Читать книгу Viimane soov - Andrzej Sapkowski - Страница 6

Foltest oli kõhn. Mehel oli ilus, liigagi ilus nägu. Nõidur hindas kiiresti, et ta polnud veel neljakümnenegi. Valitseja istus eebenipuust nikerdatud tugitoolis, sirutades jalgu kamina poole, mille juures soojendasid end kaks koera. Tema kõrval riidekirstul istus vanem mees, võimsa kehaehitusega habemik. Kuninga taga seisis veel üks ülik, kallites rõivastes, uhke ilme näol. Aukandja.

„Riivimaa nõidur,” lausus kuningas pärast hetkelist vaikust, mis valitses pärast Veleradi sissejuhatust.

„Jah, valitseja,” Geralt langetas pea.

„Millest su pea on nii halliks läinud? Kas nõidumisest? Ma näen, et sa pole veel vana. Hästi, olgu pealegi. See oli nali, ära pane tähele. Mingisugused kogemused, ma loodan, sul ikka on?”

„Jah, valitseja.”

„Tahaksin neist kuulda.”

Geralt tegi sügava kummarduse.

„Valitseja, te ju teate, et meie koodeks keelab meil rääkida sellest, mis me teeme.”

„Väga mugav koodeks, isand nõidur, ütlemata mugav. Kuid üksikasjadesse laskumata – kas sul metsavaimudega on olnud tegemist?”

„Jah.”

„Aga vampiiride ja tontidega?”

„Samuti.”

Foltest lõi kõhklema.

„Aga vereimejatega?”

Geralt tõstis pea, vaatas kuningale otsa.

„Jah.”

Foltest pööras pilgu ära.

„Velerad!”

„Kuulan, armuline valitseja.”

„Kas sa rääkisid talle üksikasjadest?”

„Jah, armuline valitseja. Ta kinnitab, et kuningatütre saab nõidusest vabastada.”

„Ma tean seda juba ammu. Aga mismoodi, lugupeetud isand nõidur? Ah ja, ma unustasin. Koodeks. Hästi. Ainult üks väike märkus. Siin on juba käinud mitu nõidurit. Velerad, kas sa rääkisid talle? Hästi. Seepärast ma ka tean, et teie erialaks on rohkem tapmine kui nõidusest vabastamine. See ei tule arvesse. Kui minu tütre peast langeb kasvõi ainuski juuksekarv, siis paned sina oma pea pakule. See on kõik. Ostrit, ja ka teie, isand Segelin, jääge siia, rääkige talle kõigest, mida ta teada tahab. Need nõidurid pärivad alati väga palju. Andke talle süüa-juua ja las elab lossis. Pole tal vaja mööda kõrtse kolistada.”

Kuningas tõusis püsti, vilistas koertele ja suundus ukse poole, lüües jalgadega laiali õlgi, mis katsid lossikambri põrandat. Ukse juures pöördus ta ümber.

„Kui sul veab, siis on auhinnaraha sinu. Võib-olla lisan veel midagi juurde, kui sa ennast heast küljest näitad. Loomulikult, selles kuulujutus, mis on lihtrahva seas liikvel, et võib kuningatütre endale naiseks saada, pole kübetki tõtt. Ega sa ometi arva, et ma annan oma tütre esimesele ettejuhtuvale hulgusele?”

„Ei, valitseja. Ei arva.”

„Hästi. See kinnitab su arukust.”

Foltest lahkus ja sulges enda järel ukse. Velerad ja ülik, kes enne seisid, istusid kohe laua äärde. Linnavalitseja jõi kuninga pooleldi täis peekri tühjaks, heitis pilgu kannu ja vandus kurja. Ostrit, kes hõivas Foltesti tugitooli, vaatas altkulmu nõiduri poole, silitades peopesadega nikerdatud käetugesid. Segelin, habemik, andis Geraltile noogutusega märku.

„Istuge, isand nõidur, istuge. Kohe tuuakse õhtusöök. Mida te tahate teada? Linnavalitseja Velerad on vist teile juba kõik jutustanud. Tunnen teda ja tean, et ta rääkis pigem rohkem kui vähem.”

„Mul on ainult paar küsimust.”

„Palun küsige.”

„Linnavalitseja rääkis, et pärast vereimeja ilmumist kutsus kuningas siia palju Teadmamehi.”

