Читать книгу Viimane soov - Andrzej Sapkowski - Страница 5

Velerad, Wyzimi linna valitseja, sügas lõuga ja jäi mõttesse. Ta polnud põrmugi ebausklik ega arg, kuid väljavaade jääda valgejuukselisega kahekesi ei meeldinud talle üldse. Lõpuks tegi ta siiski otsuse.

„Minge välja,” ütles ta valvuritele. „Aga sina istu. Ei, mitte siia. Sinna, kaugemale, kui sul midagi selle vastu pole.”

Võõras istus. Nüüd polnud tal enam mõõka ega musta mantlit.

„Ma kuulan sind,” sõnas Velerad, mängides raske sauaga, mis lebas tema ees laual. „Ma olen Velerad, Wyzimi linna valitseja. Mida on sul mulle öelda, austatud röövel, enne kui ma sind kongi saadan? Kolm tapetut ja nõiduseproov – pole paha, pole sugugi paha. Meil Wyzimis aetakse selliste asjade eest teibasse. Kuid ma olen õiglane inimene, seepärast ma kuulan sind enne ära. Räägi.” Riivlane nööpis kuue eest lahti ja tõi selle alt nähtavale valge, rulli keeratud kitsenaha.

„Ristteedel, teeäärsetes kõrtsides riputate neid üles,” lausus ta tasa. „Kas see on tõsi, mis siin kirjutatud on?”

„Ahaa,” pomises Velerad, „või selles on asi. Et ma ka kohe ei taibanud. Muidugi, tõsi mis tõsi. Alla on kirjutatud: Foltest – Temeeria, Pontari ja Mahakami kuningas ning valitseja. Ja kui on juba allkiri all, siis on tõsi. Kuid läkitus läkituseks ja seadus seaduseks. Mina valvan siin Wyzimis seadust ja korda! Ja inimesi tappa ei luba! Said aru?”

Riivlane noogutas arusaamise märgiks pead. Velerad hakkas vihaselt nohisema.

„Kas sul nõiduri märk on?”

Võõras pistis jälle käe kuuehõlma alla ja tõi lagedale ümmarguse medaljoni hõbeketi otsas. Medaljonil oli kujutatud irevil kihvadega hundipea.

„Kas sul mingi nimi ka on? Võid öelda ükskõik mis nime, ma ei küsi uudishimust, vaid selleks, et oleks kergem vestelda.”

„Mu nimi on Geralt.”

„Olgu siis pealegi Geralt. Riivimaalt, nagu ma hääldusest aru saan?”

„Riivimaalt.”

„Nii. Tead mis, Geralt. See siin,” plaksatas Velerad peopesaga vastu läkitust, „see unusta ära. See on tõsine asi. Paljud on juba proovinud. See, vennas, pole mitte paari-kolme võllaroa surnuksraiumine.”

„Ma tean. Linnavalitseja, see on mu amet. Siin on kirjas: kolm tuhat oreeni.”

„Kolm tuhat,” Velerad torutas huuli. „Ja kuningatütar naiseks, nagu inimesed räägivad, ehkki seda armuline Foltest ei kirjutanud.”

„Kuningatütar mind ei huvita,” kostis Geralt rahulikult. Ta istus liikumatult, käed põlvedel. „Siin on kirjas: kolm tuhat.”

„On alles ajad,” ohkas linnavalitseja. „On alles närused ajad! Veel kakskümmend aastat tagasi poleks keegi isegi purjus peaga võinud mõelda, et selliseid ameteid pidama hakatakse? Nõidurid! Rändavad basiliskide tapjad! Lohede ja vetevaimude hävitajad, kes rändavad ringi nagu harjuskid! Geralt! Kas sinu tsunftis on lubatud õlut juua?”

„Muidugi.”

Velerad lõi peopesi kokku.

„Õlut!” hüüdis ta. „Aga sina, Geralt, istu lähemale. Mis siis ikka.”

Õlu oli külm ja vahutas.

