Читать книгу Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов - Страница 7

Marie rääkis, et samasugune silt oli olnud ka välisuksel, kuid see on maha võetud. Sissepääs apartementi algas tänavalt, külastajad läksid üles mööda pikka üsna laia treppi – üheksa astet, made, seitse astet ja vasakul tuba sildiga, paremal dušš, tualett ja külaliste toad, kuid mul ei õnnestunud esimesel visiidil õieti midagi näha (juba hiljem, kui mul oli juhust isegi tema juures elada, silmitsesin ma kõike lähemalt), pani Szymánska tõstis meid kiiresti välja, tema mees Jarek, rõõmsameelne, paks, täiesti kiilas lihtsakoeline elatanud poolakas (monsieur Morgensterni vanakraamipoekese juhataja) viis meid vasakkaldale, rääkis teel, et äril läheb väga kehvasti, ja nüüd veel need meeleavaldused, iga hetk võidakse klaasid puruks lüüa; me põikasime poodi sisse, ma olin seal esimest korda ning otse loomulikult hämmastas mind seal kõik: kui palju vidinaid, kui palju haruldasi nipsasjakesi, kangaid, raamatuid, ajakirju, rinnakujusid – ei leia tühja laikugi! Marie näitas mulle vanaaegset vasega ääristatud stereoskoopi jämedal jalal rässaka nahast periskoobiga, sealsamas karbis oli suur kollektsioon ruumilisi fotosid Uskumatu Mehe seikluste sarjast; see mees reisis, pani toime kangelastegusid, lõunatas fantastilistes restoranides kaunite naiste seltsis ja kinkis inimkonnale maagilisi teadmisi – sädelev kera peopesal, magnetiline pilk, välgu sähvatus: „Ohjelda stiihia!” Ma olin lummatud, silmitsedes tema nägu, ei ma tahtnud uskuda, et see oli toosama inimene, keda olime just nüüdsama rue de la Pompe’il külastanud. Asi ei olnud mitte tema eas, vaid kuvandi muutumises. Noor näitleja seal stereoskoobis oli haaratud rollist: silmade läige, haiglane muie, pooside ebaloomulikkus, mida võimendasid optika ja rõivaste veider tegumood; seda kõike ei olnud selles vanamehes, kes oli nii maine, tasane, vagur. See oli teine inimene! See polnud isegi inimene – võõras substants!

Marie muigas.

„Ei, muidugi on see tema, Alfred.”

Mingisugune maagia, tundus isegi võimatu, et ta oli tavaline surelik! Mõnel ülesvõttel vaatas ta läbitungivalt otse südamesse, tundus, et ta nägi mind … Täitsa põrguvärk! Ma tundsin kummalist külgetõmmet. Vahest oli see stereoskoobi efekt? Võib-olla retuššija töö, rahustasin ma ennast, jaa, retušeerija on kahtlemata vaeva näinud. Kuid ei saanud silmi ära, kleepusin stereoskoobi külge, panin ühe seeria teise järel, efekt ei kordunud mitte alati, kuid iga kord tekitas judinaid. Viimaks said stereopildid otsa. Ma küsisin, kas rohkem pole. Jarek ronis suurde metallkappi, kus hoiti luku taga hinnalisemat kraami, ta tõstis üksteise järel asju ringi, jätkates Mariega jutlemist. Kapp jahmatas mind samuti: see oli mitte lihtsalt lai – kolm meetrit! –, vaid ka sügavust oli tal vähemalt meetri jagu; ridade kaupa linte, plaate, fotokarpe jne, jne. Jarek otsis tükk aega midagi sellist, mida Marie tahtis mulle näidata, haruldasi kujutisi nukulinnast, millega ta oli tüdrukuna mänginud, hiljem müüdi see maha; pan Szymánski sukeldus, pea ees, kappi, jätkates temaga vestlemist, tema poola keel oli maamehelikult soe nagu äsja lüpstud piim, see tõi mulle meelde Tšistopoli, meil olid seal poolakad. Mariška vastas talle väga kräbedalt, tema poola keel oli kergelt helisev, ta kortsutas kulme, tema huuled liikusid hoopis teisiti, ta näis palju tõsisem, praktilisem kui prantsuse keeles rääkides. Kui Marie räägib prantsuse keeles, paistab ta kergemeelsena, pisut koketeerivana, kuid ka pingul olevana, torkiva ja rabedana, valmis haugatama või hammustama. Vene keel lõdvestab teda, ta hakkab isegi aeglasemalt liikuma, teda valdab igatsus, liigutused lähevad sujuvaks; poola keel muutis teda samuti, ilmus pisut kapriisne naeratus. Kõik need muutumised on lihtsalt vaimustavad! No mitte ei leia. Pole viga. Teinekord. Mariška andis talle musi ning suundusime Luxembourgi aeda mansetinööpi otsima.

