Читать книгу Lugusid jutustades - Ann Cleeves - Страница 10

Michael lipsas kirikuuksest välja ja peatus, et hinge tõmmata. Ta värises. Tuul puhus vihma otse lahtisele etikule. See torkis tema nägu ja materdas ülikonna halli kangast, millel kõik tilgad valgusid laiali nii, nagu armulauavein oli valgunud laiali mööda Robert Winteri valget koorirüüd. Michael tõmbas ruttu selga veekindla ülekuue, mida ta ikka veel käsivarrel kandis, ja kuigi maru ei ilmutanud vaibumise märke, hakkas ta mööda teed edasi minema. Jumalateenistus pidi peagi lõppema. Kirikus olevad vanamoorid kõnnivad siis kogudusemajja kohvi jooma minnes siit läbi ja ta ei talunud mõtet sellest, et nad teda jõllitavad.

Armulauaveini magus maitse oli jäänud talle suhu ja huultele, ning äkitselt tahtis ta meeleheitlikult mingisugust päris jooki, et seda maitset minema uhtuda. Ta jäi Ankru ees kõhklema. Ta ei olnud aastaid seal sees käinud, ent tundis siiski kiusatust. Siis aga taipas ta, et kõrts on täis oma pühapäevase lõunasöögi valmimist ootavaid mehi, ja ta ei tahtnud ühegi tuttavaga kohtuda. Ta arvas, et ei suuda viisakaks jääda. Tema peas möllas ikka veel see raev, mis teda valdas, kui ta nägi peekriga enda poole tulevat Winterit. Ta ei olnud uhke selle stseeni üle, mille ta korraldas, aga kui ta poleks Winteri peale sülitanud, siis oleks ta pidanud teda lööma. Ta tahtis veel praegugi kedagi lüüa.

Mõte jumalateenistusele minna oli juba iseenesest jabur. Nüüd sai ta sellest aru. Ta oli pettunud sõltumata sellest, mida ta oli lootnud siit talituselt saada. Kirikuskäija oli olnud Peg, mitte tema. Tema oli seda alati pidanud tobeduseks. Täiskasvanud mehed, kes tõmbavad endale selga preestrikuue. Mida ta oli sealt siis oodanud? Kas Jeanie sarikate vahelt alla hõljuvat häält: „Issi, pole midagi. Ma annan sulle andeks.”