Читать книгу Viimane soov - Andrzej Sapkowski - Страница 7

Vahtkonnaruumi peal asuvasse kambrisse, kuhu nõidur elama pandi, toodi mölder järgmise päeva hilisõhtul. Kohale tõi ta kapuutsiga keebis sõdur.

Mingeid erilisi tulemusi vestlus ei andnud. Mees oli hirmunud, kogeles ja pomises midagi arusaamatut. Rohkem ütlesid nõidurile möldri armid – vereimejal olid aukartustäratavalt laiad lõuad ja tõe-poolest väga teravad hambad, sealjuures väga pikad ülemised kihvad – neli, kaks tükki kummalgi pool. Küüned olid kindlasti teravamad kui metskassil, kuid vähem kõverad. Muuseas, ainult sellepärast õnnestuski möldril end lahti rebida.

Lõpetanud ülevaatuse, saatis Geralt peanoogutusega möldri ja sõduri välja. Sõdur tõukas talumehe ukse taha ja lükkas kapuutsi peast. See oli Foltest ise.

„Istu, ära tõuse püsti,” lausus kuningas. „Mitteametlik visiit. Oled rahul ülekuulamisega? Ma sain teada, et sa käisid enne lõunat lossis?”

„Jah, valitseja.”

„Millal sa pihta hakkad?”

„Täiskuuni on jäänud neli päeva. Pärast täiskuud.”

„Kas sa tahad enne ise teda näha?”

„Selleks pole vajadust. Kuid täissöönud… kuningatütar… on vähem liikuv.”

„Vampiir, meister, vampiir. Ärme tegele siin diplomaatiaga. Kuningatütreks ta alles saab. Sellest ma muuseas tahtsingi sinuga rääkida. Vasta mulle, mitteametlikult, lühidalt ja selgelt: kas saab või ei saa? Ja ära varja end mitte mingisuguste koodeksite taha.”

Geralt hõõrus laupa.

„Kuningas, ma kinnitan, et needuse võib ära võtta. Ja kui ma ei eksi, siis tõepoolest veetes öö vanas lossis. Kui kolmas kukelaul tabab vampiiri väljaspool sarkofaagi, võtab see talt needuse. Nii toimitakse harilikult vampiiridega.”

„Nii lihtsalt.”

„Sugugi mitte nii lihtsalt. Kõigepealt peab selle öö üle elama. Võimalikud on ka kõrvalekalded. Näiteks, tuleb veeta mitte üks öö, vaid hoopis kolm. Ja seda järjestikku. On ka juhtumeid, mis on… lootusetud.”

„Nii.” Foltesti nägu moondus grimassis. „Ma kuulen seda pidevalt: koletis tuleb ära tappa, sest see on lootusetu juhtum. Meister, ma olen kindel, et sinuga on juba räägitud. Mis? Et inimsööja kohe alguses ilma pikema jututa surnuks raiuda, aga kuningale öelda, et teisiti ei saanud. Kuningas ei maksa, meie maksame. Väga mugav moodus. Ja odav. Sest kuningas käsib nõiduril kas pea maha raiuda või ta üles puua, ja nii jääb kuld taskusse.”

„Ja kuningas laseb tingimata nõiduril pea maha raiuda?” virildas Geralt nägu.

Foltest vaatas tükk aega riivlasele otsa.

„Kuningas ei tea,” lausus siis lõpuks. „Kuid sellise võimalusega peab nõidur siiski arvestama.”

Geralt vaikis.

„Ma kavatsen teha, mis minu võimuses,” lausus ta lõpuks. „Aga kui läheb teisiti, siis hakkan ma oma elu eest võitlema. Teie, valitseja, peate ka sellise võimalusega arvestama.”

Foltest tõusis püsti.

„Sa ei saa must aru. Mitte selles pole asi. On ju selge, et sa ta tapad, kui läheb palavaks, ükskõik, kas see mulle meeldib või ei. Sest vastasel juhul tapab tema sinu, kindlasti ja pöördumatult. Ma ei avalikusta seda, aga ma ei karistaks kedagi, kes vampiiri tapaks enesekaitseks. Kuid ma ei luba, et ta tapetaks, proovimata teda päästa. Tehti katseid süüdata vana loss, lasti tema pihta vibudest, kaevati auke, pandi üles püüniseid ja lõkse seni, kuni ma paar üritajat üles poosin. Aga ma kordan, asi pole mitte selles. Kuula, meister!”

„Ma kuulan.”

„Pärast kolmandat kukelaulu pole enam vampiiri, kui ma õigesti aru sain? Kuid kes siis on?”

„Kui kõik läheb hästi, siis on neljateistkümneaastane tütarlaps.”

„Punaste silmadega? Hambad nagu krokodillil?”

„Normaalne tütarlaps. Ainult et…”

„Mis?”

„Füüsiliselt.”

„Taga targemaks. Aga psüühiliselt? Iga päev hommikueineks ämber verd? Noore neiu kints?”

„Ei. Psüühiliselt… Raske öelda… Ma arvan, et umbes kolme- või nelja-aastase lapse tasemel. Ta vajab palju hoolt. Ja seda pika aja jooksul.”

„See on selge. Meister?”

„Ma kuulan.”

„Kas see… võib tal korduda? Hiljem?”

Nõidur vaikis.

„Nii,” lausus kuningas. „Võib. Ja mis siis?”