„Närused ajad on saabunud,” jätkas Velerad, rüübates kannust kesvamärjukest. „Igatsugu vastikuid elukaid on siginenud. Mahakamis, mägedes, kubiseb kurjadest vaimudest. Vanasti ulusid metsades ainult hundid, nüüd aga vampiirid ja kõiksugu metsavaimud. Kuhu ka ei vaata, ikka jääb pilgu ette libahunt või mingi muu kuri elukas. Külades röövivad vetehaldjad ja kerjuseided lapsi, neid on juba sadade kaupa ära viidud. Inimesi vaevavad sellised haigused, millest ennevanasti polnud keegi kuulnudki, ihukarvad ajab püsti. Ja kõigele lisaks veel see!” ta tõukas nahast rulli mööda lauaplaati. „Pole ime, Geralt, et teie teenustele on selline nõudmine.”

„Linnavalitseja, see on kuninglik läkitus,” tõstis Geralt pea. „Kas te teate üksikasju?”

Velerad nõjatus vastu toolileent ja ristas sõrmed kõhul.

„Sa küsid üksikasju? Tean küll. Ehkki mitte algallikast, kuid üsna usaldusväärsetest kanalitest.”

„Just nimelt neid ma vajangi.”

„Sa ajad ikka oma joru. Kuidas soovid. Kuula siis,” Velerad rüüpas tubli sõõmu õlut ja tasandas häält. „Meie armuline Foltest, kui ta oli veel prints vana kuninga Medelli valitsemise ajal, näitas, milleks ta on võimeline, ja võimeline oli ta väga paljuks. Me lootsime, et aja jooksul läheb see tal üle, aga ei läinud. Varsti pärast kroonimispidustusi, kohe pärast vana kuninga surma, ületas Foltest iseennast. Meil kõigil jäi isegi suu imestusest lahti. Ühesõnaga: ta tegi oma lihasele õele Addale lapse. Adda oli temast noorem, nad hoidsid kogu aeg kokku, kuid keegi ei kahtlustanud kunagi midagi, noh, ehk kui siis kuninganna… Lühidalt, ühel päeval nägime, et Addal on juba vaat selline kõht ees, aga Foltest hakkab rääkima laulatusest. Oma õega, pane tähele, Geralt! Olukord muutus pagana pingeliseks, sest parajasti siis tahtis Vizimir Novigradist panna oma Dalka Foltestile mehele, saatis juba kosjasobitajad, aga meie pidime oma kuningat lausa käsist-jalust kinni hoidma, sest too tahtis need kosjasobitajad kus kurat kihutada. Läks õnneks, ja jumal tänatud, sest solvatud Vizimir oleks meil kõigil soolikad välja lasknud. Pärast, mitte küll ilma Adda abita, kes vennakest mõjutas, õnnestus meil tattnina ümber veenda, et ta seda kiiret laulatust siiski ei teeks. Nojah, ja pärast Adda sünnitas, ettenähtud ajal, nagu kord ja kohus. Aga nüüd kuula tähelepanelikult, sest sellest hetkest see kõik algaski. Seda, kes sündis, ei näinud peaaegu mitte keegi, kuid üks ämmaemand hüppas end torniaknast surnuks, ja teine kaotas meelemõistuse ning on siiamaani poole aruga. Seepärast ma arvangi, et too sündinud lapsuke polnud ülemäära ilus. See oli tüdruk. Muuseas, ta suri kohe, sest kellelgi, nagu mulle näib, polnud erilist kiiret nabanööri kinnisidumisega. Adda ei elanud oma õnneks sünnitust üle. Kuid pärast, vennas nõidur, tegi Foltest järjekordse lolluse. Selle ebardi oleks pidanud ära põletama või siis kuhugi jäätmaale matma, aga mitte lossi krüpti, sarkofaagi paigutama.”

„Praegu on juba hilja seda arutada,” tõstis Geralt pea. „Igal juhul oleks pidanud kindlasti kellegi Teadmameestest kohale kutsuma.”

„Kas sa mõtled neid petiseid, kelle kõrgeid mütse ehivad tähed? Kuis siis muidu, siia tuli neid kohale ligi kümme, kuid juba hiljem, siis kui selgus, mis sarkofaagis lamab. Ja mis sealt öösiti välja tuleb. Aga välja ronima ei hakanud see mitte kohe, ei. Pärast matuseid oli seitse aastat rahu. Kuid siis ühel ööl, kui oli parajasti täiskuu, tõusis lossis äkki kisa ja kära! Mis siin rääkida, sa tunned asja, läkitust oled ka lugenud. Imik oli kirstus kasvanud, ja üsna tublisti, ja hambad olid tal ka pikaks veninud. Ühesõnaga, vampiir. Kahju, et sa pole laipu näinud. Nagu mina neid nägin. Kindlasti oleksid sa Wyzimist kauge kaarega mööda läinud.”

