petit m-sieur?¹⁴” – „Ma annan talle, emme.” Emme embas mind ega tahtnud kuidagi lahti lasta, kallistas ja sosistas hellitussõnu. Ma olin üksteist aastat vana. Nüüd seitsekümmend neli. Ma sulen silmad ja lähen tagasi nondesse hetkedesse. Ma vajan ikka veel ema viirastuslikku kohalolekut. Pärast nii paljusid aastaid, nii paljusid metamorfoose … Mul on vaja tunda tema huuli oma põsel. Tema suudlus puhastab mu südame räpast, tuletab mulle meelde, kes ma olen.

Maailm oli noil päevil kirjum ja terviklikum: seinad olid seinad, tihedad, kõvad, vankumatud, katused võisid tõrjuda mis tahes löögi – välgu, tormi, üleujutused ei heidutanud, tuli isa ja me sõitsime automobiiliga ringi. Kahtlemata on see mälestus läkitus Champs-Élysées’lt: seal oli alailma tolmune. Fochi avenüül, teel Boulogne’i metsa tuli sageli nägu rätikuga katta ja silmi kissitada. Hoian minevikukaadreid värisevate ripsmetega kinni, püüdes mitte nutma hakata.

Meie perekonna heaolu ei rajanenud sugugi isa nutikusel. Enne Prantsusmaale lahkumist müüs ema maha suguvõsa mõisa ja veel mingi manufaktuuri, mis põhjustas ägeda kriitika kõigi tema sugulaste poolt, sellega oligi seletatav nende kategooriline soovimatus meiega läbi käia. Mina sain sellest teada kahekümnendate keskpaigas, kui ema jooksis panga vahet päästmaks meie varanduse jäänuseid; pärast tema surma pärisin ma mõningad väärtpaberid ja ehted, tänu millele võisin emigrantide üldise vaesuse taustal kuni okupatsioonini enam-vähem muretult elada (loomulikult tundsin ma meelekibedust ja teatavat piinlikkust, andsin sageli laenu, mõnikord valedele inimestele).

Olen peaaegu kogu elu elanud Seine’i paremal kaldal rue de la Pompe’il, kus neid ridu kirjutangi. Oo, Passy kalmistu marmorsambad, te ootate mind ilmaasjata, mul on koht juba välja valitud!

Moskvas voolab aeg aeglasemalt, isegi tuvid lendavad üle tänava laisalt, hetk peatub, sa rühid edasi jõnksamisi, otsekui mitmeid kordi sündides. Pariis piitsutab sind takka, annab jalaga tagumikku, puistab üle naerutolmuga, piserdab vihmaga, pritsmetega lompidest, teeb sulle vimkasid, sülitab sulle sõimusõnu, sosistab kuulujutte, tõmbab lahti vitriine ja hõlmu, surub enda vastu, suudleb mõlemale põsele, õngitseb sult raha välja, lehvitab kaabuga, vaatab igatsevalt silma ja kisub tumeda sametise öö kaissu. Pakaselisel talvel ja lämbetel suvepäevadel meenutab elu Moskvas sujuvat valsisammu, õlivärve, tummist kanget veini. Pariisis elad jooksujalu – crescendo, akvarell, kohv.

Ma olen jätnud hüvasti lapsepõlvega Jardin du Ranelagh’s¹⁵, seal sõitsin ma karussellihobustega, vaatasin marionett-teatrit, loopisime ema ja Francine’iga rõngaid, mängisime sulgpalli, olin keskpäevaks nii väsinud, et tundsin kehas raskust ja peas kõminat. Me läksime Passy restorani, mis asus jaamahoones, jõime mahla või kuuma šokolaadi küpsistega ning siis – koju, ma viskusin oma voodisse ja magasin kolm tundi nagu nott. Isaga olid meil pikad jalutuskäigud: kõigepealt Porte de la Muette’ini, vaatasime vana lossi ning kõndisime edasi peaaegu terveks päevaks Boulogne’i metsa, sõitsime paadiga, lonkisime mahajäetud Pré-Catelani pargis – etnograafiliste näituste jäänuseid kasutasin ma oma kujuteldava seikluse dekoratsioonidena. Me kõndisime edasi, edasi, isa silmad särasid, läksime kahekesi päris padrikusse, vehkisime arukaotuseni puumõõkadega või lasime vibust puudesse nürisid nooli, need põrkusid tuhmilt tagasi ja kukkusid maha, aga kui ära lendasid, pidin ma neid tükk aega kõrgest rohust otsima ja jonnisin. Tagasi tulime õhtuhämaruses voorimehega. Ema võttis meid vastu kerge ärritusega: „Noh, ja kuhu te nii kauaks jäite? Vaadake, kuidas te välja näete! Võta või jäta, saatan ja paharet!”

Esimesed aastad Pariisis ei olnud lihtsad. Linn heidutas mind pisut, ma sattusin temas segadusse. Niisamuti oli ema jaoks kõik uus. Me elasime võrdlemisi enesessesulgunult. Ma olin sageli haige, imelik arst ravis mind mürriga: käskis leotist juua, hingata sisse lõhna ja hõõruda mürriõli peale. Ema häbenes prantsuse keeles rääkida. Ma muretsesin sellepärast, et pean minema uude kooli, ja minagi rääkisin prantsuse keelt päris kehvasti. Isa julgustas meid, kinnitas, et küll me varsti kohaneme. Kuid minule oli raske elu sisse ajada, ma istusin kogu aeg kodus, eelistasin autosõite, isaga maletamist või raamatuga vedelemist. Igal pühapäeval käisime me tingimata vanaraamatukauplustes ja ilma ostudeta koju ei naasnud. Mu isa luges vaimustusega George Chesney, William Le Queux’, Horace Lesteri jt populaarseid romaane. Meie lugemistareks oli võõrastetuba, siin me vedelesime raamatutega (õudne! siinsamas võõrastetoas!): tema väikesel diivanil, mina kanapeel. Töökoormast vabanenud nooruslikult õhinat täis isa paistis eriti kaitsetuna. Ema käis meid vaatamas, vangutas hukkamõistu teeseldes pead, läks ära, kuid ma jõudsin tabada tema näol heldimuse. Me võisime niiviisi öö saabumiseni vedeleda ja isegi öösel lõmpsasime teineteise eest salaja raamatuid, hommikul teatas isa justkui muu seas, et oli oma Allan Quatermaini seiklused märkamatult läbi saanud, mina tegin samalaadse ülestunnistuse ning kergelt ogaratena ruttasime me kaldapealsetele, kus veetsime oma kaks tundi, otsides seikluslikku rämpsu. See oli õnn! Lugeda poole ööni, uinuda, raamat käes, sõita kaugel rue de la Fayette’il asuvasse Salon du Livre’isse, kus meie tuttav bukinist oli meile kõrvale pannud pataka uusi raamatuid, millest andis teada kulleri toodud läkitus, see lebas mul taskus ning ma teadsin kindlalt, et järgmise nädala või kaks neelame me isaga raamatuid – see oli lõpmatusemaiguline õnn! Ma kannan siiamaani endas selle kilde.