„Nii see oli. Kuid ärge öelge vampiir, öelge kuningatütar. Nii on teil kergem vältida keelevääratust kuninga juuresolekul ning… sellega seotud ebameeldivusi.”

„Kas Teadmameeste seas oli keegi tuntud? Kuulus?”

„Oli ka tuntuid ja kuulsaid. Ma ei mäleta nimesid… Kas teie mäletate, isand Ostrit?”

„Ei mäleta,” lausus ülik. „Kuid ma tean, et nii mõnedki neist olid teatud ja tuntud. Sellest oli palju juttu.”

„Kas nad kõik arvasid, et needusest võib vabastada?”

„Nad polnud sugugi ühte meelt,” naeratas Segelin. „Ei üheski küsimuses. Kuid seda nad oletasid küll. Asi pidi olema lihtne, maagilisi võimeid mittenõudev, ja nagu ma aru sain, piisas, kui keegi oleks veetnud öö, päikeseloojangust kuni kolmanda kukelauluni, krüptis, sarkofaagi juures.”

„Tõepoolest, lihtne,” turtsatas Velerad.

„Ma tahaksin teada, kuidas näeb välja… kuningatütar.”

Velerad kargas toolilt püsti.

„Kuningatütar näeb välja nagu vereimeja!” hüüdis ta. „Nagu kõige ehtsam vereimejalikum vereimeja, kellest ma eales olen kuulnud! Tema kõrgeausus kuningatütar, too värdjalik ebard, on nelja küünra pikkune, tema keha meenutab õlletünni, tal on laiad lõuad, mis on täis nõelteravaid hambaid, ning punased silmad ja tulekarva juuksekahlud! Metskassiküüntega käpad ulatuvad peaaegu maani! Panen imeks, et me pole hakanud tema pilte sõbralikele õukondadele saatma! Kuningatütar, et katk teda võtaks, on juba neljateistkümneaastane, oleks juba aeg ta mõnele printsile mehele panna!”

„Linnavalitseja, hoia end ehk veidi tagasi,” krimpsutas Ostrit nägu, heites pilgu ukse poole. Segelin naeratas põgusalt.

„See kirjeldus oli äärmiselt värvikas ja küllalt täpne, ning teid, lugupeetud nõidur, huvitas just nimelt see, on mul õigus? Velerad unustas lisada, et kuningatütar liigub uskumatu kiirusega ja ta on palju tugevam, kui võiks arvata. Ja see, et ta on neliteist aastat vana, on ka tõsi. Kuivõrd see tähtis on.”

„On küll,” lausus nõidur. „Kas ta ründab inimesi ainult täiskuu ajal?”

„Jah,” vastas Segelin. „Kui ta ründab väljaspool vana lossi. Inimesed on lossis alati hukkunud kuu faasidest sõltumata. Kuid välja tuleb ta täiskuu ajal ja sedagi mitte iga kord.”

„Kas oli kasvõi üks juhus, et ta ründas päeval?”

„Ei, päeva ajal mitte.”

„Kas ta alati õgib ohvrid ära?”

Velerad sülitas õlgedele.

„Võtaks sind see ja teine, Geralt, kohe tuleb õhtusöök. Ptüi! Õgib, närib liha kontidelt, jätab järele – igatmoodi, vist nii, kuidas tal parasjagu tuju on. Ühel näris ainult pea otsast, mõnel tõmbas soolikad välja, paar tükki näris lihast päris puhtaks, võiks öelda, et paljaks. Kurat võtaks ta ema!”

„Ettevaatlikumalt, Velerad,” sisistas Ostrit. „Vampiirist räägi, mida tahad, kuid Addat ära solva, sest kuninga juuresolekul sa seda ei julgeks teha!”

„Kas keegi, keda ta ründas, jäi ellu?” küsis nõidur, tehes näo, et ei pannud tähele aukandja vihapurset.

Segelin ja Ostrit vahetasid pilke.

„Jah,” sõnas habemik. „Kohe alguses, kuus aastat tagasi, tormas ta krüpti juures valves olevale kahele sõdurile kallale. Ühel neist õnnestus põgeneda.”

„Ja hiljem,” sekkus Velerad, „oli veel mölder, kellele ta tungis linna lähedal kallale. Kas mäletate?”