Geralt vaikis.

„Siis,” jätkas Velerad, „nii nagu ma juba rääkisin, kutsus Foltest kokku terve karja igasuguseid nõidu. Nad kisasid üksteise võidu, vähe puudus, et oleksid omavahel nõiakeppidega kaklema läinud. Need on vist kaitseks koerte eest, kui keegi neid neile kallale ässitab. Ja ma arvan, et seda tehakse üsna tihti. Anna andeks Geralt, kui sul on nõidadest teine arvamus – sinu ameti juures on sul kindlasti teine arvamus – kuid minu jaoks on nad lihtsalt ühed muidusööjad ja lollpead. Teie, nõidurid, äratate inimeste seas suuremat usaldust. Teie olete vähemalt, kuidas nüüd öelda, konkreetsed.”

Geralt muigas ainult ega kostnud sõnagi.

„Nii, aga nüüd asume asja juurde,” linnavalitseja heitis pilgu kannu ning valas endale ja riivlasele õlut. „Mõned nõidade nõuanded tundusid päris asjalikud olevat. Üks pakkus välja, et tuleb vampiir koos sarkofaagi ja lossiga põletada, teine tahtis jälle tal labidaga pea otsast raiuda, ülejäänud olid selle poolt, et talle haavapuust vaiad erinevatesse kehaosadesse lüüa, loomulikult päevavalgel, kui too öisest pillerkaaritamisest väsinud kurivaim kirstus magab. Kahjuks leidus siiski üks narr, kelle paljast peakolu kaunistas narrimüts, küürakas erak, kes teatas, et see on nõidus, millest on võimalik vabastada, ja vampiirist saab jälle Foltesti piltilus tütreke. Piisab sellest, kui krüptis öö mööda saata. Mispeale – Geralt, kujuta endale ette, milline napakas – läkski ööseks lossi. Pole raske arvata, kui palju tast järele jäi, arvatavasti ainult müts ja nõiakepp. Kuid Foltest haaras sellest mõttest palavikulise õhinaga kinni. Ta keelas igasugused vampiiri tapmiskatsed ja kutsus kuningriigi igast nurgast Wyzimisse kokku kõiksugu soolapuhujaid, et vampiir nõidusest vabastada ja muuta uuesti kuningatütreks. Oli see vast kirev kamp! Mingid kõveraks tõmbunud vanaeided, mingid räpased, täiu täis lombakad, vennas, lihtsalt hale oli neid vaadata. Ja siis nad hakkasid nõiduma, peamiselt muidugi kausi ja kannu kohal. Selge, et Foltest ja nõukogu paljastas mõned neist kiiresti, paar tükki tõmmati isegi oksa – aga liiga vähe, liiga vähe. Mina oleksin nad kõik üles poonud. Seda, et samal ajal vampiir pures petistele ja nende loitsudele tähelepanu pööramata inimesi surnuks, ei pruugi mul vist lisada. Ja ka seda, et Foltest ei elanud enam lossis. Keegi ei elanud enam lossis.”

Velerad jäi vait ja rüüpas õlut. Ka nõidur vaikis.

„Ja nii kestab see juba kuus aastat, Geralt, sest too ebard sündis umbes neliteist aastat tagasi. Meil oli tollal ka natuke teisi muresid, sest läksime Novigradi Vizimiriga tülli, täiesti loomulikel, mõistetavatel põhjustel – asi oli piiritulpade ümbertõstmises, mitte mingisuguste tütarde või sugulussuhete pärast. Muide, Foltest hakkab juba jälle rääkima abielust ja vaatab naaberõukondade poolt saadetud portreesid, mis ta ennevanasti viskas lihtsalt peldikuaugust alla. Nojah, aga mõne aja pärast tuleb talle jälle hoog peale ja siis saadab ta ratsakullereid laiali, et nood otsiksid uusi nõidu. Ja lubas ka vaevatasu, kolm tuhat, mispeale siia jooksid kokku mõned vaimust vaesed, paar rändrüütlit ja isegi üks karjasepoiss, terves ümbruskonnas tuntud tobuke, olgu muld talle kerge. Seevastu vampiiri käsi käib hästi. Nojah, vahel närib küll kellegi surnuks, aga sellega oleme juba harjunud. Aga nendest kangelastest, kes püüavad teda nõidusest vabastada, on vähemalt niipalju kasu, et koletis ei kola enam väljaspool lossihooneid, vaid õgib end kohapeal täis. Ja Foltestil on uus, täiesti korralik loss.”

