Читать книгу Lugusid jutustades - Ann Cleeves - Страница 6

Emma oli kümme aastat püüdnud unustada toda päeva, mil ta leidis Abigaili laiba. Nüüd aga sundis ta ennast seda meenutama ja jutustama nagu mingisugust lugu.

Oli novembrikuu ja Emma oli viieteistkümnene. Maad varjutasid tormipilved. See oli pori ja tuules mustunud oavarte värvi. Emmale oli tekkinud Elvetis sõbranna. Tema nimi oli Abigail Mantel. Abigaili juuksed olid tulipunased. Tema ema suri rinnavähki, kui Abigail oli kuuene. Salaja oma isa surmast unistanud Emma avastas jahmatusega, et ta kadestab pisut sellest sündinud kaastunnet. Abigail ei elanud rõskes ja tuuletõmbusega majas ning teda ei tiritud igal pühapäeval kirikusse. Abigaili isa oli nii rikas, kui üldse olla saab.

Emma oleks tahtnud teada, kas ta jutustas samasugust lugu endale ka tollal, kuid ta ei mäletanud seda. Mida ta tollest sügisest üldse mäletab? Suurt musta taevast ning liivasegust tuult, mis kraapis tema nägu, kui ta koolibussi ootas. Oma viha isa peale seepärast, et too nad sinna tõi.

Ja Abigail Mantelit, kes oli oma sassis juuste ja kallite riiete, edvistamiste ja mossitamistega eksootiline nagu teletäht. Oma pinginaabrit Abigaili, kes kirjutas temalt koolitöid maha ja vastas põlgliku peaheiduga kõikidele noormeestele, kes teda ihalesid. Nii et oli kaks vastakat mälestust – külm ja ühetooniline maastik ning viieteistaastane tüdruk, kes oli niivõrd eredavärviline, et sul hakkas soojem juba ainuüksi tema poole vaatamisest. Muidugi siis, kui ta oli elus. Surnud peast nägi ta välja sama külm kui see jäätunud kraav, kust Emma ta leidis.

Emma sundis ennast meenutama Abigaili surnukeha leidmise hetke. Vähemalt nii palju ta Abigailile võlgnes. Laps nohises hollandlasest kapteni majas vaikselt magada, James hingas pikkamisi ja ühtlaselt ning Emma hakkas uuesti kõndima piki oapõllu serva ja pingutas kõigest väest, et mälestust ehedana hoida. Ma palun, siia küll fantaasiapilte vaja ei ole.

Tuul oli niivõrd tugev, et ta pidi hingeõhku endast üksikute ähkimistena välja suruma peaaegu nii nagu hiljem väituste ajal, kui oli tarvis pressida. Varjata ei olnud ennast kuhugi. Taamal katkestas silmapiiri üks nendest siinse kandi tunnuseks muutunud naeruväärselt suurejoonelistest kirikutornidest, kuid taevas näis olevat tohutu ja ta kujutas endale ette, et on ainus inimene selle all.

„Mida te selle tormiga ihuüksi seal väljas tegite?” küsib too naispolitseinik pärastpoole lahkelt, otsekui tahaks ta seda tõesti teada ja nagu ei kuulukski küsimus üldse juurdluse juurde.

Aga oma mehe kõrval lamav Emma teadis, et see mälestus, mälestus emast ja politseinikust, kes istuvad nende kodu köögis ja tema leiu üle üksikasjalikult aru peavad, on kergema väljapääsu otsimine. Abigail vääris midagi sellest paremat. Ta vääris täit lugu.

Nii et … oli novembrikuise pühapäeva õhtueelne aeg. Kümme aastat tagasi. Emma liikus tuulega heideldes selle madala lohu poole, kus asus Mantelite perekonnale kuuluv kabelist ümber ehitatud kodu. Ta oli selleks ajaks juba endast väljas ja vihane. Piisavalt vihane, et vihmasel õhtupoolikul kodust minema tormata, kuigi varsti pidi pimedaks minema. Ta oli kõndides täis raevu oma vanemate ja selle ebaõigluse pärast, mida kujutas endast isa, kes oli põikpäine türann või siis muutus niisuguseks ajal, mil Emma suuremaks kasvas. Miks ei võinud ta olla selline nagu teiste tüdrukute isad? Nagu näiteks Abigaili isa. Miks kõneles ta nagu mõne piibliloo tegelane, nii et kui sa tema sõnad kahtluse alla seadsid, siis oli see otsekui kahtlemine piibli enda autoriteedis? Miks tekitas isa temas süütunnet, ehkki tema ise ei olnud enda meelest midagi valesti teinud?