„Kui ta pärast pikka mitmepäevast minestuses viibimist sureb, tuleb keha tingimata ära põletada. Ja kiiresti.”

Foltest muutus morniks.

„Kuid ma ei arva,” lisas Geralt, „et asi selleni jõuab. Kindluse mõttes annan ma teile, valitseja, mõned näpunäited, kuidas hädaohtu vähendada.”

„Juba nüüd? Kas pole veel liiga vara, meister? Aga kui…”

„Juba nüüd,” katkestas teda riivlane. „Kuningas, kõike võib ette tulla. Võib juhtuda, et hommikul leiate krüptis needusest vabastatud kuningatütre ja minu laiba.”

„Isegi nii? Ja seda hoolimata minu loast enesekaitsele? Mida sa, paistab, eriti ei vajagi?”

„Kuningas, asi on väga tähtis. Risk on väga suur. Sellepärast pange tähele: kuningatütar peab kogu aeg kandma kaelas hõbeketikesega safiiri, kõige parem, kui see oleks inclusus. Kogu aeg. Päeval ja öösel.”

„Mis asi on inclusus?”

„Safiir, mille sees on õhumullike. Peale selle peab tema kambris, kus ta magama hakkab, aeg-ajalt põletama kaminas kadaka-, leetpõõsa- ja sarapuuoksi.”

Foltest jäi mõttesse.

„Tänan sind nõuannete eest, meister. Ma püüan neid järgida, kui… Aga nüüd kuula sina mind tähelepanelikult. Kui sa näed, et see on lootusetu juhus, siis tapa ta ära. Kui sa võtad temalt needuse, kuid tüdruk pole… normaalne… kui sul tekib kasvõi kübetki kahtlust, et sul ei õnnestunud täielikult, siis tapa ta. Ära karda, minu poolt ei ähvarda sind miski. Inimeste juuresolekul ma muidugi hakkan sinu peale karjuma, ajan lossist ja linnastki välja, kuid see on ka kõik. Loomulikult rahalist autasu ma sulle ei anna. Võib-olla õnnestub sul midagi välja kaubelda, tead isegi, kelle käest.”

Mõlemad vaikisid hetke.

„Geralt.” Foltest pöördus esimest korda nõiduri poole nimepidi.

„Ma kuulan.”

„Kui palju on tõtt selles jutus, et laps on selline, aga mitte teistsugune, sest Adda oli minu õde?”

„Mitte palju. Keegi pidi ta ära nõiduma. Ükski needus ei teki iseenesest. Aga ma arvan, et teie suhe õega oligi needuse põhjuseks, too ebard aga selle tagajärg.”

„Nii ma arvasin. Seda rääkisid mõned Teadmameestest, ehkki mitte kõik. Geralt? Kust sellised asjad tulevad? Nõidus, maagia?”

„Ma ei tea, kuningas. Teadmamehed tegelevad selliste nähtuste põhjuste uurimisega. Meile, nõiduritele, piisab teadmisest, et kontsentreeritud tahe võib sellised nähtused esile kutsuda. Ja piisab teadmisest, kuidas selliste nähtustega võidelda.”

„Tappes?”

„Tavaliselt jah. Ja selle eest meile kõige sagedamini makstaksegi. Kuningas, vähe on neid, kes nõuavad needusest vabastamist. Üldjuhul tahavad inimesed lihtsalt kaitsta end hädaohu eest. Ja kui koletise südametunnistusel on inimeste surm, lisandub siia veel soov kätte maksta.”

Kuningas tõusis püsti, käis paar korda kambris ringi ja seisatas nõiduri mõõga ees, mis rippus seinal.

„Sellega?” küsis ta, vaadates Geralti poole.

„Ei. See on inimeste jaoks.”

„Ma olen kuulnud. Tead mis, Geralt? Ma tulen koos sinuga krüpti.”

„See on välistatud.”

Foltest pöördus ümber, tema silmad välkusid.

„Nõid, kas sa ka tead, et ma pole teda näinud? Ei pärast sündimist, ega… hiljem. Ma kartsin. Ma ei pruugi teda ju enam mitte kunagi näha, tõsi? Mul on ometi õigus vähemalt vaadata, kuidas sa teda tapma hakkad.”

„Ma kordan – ei tule kõne allagi. See on kindel surm. Ka mulle. Kui mu tähelepanu nõrgeneb, tahe… Ei, kuningas.”

Foltest pöördus ja suundus ukse poole. Geralt arvas, et ta lahkub sõnagi lausumata, hüvasti jätmata, kuid kuningas jäi seisma ja vaatas nõidurile otsa.

„Sa äratad usaldust,” sõnas kuningas. „Ehkki ma tean, mis tüüp sa oled. Mulle räägiti, mis juhtus kõrtsis. Ma olen kindel, et sa tapsid need kõrilõikajad üksnes reklaami pärast, et vapustada inimesi, mind. Olen kindel, et sa oleksid neist jagu saanud ka neid tapmata. Ma kardan, et ei saa kunagi teada, kas sa lähed mu tütart päästma, või tapma. Aga ma nõustun sellega. Ma pean nõustuma. Kas sa tead, miks?”

Geralt ei vastanud.

„Sest ma arvan,” lausus kuningas, „arvan, et ta kannatab. Tõsi?”

Nõidur vaatas kuningale oma läbitungiva pilguga otsa. Ta ei kinnitanud seda, ei noogutanud pead, ei teinud vähimatki liigutust, kuid Foltest mõistis, et nõidur teadis vastust.