Monsieur Morgenstern kurtis, et on ühe oma lemmiku mansetinööbi ära kaotanud, Marie lubas, et me otsime. Ma olin tugevasti mõjustatud maailmast, kuhu olin äsja piilunud. Kõndisime läbi suure ehitusplatsi, kus seisid otsekui pulmade puhul punaste lintidega ehitud traktorid, ekskavaatorid … veoki astmelaual korralikult kokku pandud kindad – ja ei hingelistki! Valged betoonplokid, vaiad, killustikuhunnikud, armatuur, liivakuhjad, tühjad pudelid … Kõik nägi välja nii, nagu oleks siin just nüüdsama nõukogude filmi vändatud. Roomikujäljega üles küntud platsil roomasklesid rebitud ajalehtede räbalad. Veoautode vahel ripendas üldstreigile kutsuv transparent. Suurepärane prelüüd sellele, millega me kavatseme tegelda – otsida Luxembourgi aiast mansetinööpi! … kas pole hullumeelsus? ta võis ju selle kus iganes ära kaotada! Ma mõtlesin monsieur Morgensternist: imevärklik vanamees; asi pole isegi selles, et ta räägib aktsendiga (aga võib-olla vene keel peabki niimoodi kõlama?) ja riietub nagu eelmise sajandi inimene, tema nägu katab väga keeruline kortsude süsteem, mille on graveerinud ebamaine käsi, niisugune nägu on tänapäeval suur haruldus nagu mingisugune iidne vaas. Me jalutasime pargis ringi, otsides toda pinki, kust olime ta hiljuti sirakil leidnud, ei suutnud miskipärast seda kuidagi üles leida … Mansetinööbist ei maksa rääkidagi! Kuid ma olin valmis otsima koos Mariega mida iganes, kasvõi jäneseid Kuu pealt. Pärast mitmeid tunde pargis, kui jõudsime välja Saint-Micheli bulvarile, hakkas mulle tunduma, nagu hakkaks mu rinnas lahti minema pilu, kust meid piilub taevas, silmitseb teda … Pöördusin rutuga hõlmu kinni panema, katsusin aiavarbade, puude poole mitte vaadata … Ma olen magamata, kõigest välja magamata … Ning see lahkus, ma muutusin taas iseendaks, tundsin maa külgetõmmet, kuid olin endast väljas, vaevu hingasin. Marie märkas mu seisundit.

„Kas midagi on pahasti?”

„Jah, ma olen vähe maganud. Naljakas. Pea käib ringi.”

Me läksime esimesse ettesattunud kohvikusse, vist Rostani; mina jõin apelsinimahla, tema kohvi; ma ütlesin, et mõned pildid, mida olin stereoskoobiga vaadanud, on mu meelest kuidagi imelikud …

„Mismoodi imelikud?”

Ma ei suutnud seletada.

„Aga kas teile või kellelegi veel ei ole nad kunagi imelikena paistnud?”

Marie kehitas õlgu.

„Küllap on asi selles, et te olete vähe maganud,” naeratas.

