Читать книгу Viimane soov - Andrzej Sapkowski - Страница 3

Ta tuli hommiku eel.

Sisenes väga ettevaatlikult, liikudes kambris hääletult nagu viirastus või vaim, ning tema liigutusi reetis ainult heli, mida tekitas käisteta mantli sahin vastu paljast ihu. Kuid just see hääbuvalt vaikne, vaevukuuldav sahin äratas nõiduri, või ehk ainult virgutas poolunest, milles nõidur ühtlaselt kiikus, viibides justkui põhjatus sügavikus, hõljudes rahuliku veepinna ja merepõhja vahel, kergelt heljuvate vetikate keskel.

Ta ei liigutanud end, isegi ei värahtanud. Neiu astus lähemale, heitis endalt käisteta mantli ja toetas aeglaselt, kõhklevalt põlve vastu aseme äärt. Nõidur jälgis teda langetatud laugude vahelt, reetmata, et on ärkvel. Neiu ronis ettevaatlikult asemele, heitis end tema peale ja surus oma reied tihedalt tema vastu. Kätele toetudes libistas ta juustega üle nõiduri näo. Juuksed lõhnasid kummeli järele. Nüüd kummardus ta otsustavalt ja veidi kärsitult mehe kohale, puudutades kannatamatult rinnanibuga tema silmalauge, põski, huuli. Nõidur naeratas ja haaras õrna, ettevaatliku, aeglase liigutusega tal kätest. Neiu ajas end sirgu, libistades end mehe käte vahel välja. Tema kontuur helendas ähmaselt küljelt langevas aovalguses. Nõidur liigutas end, kuid kahe käe kindla survega keelas neiu tal oma asendit muuta, nõudes samal ajal puusade liigutustega temalt vastust.

Mees vastas. Nüüd ei vältinud neiu enam nõiduri käsi, vaid heitis pea tagasi ning raputas juukseid. Tema nahk oli külm ja üllatavalt sile. Silmad, mida mees nägi, kui neiu oma näo tema omale lähendas, olid suured ja tumedad, nagu näkineiul.

Kiikudes uppus ta kummelimerre, mis lõi lainetama ja hakkas kohisema, kaotades oma rahu.