„Kuue aasta jooksul,” Geralt tõstis pea, „kuue aasta jooksul pole keegi suutnud seda asja korda ajada?”

„Tegelikult jah,” Velerad vaatas läbitungiva pilguga nõiduri poole. „Tundub, et seda asja pole võimalik korda ajada, ning sellega tuleb leppida. Ma räägin Foltestist, meie armastatud ja armulisest valitsejast, kes ikka veel käsib ristteedel neid läkitusi üles panna. Ainult et neid soovijaid oleks nagu vähemaks jäänud. Tõsi küll, viimati ilmus siia üks sell, kuid too tahtis, et need kolm tuhat talle tingimata ette makstaks. Me siis toppisime ta kotti ja viskasime järve.”

„Petiseid leidub ikka.”

„Muidugi leidub. Ega neist kunagi puudust tule,” kinnitas linnavalitseja, laskmata nõidurilt pilku. „Seepärast, kui lähed lossi, ära nõua tasu ette. Kui sa üldse sinna lähed.”

„Lähen.”

„Nojah, eks sa ise tea. Aga pea meeles minu nõuannet. Kui aga tasust rääkida, siis viimasel ajal on rohkem juttu olnud selle teisest osast, sellest, millest ma sulle kõnelesin. Kuningatütar naiseks. Ma ei tea, kes selle välja mõtles, aga kui vampiir näeb nii välja, nagu räägitakse, oleks see üsna sünge nali. Kuid lollpeadest, kes tuhatnelja lossi tormasid, kui jutt läks lahti, et on võimalus kuningliku perekonna liikmeks saada, puudust polnud. Kui täpsemaks minna, siis kaks kingsepaselli. Geralt, miks küll kingsepad nii rumalad on?”

„Ma ei tea. Linnavalitseja, aga nõidurid? Kas nemad proovisid?”

„Oli neidki, kuis siis muidu. Aga kui nad kuulsid, et vampiiri ei pea tapma, vaid hoopis nõidusest vabastama, siis kehitasid nad õlgu ja sõitsid minema. Sellepärast on ka minu austus nõidurite vastu kasvanud. Pärast käis küll üks, sinust noorem, nime ma ei mäleta, või ei öelnudki ta seda. See proovis.”

„Ja siis?”

„Hambuline kuningatütar vedas ta soolikad laiali poole noolelennu ulatuses.”

Geralt noogutas pead.

„Ja ongi kõik?”

„Oli veel üks.”

Velerad jäi vait. Nõidur ei kiirustanud teda.

„Jah,” sõnas lõpuks linnavalitseja. „Oli veel üks. Alguses, kui Foltest ähvardas teda võllasega, juhul kui ta tapab või vigastab vampiiri, hakkas ta ainult naerma ja asus oma asju pakkima. Aga hiljem…”

Velerad tasandas jälle häält peaaegu sosinaks ja kummardus üle laua.

„Pärast võttis ta selle töö vastu. Sest vaata, Geralt, siin Wyzimis on paar mõistlikku inimest, kes on sealjuures ka kõrgetel ametikohtadel ja keda kogu see jant on juba surmani ära tüüdanud. Levisid kuulujutud, et need inimesed veensid salamahti nõidurit, et too ei tegeleks mingi suri-muri ega nõidumistega, vaid lööks vampiiri lihtsalt maha, aga kuningale ütleks, et nõidus ei mõjunud, tütreke kukkus trepist alla – lihtsalt juhtus tööõnnetus. Kuningas, teadagi, vihastab, kuid lugu lõppeb sellega, et ta ei maksa oreenigi. Kaval nõidur kostis selle peale, et tasuta võite ise vampiire jahtida. Mis meil muud üle jäi… Panime rahad kokku, kauplesime pisut… Ainult et sellest ei tulnud midagi välja.”

Geralt kergitas kulme.

„Midagi, ütlen ma,” sõnas Velerad. „Nõidur ei tahtnud kohe esimesel ööl lossi minna. Käis siin ja seal, varitses lossi juures, kolas ümbruskonnas ringi. Nagu räägitakse, nägi ta lõpuks vampiiri ja kindlasti tegutsemas, sest koletis ei roni oma krüptist välja ainult selleks, et jalgu sirutada. Niisiis nägi nõidur olendit ja pani samal ööl plehku, ilma et oleks isegi hüvasti jätnud.”