Ma ruttasin nõustuma; jah, pole välja maganud, sellepärast; kõik on lihtne; tõmmanud suitsu lõpuni, ma lõtvusin, silmad vajusid kinni, oleksin tahtnud haigutada, kuid pidasin vastu; ma olin vist hakanud vähehaaval toimuvaga sidet omandama; ta ütles, et teda ärritab Nõukogude raadio, mida tema vanemad kuulavad peaaegu et iga päev, ma küsisin, kas nad ei ole mõelnud kolida NSV Liitu.

„Jah ja ei.”

„Kuidas nii?”

„Saate aru, sellega on selline lugu. Me oleksime ju äärepealt läinud, kui ma viiene olin. Ega ma suurt midagi mäleta, ma ei saanud toona üldse aru, mis toimus. Aga siis oli ju sihuke hull aeg. Meie onu ikkagi läks, kuid ma ei taha sellest. Mõni teine kord, eks?”

„Muidugi.”

„Ega te solvunud?”

See kõlas ootamatult.

„Mina? Mispärast ometi?”

„Noh, võis jääda mulje, nagu te poleks väärt meie väikest perekonnalugu teadma. Uskuge, see pole nii. Ma lihtsalt ei tea, kuidas rääkida. Ma ei tea sedagi, mis sellest loost on tõde ja mis vale. Kõik sugulased näivad valetavat ja ennemini võiks tõe mõnelt naabrilt välja pinnida. Asi on selles …”

Ta ohkas ja ma ei pidanud vastu.

„Marie, jumala pärast, ärge tseremoonitsege minuga. Ma hindan iga hetke teie kõrval. Võime lihtsalt istuda ja inimesi vahtida, nad on kõik nii pentsikud.”

„Aga mulle tundub, et kõik ümberringi on nii erilised, kõik on moekalt riides või teavad, kuidas tuleb riides käia, aga mina ei tea. Ma olen lapsest peale end siin võõrkehana tundnud ja süüdistanud selles alati vanemaid. Meil on päris vähe sõpru. Meil on olnud nii palju peretülisid, te ei kujuta ette. Võiks ju arvata, et venelased peaksid üksteisest kinni hoidma, võõral maal on iga oma inimene kallis, aga võta näpust, kõik on omavahel nii tülis, tulevad tänaval vastu ja ei ütle teregi. Minuga ei teretata. Aga milles mina süüdi olen, kui nemad tülli läksid? Ema ja isa elavad omas suletud maailmas. Ma olen alati näinud, kuidas nad hoiavad prantslastest eemale ja ka teiste venelastega hoiavad distantsi. Eriti nendega, kes on tulnud NSV Liidust.” Ah vaat siis kuidas! Ma sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma teda koduukseni saadaksin (saab olema raske, saab olema väga raske). Ta hüüatas südametäiega: „Me elame nagu sektandid, jumala eest!” Ja puhkes naerma; ma kiirustasin naeratama, kuid see ei õnnestunud, tahtsin öelda, et Nõukogude Liit – vaat see on grandioosne sekt, kuid ei jõudnud, ta jätkas: „Ma läksin seitsmeteistaastasena tööle, õpin ja töötan, aga ema elab muudkui minu ja venna heaks: rassin nagu neetu, ja kõik ikka teie heaks. Kuidas meil ikka on kombeks õigustada laste ja tööga omaenda vaimupimedust. Istuvad isaga ja kuulavad Nõukogude raadiot, viskavad viinakest ja ohkavad. Ei taha enda ümber midagi näha. Nad elavad valesti. Hoolimata kõigest. Kogu Prantsusmaa kiuste.”

