Читать книгу Elu dementsusega - Angela Caughey - Страница 8

Normaalne ja ebanormaalne mälukadu

NORMAALNE mälukadu	MITTE NII NORMAALNEmälukadu
Unustate, kuhu olete pannud ID-kaardi	Unustate, missugust panka kasutate
Räägite sõbrale või abikaasale korduvalt sama lugu	Räägite sama päeva jooksul ühte ja sama lugu samale isikule korduvalt
Unustate, mida sõite eelmise päeva hommikul	Unustate, mida te 15 minuti eest hommikueineks sõite
Kasutate vajalike toimingute meelespidamiseks kalendreid ja paberlipikuid	Unustate kasutada kalendreid ja paberlipikuid ega saa aru kummagi kasutamisvajadusest
Reisides ja võõras hotellitoas ärgates ei saa te hetkeks aru, kus olete	Eksite ära omaenda majas, kus olete juba mitu aastat elanud
Mõnikord unustate, kuhu parkisite auto	Unustate, et olete sõitnud kauplusesse või et teil on auto
Olete unustanud kümne aasta taguse puhkuse üksikasjad	Unustate, et käisite eelmisel nädalal väljasõidul
Muretsete, et teil on mäluga probleeme	Ei saa ise enam oma mälukaotusest aru ega hooligi sellest

Hallutsinatsioonid ja pettekujutlused

Alisoni ja tema kompetentse tegevdirektorist abikaasa jaoks saabus esimene arusaamine, et midagi on korrast ära siis, kui nad koos golfi mängisid.

Nad valisid lühikese lihtsa raja ning lõid avalöögi üle oja, kuid mõlemal, nii Bruceil kui ka Alisonil sattus pall ojja. Oja oli sügav ja vool nii kiire, et polnud lootustki palle üles leida. Alison kobas kotis teise palli järele, kukutas selle murule ja tegi üle vee uue löögi lipu poole.

Ta pööras ümber ja nägi Bruce’i seismas näoga löögiala poole. Bruce hoidis palli kukutamiseks rusikas paremat kätt ettesirutatult. Ta avas käe, kuid palli käes ei olnud. Sellegipoolest valis ta kotist kepi, imiteeris lööki, pani kepi tagasi kotti, haaras golfikäru sangast ja suundus edasi. Kergelt lõbustatud Alison järgnes talle.

„Kus on mu pall?“ küsis Bruce Alisonilt, kui too ligines oma pallile, et teha järgmine löök.

„Sa jätsid raja pooleli, sest ei löönudki palli,“ vastas Alison. „Paistis, et sa kavatsesid pallil lasta maha kukkuda, kuid sul ei olnud midagi käes.“ Nad vaatasid teineteisele otsa. Rohkem sellest juttu ei olnud. Nad mängisid mänguringi lõpuni. See oli Alisoni esimene kokkupuude Lewy kehadega dementsusega ja Bruce’i teekonna algus.

Orienteerumisvõime kadu, agressiivsus

Kogemus golfirajal Bruce’iga oli küll rabav, aga see ei kujutanud iseenesest mingit tegelikku probleemi. Mõnikord aga võivad varajase dementsuse ilmingud olla suisa ohtlikud.

Pärast ema ja tädi hukkumist autoõnnetuses võttis vanim, viiekümnendates aastates poeg Jeffrey matuste korraldamise enda peale. Ta ei saanud hästi hakkama. Ta keeldus sel teemal rääkimast, sulgus endasse ja matustelt koju sõites jäi äkitselt seisma, põhjustades 10 kuni 12 auto ahelkokkupõrke. Tal polnud aimugi, miks ta järsku pidurdanud oli.

Järgmise nelja aasta jooksul hakkas ta üha rohkem unes rääkima ja vintsklema voodis, mida ta jagas oma naise Janine’iga, andes tollele sageli võmmusid, mis näisid hästi sihitud, ehkki ilmselt ikkagi teadvustamata löökidena.

Mõni aeg hiljem pihtis ta naisele, et ta ei ole kahel korral teadnud, pärast seda kui ta oli hakanud mingit tööd tegema, mida ta teha oli tahtnud. Janine käis peale, et mees räägiks asjast perearstile, vanale perekonnasõbrale, kes ütles, et Jeffreyl on depressioon, ja suunas ta stressinõustaja juurde. Too mees teatas lihtsalt, et need sümptomid on kõigile viiekümnendates aastates töötavatele ja väsinud meestele tüüpilised, ning Jeffrey keeldus selle nõustaja juurde tagasi minemast.