Jalg takerdus terava ränikivitüki taha ja ta komistas. Tema nägu oli pisarais ja nohune. Ta jäi viivuks neljakäpakile. Ta oli ennast kukkumast päästa püüdes pihkusid kriimustanud, ent vähemalt oli siin, maapinnale lähemal, kergem hingata. Seejärel mõtles ta, kuivõrd naeruväärne võib ta praegu välja näha, kuigi säärasel pärastlõunal ei saanud siin küll kedagi teda vaatamas olla. Kukkumine oli ta jälle mõistusele toonud. Lõpuks peab ta ikkagi koju tagasi minema ja stseeni korraldamise eest vabandust paluma. Parem juba varem kui hiljem. Põllu kõrval kulges kuivenduskraav. Kui ta püsti tõusis, ründas tuul teda taas täie jõuga ja ta keeras ennast seljaga selle poole. Just nimelt siis vaataski ta kraavi ja nägi Abigaili. Kõigepealt tundis ta ära sinise tepitud jopi. Emma oli endale samasugust tahtnud, kuid ema kohkus ära, kui poes selle hinda nägi. Emma ei tundnud siiski kohe ära Abigaili. Ta arvas, et see peab olema keegi teine − et Abigail laenas oma jopi mõnele sugulasele või sõbrannale või veel kellelegi, kes seda endale igatses. Kellelegi sellisele, keda Emma ei tunne.

See tüdruk oli inetu näoga, aga Abigail ei olnud kunagi inetu olnud. Ega olnud nii vaikne. Abigail rääkis kogu aeg. Sellel tüdrukul siin oli keel paistes, tema huuled olid sinised ja rääkijat ei olnud temast enam kunagi. Ega flirtijat või õrritajat või pilkajat. Tema silmavalgetel olid punased plekid.

Emma polnud võimeline kohalt liikuma. Ta vaatas ringi ja nägi tuules visklevat musta polüetüleenitükki, mis meenutas oapõllu kohal tiibu lehvitavat hiigelsuurt varest. Ja siis ilmus ootamatult nähtavale ema. Emma võis kauge silmapiiri poole vaadates uskuda, et ema on ainus elav inimene kogu külas. Ema rühmas mööda teerada tütre poole, hallinevad juuksed vana tuulejaki kapuutsi alla topitud ja jalas pühapäevaseeliku alt paistvad kummikud. Kõige viimane asi, mida Robert oli öelnud, enne kui Emma ülbelt köögist välja tormas, oli see: „Las ta läheb. Ta peab targemaks saama.” Isa ei karjunud. Ta kõneles kannatlikult ja isegi heasüdamlikult. Mary tegi alati nii, nagu Robert käskis, ja tema tavalisest tüsedam siluett – ta oli ennast kaitseks külma eest hoolega riidesse pannud – halli taeva taustal oli peaaegu sama rabav vaatepilt kui kraavis lösutav Abigail Mantel. Emma oli nimelt pärast mõne sekundi möödumist teadmiseks võtnud, et see ongi Abigail. Kellelgi teisel ei olnud sellist värvi juukseid. Ta jäi ema kohalejõudmist ootama ja mööda tema nägu voolasid pisarad.

Ema ajas temast mõne jardi kaugusel käed laiali ja peatus, et Emma talle sülle jookseks. Emma hakkas nuuksuma ja luksus sealjuures nii, et ei olnud võimeline rääkima. Mary surus ta enda vastu ja hakkas tal pead silitades juukseid näolt tõrjuma nagu siis, kui nad elasid Yorkis ning Emma oli veel laps ja kippus vahel õudusunenägusid nägema.

„Niiviisi endast välja minna ei tasu küll mitte millegi pärast,” sõnas Mary. „Kõik asjad on võimalik ära klaarida.” Ta tahtis sellega öelda: Sa ju tead, et isa teeb ainult seda, mida ta õigeks peab. Kui me talle selgitame, mõtleb ta peagi ümber.

Siis vedas Emma ta kraavi juurde ja sundis teda Abigail Manteli laiba poole vaatama. Ta teadis, et seda asja ära klaarida ja korda ajada ei suuda isegi tema ema.

Järgnes heitunud vaikus. Näis sedamoodi, et ka Mary vajas säherduse vaatepildi seedimiseks veidi aega, ning siis kostis taas ema ootamatult tragi hääl, mis nõudis vastust. „Kas sa puudutasid teda?”

See ehmatas Emma hüsteeriast välja. „Ei puudutanud.”

„Nüüd ei saa me tema heaks enam midagi ette võtta. Emma, kas sa kuuled mind? Me läheme koju ja teatame politseile ja mõnda aega näeb kõik välja nagu kohutav unenägu. Aga see ei olnud sinu süü ja sina poleks saanud sinna midagi parata.”

Ja Emma mõtles: „Ta vähemalt ei maininud Jeesust. Ta vähemalt ei looda, et ma sellest lohutust saaksin.”

Kaptenimajas jätkas tuul magamistoa kinni panemata jäänud akna kallal lõgistamist. Emma pöördus mõttes Abigaili poole. Sa ju näed, et ma vaatasin sellele näkku ja meenutasin just nimelt nii, nagu see juhtus. Kas ma tohin nüüd magama jääda? Ent ehkki ta võttis Jamesi kaissu ja imes temast soojust, oli tal ikka veel külm. Ta püüdis manada vaimusilma ette oma kõige armsamat fantaasiapilti Dan Greenwoodist ja kujutles endamisi, kuidas Dani tõmmu ihu on tema ihu vastas, kuid isegi selle võlujõud ei toiminud.