Читать книгу Viimane soov - Andrzej Sapkowski - Страница 4

Hiljem räägiti, et see mees oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni poolt. Ta tuli jalgsi, talutades koormatud hobust päitseidpidi. Oli hiline pärastlõuna, köiepunujate ning sadulseppade kraamipoed olid juba suletud ja tänav tühi. Ilm oli soe, kuid mees kandis õlgadele heidetud musta mantlit. Ta äratas tähelepanu.

Mees peatus Vana Narakordi kõrtsi ees, seisatas hetkeks ja kuulatas häältesuminat. Nagu ikka sel kellaajal, oli kõrts rahvast täis.

Võõras Vanasse Narakorti sisse ei läinud, vaid juhtis hobuse mööda tänavat alla. Seal asus teine, natuke väiksem kõrts, mida kutsuti Rebase Juures. Siin oli külastajaid vähem, sest tollel joomakohal oli üsna kahtlane kuulsus.

Kõrtsmik tõstis pea hapukurgitünni kohalt ja mõõtis külalist pika pilguga. Võõras, ikka veel mantlis, seisis kindlalt ja liikumatult kõrtsileti ees ja vaikis.

„Mida ma annan?”

„Õlut,” vastas võõras. Tema hääl oli ebameeldiv.

Peremees pühkis käed linase põlle sisse ja täitis savikannu. Jooginõu serv oli täkiline.

Võõras polnud veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mantli all kandis ta kulunud nahkkuube, mille kaelus ja varrukasuud olid nööritavad. Kui ta mantli seljast heitis, nägid kõik, et tal on mõõk rihmaga seljale kinnitatud. Selles polnud midagi imelikku, sest Wyzimis kandsid peaaegu kõik relva, kuid keegi ei kandnud mõõka seljal nagu vibu või nooletuppe.

Võõras ei istunud laua taha, üksikute külastajate keskele, vaid jäi seisma kõrtsileti ette, puurides kõrtsmikku läbitungiva pilguga. Siis jõi ta kannust tubli sõõmu.

„Ma otsin öömaja.”

„Pole,” mühatas kõrtsmik, silmitsedes külalise tolmuseid ja määrdunud saapaid. „Küsi Vanast Narakordist.”

„Ma tahaks siia.”

„Pole,” tabas kõrtsmik lõpuks ära võõra mehe aktsendi. Too oli riivlane.

„Ma maksan,” sõnas võõras vaikselt ja kuidagi ebakindlalt.

Ja siis algaski kogu see vastik lugu. Rõugearmiline vibalik, kes ei pööranud võõra sisenemisest peale temalt oma sünget pilku, tõusis püsti ja astus kõrtsileti juurde. Tema kaks kaaslast jäid natuke tahapoole seisma.

„Pole kohti, sa kuradi riivi hulgus,” kähistas rõugearmiline, astudes otse võõra kõrvale. „Meil pole siin Wyzimis sinusuguseid vaja. See on korralik linn!”

Võõras võttis oma õllekannu ja astus kõrvale. Ta vaatas kõrtsmiku poole, kuid too vältis mehe pilku. Tal ei tulnud mõttessegi üht riivlast kaitsma asuda. Lõppude lõpuks, kes neid riivlasi siis ikka sallis?

„Kõik riivlased on varganäod,” jätkas rõugearmiline, kes lehkas õllest, küüslaugust ja vihast. „Kas sa kuuled, kuradi värdjas, mis ma sulle räägin?”

„Ta ei kuule. Tal on kõrvad lehmasitta täis,” ütles üks, kes hoidis end tahapoole, mille peale tema kaaslane hakkas vastikult naerma.

„Maksa ära ja kasi siit minema!” röögatas rõugearmiline.

Alles nüüd heitis võõras tema poole pilgu.

„Enne ma joon oma õlle ära.”

„Me aitame sind,” sisistas vibalik. Ta lõi riivlasel kannu käest ja haaras tal õlast, rabades samaaegselt sõrmedega kinni rihmast, mis jooksis põiki üle võõra rinna. Üks tagapool seisjatest tõstis rusika löögiks. Võõras pööras end kohapeal ringi, nii et rõugearmiline kaotas tasakaalu. Mõõk sahises tupes ja läigatas tuhmilt õlilampide valguses. Tekkis segadus. Kisa. Keegi kõrtsisolijaist tormas väljapääsu poole. Kolinal kukkus tool, tuhmilt kolksatasid põrandale savinõud. Kõrtsmik vaatas huulte värisedes rõugearmilise koledal kombel lõhkiraiutud nägu, mehe sõrmed haarasid veel kõrtsiletist, kuid hetke pärast vajus ta põrandale ja kadus silmist, nagu oleks vette vajunud. Ülejäänud kaks lamasid samuti kõrtsipõrandal. Üks neist lebas liikumatult, teine tõmbles krampides kiiresti laialivalguvas tumedas loigus. Kostis läbilõikavalt hüsteeriline naisekisa. Kõrtsmik hakkas värisema, ahmis õhku ja hakkas oksendama.

Võõras taganes seina äärde. Ta oli pingul nagu vibu, keskendunud ja valvas. Mõõka hoidis ta kahe käega, vedades mõõgateraga õhus ringe. Keegi ei liigutanud. Hirm oli otsekui külm pori kinni mätsinud näod, aheldanud liikmed, kinni nöörinud kõrid.

Kõrtsi tormasid kära ja kõlinaga kolm valvurit. Nähtavasti olid nad olnud kuskil läheduses. Kepid, mille ümber olid mähitud rihmad, olid neil löögivalmis, kuid laipu nähes tõmbasid nad otsekohe mõõgad välja. Riivlane surus selja vastu seina ning haaras vasaku käega saapasäärest pistoda.

„Viska mõõk maha!” hüüdis üks valvureist väriseval häälel.

„Viska maha, va röövel! Sa tuled meiega kaasa!”

Teine valvur lükkas jalaga eemale laua, mis ei lasknud tal riivlasele kõrvalt läheneda.

„Tukats, mine kutsu veel inimesi appi!” hüüdis ta kolmandale valvurile, kes seisis uksele kõige lähemal.

„Pole vaja,” ütles võõras ja langetas mõõga. „Ma tulen ise.”

„Küll sa juba tuled, koerapoeg, aga ainult nööri otsas!” karjus too valvur, kelle hääl äsja oli värisenud. „Viska mõõk maha, muidu löön sul pea lõhki!”

Riivlane ajas end sirgu. Ta haaras mõõga vasakusse kätte, aga paremaga, mis oli sirutatud valvurite poole, tegi õhus kiiresti keerulise märgi. Läigatasid needid, mis katsid tihedalt tema nahkkuue pikki, peaaegu küünarnukkideni ulatuvaid kätiseid.

Valvurid taganesid otsemaid, varjates nägusid kätega. Mõni külastajatest kargas püsti, mõni tormas välja. Naine hakkas jälle metsikult, läbilõikavalt karjuma.

„Ma lähen ise,” kordas võõras metalselt heliseva häälega. „Teie kolm minge ees. Juhatage mind linnavalitseja juurde. Mina teed ei tunne.”

„Jah, isand,” pomises valvur, langetas pea ning suundus kartlikult ringi vaadates väljapääsu poole. Teised kaks taganesid, selg ees, tema järel kiiresti välja. Võõras pistis mõõga tuppe ja pistoda saapasäärde ning läks neile järele. Kui ta kõrtsilaudadest mööda sammus, varjasid kõrtsikülastajad oma nägusid kuuehõlmadega.