Janine tundis, nagu oleks ta peksa saanud. Häbi tundes keeldus ta pärast poja abiellumist peatumast hotellis, et perekond ei saaks teada Jeffrey öisest vägivallatsemisest. Ta oli aina rohkem mures selle pärast, et mees keeldus tunnistamast tervise halvenemist, et ta ei tundnud mingit huvi naise ja tolle tegemiste vastu. Janine’i ärritasid ka meditsiinispetsialistid, kes väitsid, et mehega on kõik korras. Naine hakkas mõtlema juba lahkuminekust.

Kui Jeffrey Melbourne’is käis, ei läinud ta üksinda välja, ei käinud isegi Melbourne’i kriketiplatsil (tema eluaegne unistus) ja kaotas üldse enesekindluse. Seda kuuldes kahetses Janine, et ta mehega kaasa polnud läinud, sest ilmselgelt oli mehe käitumisel mingi patoloogiline põhjus.

Kirjeldatud juhul kulus aastaid, enne kui esimene arst üldse mingist dementsusest rääkis (Jeffrey põdes Lewy kehadega dementsust). Kahjuks on samasugune kogemus ka teistel peredel, kus on ilmnenud muidki häirivaid sümptomeid.

Segasusseisund, vähenenud enese eest hoolitsemise võime

Paljude jaoks on olemas teine stsenaarium, kus pärast kõike varjanud abikaasa surma muutusid ellujäänud partneri unustamine ja segasusseisund üha ilmsemaks. Need inimesed võivad olla ohuks iseendale ja vahest ka kellelegi teisele.

Francie ja tema abikaasa Joseph olid pühendunud ja lähedane vanapaar. Nad kolisid koos pensionäride külla korterisse, sest Francie’l olid hakanud ilmnema kognitiivse allakäigu märgid, aga kui Joseph kuus kuud hiljem suri, muutus Francie ilma temata hälbinud, ärrituvaks ja väga segaduses olevaks inimeseks. Ta poeg tegi kõikvõimaliku ema rahaasjade jälgimisel, kuid vaatamata poja jõupingutustele sattus varem kõrgel positsioonil olnud kompetentne ärinaine suurtesse probleemidesse. Nende avastamist raskendas veelgi see, et ema jäi endale kindlaks – ta ei taha ega vaja kellegi abi. Ta teiste täiskasvanud laste reaktsioonid varieerusid üha ilmsemate dementsussignaalidega nõustumisest kuni nende eitamiseni. Ka naise arst (geriaater) ei aidanud: ta ütles, et Francie näitab küll „eaga seotud unustamist“, kuid arsti arvates pole põhjust alarmiks.

Pensionäride küla juhtkond oli aga Francie allakäigu pärast mures ja perekond palkas pärastlõunase hooldaja (Francie’le öeldi, et hooldaja on üksik naine ja vajab seltsi), aga õige pea kandis hooldaja ette äpardustest köögis ja ütles, et tema arust ei tohiks Franciet üldse üksi jätta. Kui küla juhtkond teatas lõpuks ultimatiivselt, et Francie peab lahkuma, viisid ta kolm tütart ema kolmenädalasele ringsõidule. Selle sõidu jooksul käitus ta tervikuna nii segaselt, et kõik – isegi kahtlejad – said aru: see allakäik oli midagi enamat kui pelk vananemine.

Pärast koju naasmist ja kolmenädalast haiglas jälgimise all olemist diagnoositi tal Alzheimeri tõbi ning lõpuks läks ta turvalisse dementsete hooldekodusse, kus ta sõltus täielikult personalist. Perekond oli hämmastunud, et ema haiguse diagnoosimine nii kaua aega võttis, kuid kahtlustas, et tema sõltumatut (kangekaelsusega piirnevat) loomust arvestades oleks tema varasem sunnitud kolimine hooldekodusse põhjustanud talle ülimat ahastust.

Enamiku eeltoodud juhtude puhul polnud areneva dementsusega inimesed teadlikud lähedaste murest ja jätkasid üsna pikka aega oma tavalist elu, vaatamata ligihiilivale haigusele.

Tasub ergutada oma sõpru dementsusest rohkem teada saama, olgu siis osana üldisest elu tundmisest, ja otsima kahtluste korral juba varakult abi.

Lisalugemist

2. peatükk „Arst ja diagnoos“

3. peatükk „Dementsusest kui haigusest arusaamine“

4. peatükk „Teadasaamisega toimetulek“

5. peatükk „Õiguslikud ja varalised asjad“

7. peatükk „Meditsiinitöötajatega suhtlemine“

9. peatükk „Toimetulek häiriva käitumisega“

23. peatükk „Hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja deliirium“

24. peatükk „Agressiivsus“