Tema nägu lõkendas, hääl värises. Sellal kui ta rääkis, vajusin ma unelusse. Mu pea muutus otsekui klaasjaks, süda valgus täis – tema kujutist, tema sõnu, tema häält. Ma ei pannud tähelegi, kuidas võtsin tema käe ja suudlesin, veel ja veel … Ta silitas mu juukseid. Ma vaatasin talle silma, tahtsin – ei tea, mida tahtsin öelda: paluda vabandust või anda mingi meeletu lubadus, öelda, et olen valmis tegema kõik selleks, et ta oleks õnnelik. Selle asemel suudlesin jälle tema kätt, ja veel, ja veel …

„Rahunege,” sosistas tema, katkestamata mu juuste silitamist, „rahunege …”

Ma suudlesin peopesa, iga kühmukest, iga lohukest, iga sõrmekest … mind valdas tohutu iha … pea käis ringi, mulle tundus jälle, nagu oleks taevas minusse sisenenud ja valmis mu mõistuse välja tõrjuma, ma panin silmad kinni, sest need olid kasutud … olin tundetulvast pooleldi teadvusetus olekus, kuid ometigi suutsin mingeid sõnu lausuda …

„Te olete kaunis … hindamatu … mul ei ole siin ilmas kedagi peale teie …”

Ja see oli tõsi, sulatõsi. Suuremat tõde ei oleks noil hetkedel saanud öelda.

Tänaval suudles ta mind rutakalt huultele, kohmetus kuidagi, rabeles mu embusest lahti ning ütles tunnetest lõõtsutades, üleni sisemise värskusega üle uhutult:

„Kohtume teiega homme rue de la Pompe’il. Pole vaja saata. Ma lippan veel Julie juurde. Olen talle ammu lubanud. Nii kui me teiega tuttavaks saime, olen ma kadunud olnud. Ta on juba kolm torupostikirja saatnud. Noh, kõik. Homseni!”

Seekord suudlesime mõlemale põsele ning ta lippas kontsade kõpsudes ja sääri välgutades minema.

Öösel hullutasid mind nii tema sääred, sõrmed kui ka hääl, mille peale ma üles ärkasin, siis aga vajusin jälle unne. Nägin unes, et olen Arsenalnajal, pandud kartserisse luku taha, niiskes hullusärgis, mis läheb aina kitsamaks, tuba aga näib avaram, hirm kasvab koos ruumiga, kuni sa kuivad kondiks kokku; lõpuks kangastus mulle, et ma laman kirikus, Tšistopolis, ümberringi on hanged, ma rühin läbi paksu lume, jalad jäävad kinni; „Barbituraadid hakkavad mõjuma,” mõtlen ma. Barbituraadid, hullusärk, külm, heitlik valgus, läppunud õhk, teadvuse kihistumine. Sa lamad ja lämbud, kuid ei jaksa isegi paanitseda, nagu pole ka jõudu karjuda, sa lihtsalt lamad ja muutud vinnutatud lihakäntsakaks, alistunud ja hingetuks, kuulad, kuidas sinust väljuvad kusi, gaasid, hingeõhk, ila, ning vajud painajasse. Korraga ilmub sellesse painajasse Marie, suudleb mind, kallistab, me tantsime, Pariis keerleb meie ümber, ma olen vaba, karjun: „Ma olen vaba!” Võpatasin ja ärkasin üles.

See kõik on tunnete üleküllusest, ütlesin ma endale, tõusin üles, süütasin suitsu. Muljed olid närvid logisema pannud. Isegi Ameerika ei mõjunud mulle niimoodi nagu Pariis. Ameerikas suhtusin ma kõigesse ettevaatlikult. Emigrandid hoiatasid mind: „Teil hoitakse veel pikka aega silma peal. Ärge arvake, et te olete vaba. Võidakse iga hetk välja visata või luku taha panna. Panevad luku taha ja hakkavad üle kuulama. Aga võivad ka tagasi saata, mõne oma vastu välja vahetada …”

