Читать книгу Elu dementsusega - Angela Caughey - Страница 11

Kujutlege, et ühe klassi õpilased on kokku leppinud, et nad ei räägi terve tunni vältel üksteisega ega puuduta üksteist. Äkitselt tormab klassi mitu hilinenud õpilast erutava uudisega. Nad kirjutavad uudise paberile, voldivad paberid lennukiteks ja viskavad teistele klassi õpilastele. Nood omakorda püüavad lennukid kinni, loevad uudise himukalt läbi, voldivad paberi taas kokku ja viskavad edasi. Kujutage ette, et mõned lennukid püütakse kinni, teised aga mitte; need kukuvad põrandale ja moodustavad korrapäratuid hunnikuid. Uudist ei loe kõik õpilased ja pabereid ei ulatata edasi kõigile, ja kui lapsed tormavad tunni lõppedes välja, trambitakse hunnikud jalge alla. Mõned lapsed on segaduses, mis uudis see just oli ja mida nad peaksid sellega peale hakkama, kuid lennukid on nüüdseks loetamatuks paberipahnaks muutunud.

Samasugune segasusseisund võib juhtuda dementsel inimesel. Haiged on tulemusi ise niimoodi kirjeldanud:

Iga mõne kuu möödumisel tajun, et veel üks osake minust on kadunud. Mõtlen vaid poolt mõtet. Mõnel päeval ei pruugi ma üldse mõelda – vahel ma ei tea, kes ma olen. Me kõik ootame, et ühel päeval sureme, aga kes ootaks, et kõigepealt kaotame iseenda?

Elan praegu kohas, mis on nagu täiesti võõras paik, kuhu ma olen eksinud, ja inimesed, keda ma kunagi tundsin, on nii teistmoodi, et ma ei tunne neid enam ära.

Te kõnnite või istute veidras kohas, te ei tea, kus olete, aga tunnete kindlalt, et pole seal, kus peaksite olema. See pole teie kodu. Äkitselt ilmub üks võõras, haarab teil käsivarrest ja püüab teid sundida tegema midagi täiesti ootamatut. Te lähete end kaitstes ägedaks.

On, nagu elaksid kohas, mis on täis võõraid inimesi, ja te soovite, et saaksite elada kusagil omaette, mitte sellises kohas, kus suurem osa inimesi paistab täitsa hulludena või kohutavalt rumalatena. Te mäletate ähmaselt, et kunagi elasite hoopis teistsugust elu.