Geralti huultele ilmus midagi naeratusetaolist.

„Mõistlikel inimestel,” alustas ta, „on kindlasti veel see raha alles? Nõidurid ei võta raha ette.”

„Vist küll,” lausus Velerad, „kindlasti on alles.”

„Kas kuulujutt ei räägi, palju seda raha on?”

Velerad muigas.

„Ühed räägivad, et kaheksasada…”

Geralt raputas pead.

„Teised,” pomises linnavalitseja, „räägivad tuhandest.”

„Seda pole palju, kui võtta arvesse, et kuulujutt kõike suureks puhub. Lõppude lõpuks annab kuningas kolm tuhat.”

„Ja pruudi veel pealekauba,” lisas Velerad salvavalt. „Millest me siin üldse räägime? See on ju teada, et sa seda kolme tuhandet ei saa.”

„Ja mispärast siis?”

Velerad põrutas peopesaga vastu lauaplaati.

„Geralt, ära riku minu arvamust nõiduritest! See kestab juba rohkem kui kuus aastat! Vampiir teeb aastas umbes poolesajale inimesele lõpu peale. Nüüd ehk vähem, sest kõik hoiavad lossist eemale. Ei, vennas, ma usun nõidusesse, ma olen siin maailmas juba üht-teist näinud ja usun, loomulikult teatud piirini, maagide ja nõidurite oskustesse. Kuid see nõidusest vabastamine on jamps, mille mõtles välja küürakas ja tatine vanamees, kes eremiidina elades oli kaotanud viimasegi arunatukese, jama, mida keegi ei usu. Peale Foltesti. Ei, Geralt! Adda sünnitas vampiiri, sest magas oma lihase vennaga, selles on asi ja siin ei aita ükski nõidus. Vampiir õgib inimesi nagu vampiir ikka, ja sellepärast peab ta maha lööma, lihtsalt ära tapma. Kuula – kaks aastat tagasi võtsid Mahakami talumehed kamba kokku ja peksid nende lambaid õginud lohemao lihtsalt malakatega surnuks ning isegi ei kiidelnud eriti sellega. Aga meie siin Wyzimis ootame mingit imet, lukustame igal täiskuul uksi või seome lossi ees posti külge kurjategijaid, lootuses, et koletis õgib end täis ja läheb tagasi kirstu.”

„Päris hea moodus,” naeratas nõidur. „Kas kuritegevuse tase on langenud?”

„Mitte üks raas.”

„Kuidas selle uue lossi juurde pääseb?”

„Ma saadan sind. Aga mida arvad sellest mõistlike inimeste poolt tehtud pakkumisest?”

„Linnavalitseja,” lausus Geralt. „Milleks kiirustada. Hoolimata minu kõige paremast tahtmisest, võib töö juures ikka õnnetusi juhtuda. Siis peaksid mõistlikud inimesed mõtlema, kuidas päästa mind kuninga viha eest ja panema valmis need tuhat viissada oreeni, millest räägitakse.”

„Pidi ju olema tuhat.”

„Ei, isand Velerad,” lausus nõidur kindlalt. „See, kellele te pakkusite tuhat, lasi jalga, niipea kui oli vampiiri näinud, ta ei hakanud isegi kauplema. Sellest aga järeldub, et risk on palju suurem kui tuhat. Kas see risk on suurem kui poolteist tuhat, seda me veel vaatame. Loomulikult jätan ma enne hüvasti.”

Velerad kratsis kukalt.

„Geralt? Tuhat kakssada?”

„Ei, linnavalitseja. See pole sugugi kerge töö. Kuningas annab kolm tuhat, ja ma pean teile ütlema, et nõidusest vabastamine on vahel raskem kui tapmine. Lõppude lõpuks oleks keegi minu eelkäijatest ju vampiiri tapnud, kui see oleks olnud nii kerge. Kas te arvate, et nad lasid endid surnuks närida ainult sellepärast, et kartsid kuningat?”

„Olgu, vennas,” Velerad noogutas kurvalt pead. „Oleme kokku leppinud. Ära sa ainult kuninga juures sõnakestki kõssa sellest, noh… õnnetusest töö juures. See oleks minu nõuanne sulle.”