Sellepärast püüdsin ma hoolikas olla. Käisin kinos, sõin raha baarides maha; lonkisin pisut väljakutsuvalt shopping mall’ides, pea käis särast, lõhnadest ringi ja – naised, naised ümberringi! Kord nägin Broadwayl hooletult rõivastunud näitlejat, kes mängis ühes muusikalis, mida ma vaatamas olin käinud; mees istus noobli kohviku erkeris, lehitses ajalehte, tõmbas piipu. Oma loomulikkuse ja ümbritsevasse maailma sobivusega avaldas ta mulle nii vägevat muljet, et ma ei pidanud vastu ning kõndisin kohvikust mitu korda mööda, piieldes kord teda, kord vitriini (täpselt samamoodi olin ma Nevskil jalutlenud Jelissejevi gastronoomi juures). Tema ei teinud mind endiselt märkama, lehitses ajalehte, jõi kohvi, tõmbas piipu, siis aga tõusis püsti ja lahkus, pööramata millelegi tähelepanu. Ta pidi muidugi nägema, kuidas ma edasi-tagasi jalutan, küllap arvas, et ma olen austaja, varas või puruvaene näitleja, kelle unistuseks on saada temaga jutule, et imbuda mõnesse teatrisse. See mõte haaras mind. Mingis mõttes vabastas see mu kammitsetusest. Ma taipasin, et võin olla kes iganes: sealhulgas ka näitleja! Broadway tegelikkus oli tema jaoks midagi sama argist ja igavat nagu kuivanud lehed kojamehe luuale. Kui ma hakkan käituma täpselt samamoodi, nagu oleks Broadway tegelikkus minu jaoks praht, siis hakatakse mind ka vastavalt kohtlema. Raha mul oli, astusin kohe kohvikusse sisse, hõivasin tema ajalehega koha erkeris ja tellisin kohvi. Ma tundsin end võrratult! Ma olin hakanud näitlejaks. Sest võisin seda olla. Mitte keegi ei teadnud, kes ma tegelikult olin. Ma võisin olla kes tahes! Nautisin kiirustamata oma lavastust, lehitsesin ajalehte, tõmbasin Camelit ja jõin kohvi. See oli mu elu kõige vapustavam kohv! Pariisis sain ma aru, mis asi on tõeline kohv, kuid tookord, tol kõledal kahvanäolisel sügispäeval rüüpasin ma kohvi ja joobusin, lehitsesin ajalehte ega suutnud oma vaimustust vaigistada. Ei, ikkagi mul oli, oli Ameerikas imelisi hetki, jah, kuid lõplikult vabanesin ma pingest alles siin, mõistsin, et võin selle halva minevikuune endalt maha raputada, ja hakkasin vabamalt joovastuma. Ma tundsin nüüd midagi muud. Nagu ei hoiaks mul silma peal mitte salateenistus, vaid Pariis ise.

Läidan tiku, süütan sigareti; tänaval hiilib möödakäija, võimalik, et ta näeb mind, ja sel hetkel ei ole möödakäija enam mitte lihtsalt möödakäija, vaid Pariisi nuuskur. Pariis hiilib seal all mööda rue de la Santéd, Pariis vaatab mind pimedusest, vaatab püha Anna kliiniku võretatud akendega ja mõtleb: suitsetad? seirad mind aknast? kas sa oled selle vabaduse ära teeninud? mida sa selle vabadusega peale hakkad? kuidas käitud? saab näha, saab näha …

Ma hakkasin armastama d’Alesia tänavat, hakkasin armastama oma maja. Raske sepistatud uks, sellel kaunistus – kassitapp väändub vapi ümber: kilp, oda, mõõk ja suletutiga rüütlikiiver. Marmormosaiik esimese korruse trepimademel. Kitsas puutrepp, kulunud käsipuud, lakki on veel tunda, kuid mitte kätt jahutavalt; tundmatu elu lõhnad ja helid (kuulen selgesti, kuidas pea kohal laps mürgeldab ja koridoris panevad kontsakesed plaatide järgi punktuatsiooni). Kaks sissepääsu: ühe juurde toob vana kitsas lift (peaaegu spioonlik leiutis), teise juurde viib kriiksuv keerdtrepp. See uks, mis on lifti pool, käib kinni ühe lukuga, teisel aga on koguni kolm lukku ja kõik isemoodi: esimene tõrgub, teine on ajalooline (niiviisi ütleb majaperenaine), sellele pole võtitki, aga kolmas on põhiline, jonnakas Inglise lukk, kah põikpäine, Prantsuse uks ei taha temaga kuidagi nõustuda, uksele tuleb kergelt jalaga anda, siis läheb ta lahti. Sealt satun ma otse võõrastetuppa, kuid televiisori ees istub eakas madame Arnault, apartemendi perenaine. Roza Arkadjevna oli koos abikaasaga elanud siin kogu okupatsiooniaja, käisid ainult öösiti väikeses hoovis õhku hingamas, aga muidu veetsid peaaegu kolm aastat luku taga, madame Arnault varjas neid, toitis ja viis neile pakke, kirju, ajalehti. Kuidagi juhtus nii, et tema mees suri kohe pärast sõda ära („kogu sõjaaja pidas vastu, aga siis andis alla,” ütles Roza Arkadjevna).

Minu tuba on kõige väiksem, vaatega hoovi, ja veel on mul midagi kamorkalaadset, kuhu tõstsin oma Ameerika kohvrid raamatutega. Mulle meeldib siin kõik: karedad koridoriseinad, ukselingid (eriti tua etis: keerad – occupé, tagasi – libre); diskreetsed põrandalauad naksuvad niimoodi, just nagu keegi ringutaks. Pikk koridor, nii kitsas, et kui monsieur Gérard, teine kostiline, kõnnib mööda koridori, pean ma taganema, sest tal on väga suur kõht, me ei pääse kuidagi teineteisest mööda, aga vaat madame Arnault’ saan ma vabalt mööda lasta, ta on väike ja kuivetu, küllap tunneb end nii suures korteris väga üksildaselt, konutab võõrastetoas üksipäini, nii pisikest eidekest kohe ei märkagi, televiisori ees muutub ta veel väiksemaks, hallipäine, kahvatu, valges kootud kampsunis, kampsuni all kannab ta pitsvarrukate ja -kraega pluusi, ta meenutab nukku ning monsieur Gérard nimetab teda õigesti, ehkki ebaviisakalt tagaselja madam Pupeks. Minule ütleb ta „musjöö”, sest ei suuda kuidagi mu perekonnanime meelde jätta, aga eesnime pidi kutsuda ei tihka, ehkki ma olen temast noorem, kuid isegi lihtsalt „musjöö” – ah, kui meeldiv see on, kui sulle öeldakse kasvõi lihtsalt „musjöö”! Esimest korda juhtus see toimetuses. Ma seisin köögakil paberite kohal, selsamal hetkel koputas klaasuksele pneumoposti kuller. Märkasin teda silmanurgast ja tundsin ära: mütsinoka kohal oleva palmiku, vormipintsaku revääride ja nööpide järgi, pealegi reetsid teda närviline nihelus, mis on omane just nendele kulleritele, kärsitus ja tähtsus (kullerhierarhias peetakse neid kunnideks); kuna noil päevil ei olnud mul toimetusega veel otsest suhet ja ma poleks tohtinud mingitele paberitele alla kirjutada (poleks saanud isegi torupostisaadetist vastu võtta), siis ei lasknud ma end ka segada, jätkasin kirjutamist, jättes tema koputamisele reageerimata. Pealegi kirjutasin ma oma asja, tundes seetõttu end elust täiesti välja lülitatuna. Ma ei olnud veel päriselt tööl, olin tulnud toimetusse ülesannet saama (telefoni mul tollal polnud, elasin äärelinnas Ivrys nukras võõrtööliste ühiselamus aafriklaste, hindude, itaallaste ja poolakate keskel), olin katseajal, pidin näitama end parimast küljest või vähemalt mitte ämbrisse astuma. Olin sinna jäänud, et mitte kohvikusse kirjutama minna, rahaga oli väga pahasti, tahtsin kohe visandada selle, mis oli mul äkitselt turgatanud, mõningad mälestused, midagi võbelevat, sellised asjad on parem kohe kirja panna (oma mälule ma loota ei saa, psühhiaatria on tublilt tümitanud), ühiselamus kirjutada noil päevil ei õnnestunud, mul polnud laudagi, jagasin tuba kahe poolaka ja ühe aafriklasega, tombukese lahtiharutamiseks, laiendamiseks, lumepalliks veeretamiseks polnud ruumi; sattunud toimetusse, kasutasin ma juhust ja kandsin kogunenu hoogsalt paberile. Kirjutan paarkümmend minutit, kuni keegi ei näe, mõtlesin; mulle tundus, et kirjutusmasinate klõbin kuidagi kaitseb mind, teeb nähtamatuks, kuid see pani mind ka värisema, see paljude käte kokkusulav toksimine piitsutas takka ning ma kiirustasin, et mitte kellelegi silma alla jääda, kartsin, et küsitakse: „Tohoh, te olete veel siin?” Küsimused, mulle on neid piisavalt esitatud, kergitatud kulmud ajasid mind marru, allatõmmatud suunurgad … vihkan … Oli oluline kirja panna – kus veel saan ma kortsunud, masinakirjaga äestatud lehtedest oma rahutut maailma välja kraapida? Kirjutanud pahupoolele oma, ma justkui piiristasin maatükki, koos nende sõnadega kuulusid need lehed õigusega minule. Noil päevil olid just hakanud tekkima seotud fragmendid, millegi keerulise suured jupid, ma vabisesin, kattusin iga niisuguse sisemise tõuke ajal higiga: ruttu kirja panna … enne kui võluudu hajub! Kössitades koomiliselt kõigist eemal (toimetus näis mulle sama kentsakas kui Peeglitagune), kribisin ma rutakalt oma märkmeid. Kuller hakkas endast välja minema, ta vaatas mind (ma tundsin seda), koputas teist korda ja kohe ka kolmandat, tungivalt, ärritusega, nõudlikult. Sisse tulla ta mõistagi ei tahtnud, ta oli juba niigi piisavalt kaugele tulnud: väravad, mis talle oli avanud kojamees-uksehoidja, roosipõõsaste ja akaatsiatega siseõu, vajaliku asutuse otsinguil oli ta üle vaadanud kulunud sildid, kergete klaasuste taga peitusid mornid karvased mehaanikud, ajalehepaberist pilotkade ja üleskääritud käistega maalrid, mustades rüüdes oimulokkidega juudid lõikasid ülikondi juurde, kõige suhtes kurt võtmemeister teritas oma karedat päeva sädemeid pilduva kiunuga, püsimatud modistid kõkutasid naerda – seal, õuesügavuses, paiknes meie toimetus. Ma jätkasin kirjutamist, kui järsku kuulsin poole kõrvaga, et kullerit prantsuse keeles noomiv Roza Arkadjevna räägib ka minust: „Mis sa lõhud! Kas sa ei näe, et monsieur töötab! On siis vaja nii valjusti kolistada ja monsieur’d segada?” Ühest küljest kohkusin ma hirmsasti kulleri pärast, sest oma viibimisega ukse läheduses (ma olin nii lähedal, et oleksin vabalt võinud talle esimese koputamise peale ukse lahti teha, kuid, nagu ma ütlesin, oli mul toimetusega tol hetkel väga efemeerne seos, ma olin sellega seotud isegi vähem kui Tšistopoli kõnnumaaga, kust lendas mu peale minevikutolmu, ning Kama rasked veed, tulvast pruunid, olid hulga reaalsemad kui Pariis ja kuller ise) olin ma teda tahtmatult provotseerinud; samas valdas mind tuttav ujeduse- ja rahulolutunne: ma sain aru, et Roza Arkadjevna räägib minust, see „monsieur