Читать книгу Lugusid jutustades - Ann Cleeves - Страница 9

Nad käisid iga nädal pärast kirikut Roberti ja Mary kodus lõunat söömas. See kuulus rituaali juurde sama lahutamatult kui apostlite kirjade ja päevapalve lugemine. Emma arvates ei olnud õiglane, et jumalateenistuse järel tund aega kohvi valanud ja nõusid pesnud ema peab kodus otsekohe uuesti majapidamistööde kallale asuma. Mary väitis, et ta naudib seda, aga too Mary, keda Emma Yorkist mäletas, ei olnud sugugi nii kodustatud. Tollal käis neil koristaja ja nad sõid päris tihti väljas. Emmale meenusid Itaalia perekonnarestoran, pasta ja jäätise seltsis veedetud pikad pühapäevapärastlõunad ja neid pimeduse saabudes koju viinud kergelt purjus vanemad.

James ostis alati sellele lõunasöögile kaasa paar pudelit korralikku veini. Emma arvates vajas ta alkoholi selleks, et peletada külma ja leevendada igavust. Aga kui ta pakkus välja, et nad võiksid mingisugusel ettekäändel minemata jätta, ei tahtnud mees sellest kuuldagi.

„Sinu vanemad meeldivad mulle. Isa on huvitav ja arukas ning ema veetlev. Sul on vedanud, et nad sind nii väga toetavad.”

Pärast säärast kaudses vormis esitatud noomitust Emma seda teemat enam jutuks ei võtnud.

Springhead oli külast veidi väljas seisev hall kastmaja. Kunagi oli seal olnud talu, kuid maa oli ära müüdud. Sellessesamasse majja perekond Yorkist siia kolides tuligi. Robert oli seda leides täis võidurõõmu. Ta oli kulutanud sotsiaaltöötajaks õppides kõik oma säästud ega uskunud eales, et tema eelarve piires on kusagil võimalik leida midagi niivõrd ruumikat. Ta lõi käega ehitusasjatundja aruandele, milles tõsteti esile majja kogunevat niiskust ja üraskeid katusetalades, ning rõhutas veendunult, et see koht ongi nende perekonnale määratud. Emma meelest oligi tõenäoliselt hea, et niiviisi läks. Ta ei suutnud kujutleda, et isa võiks elada mingisuguses uusarenduse kaksikelamus. Ta ütles endale, et Roberti ego ei peaks kitsas ruumis vastu, kuigi teadis, et see on arvatavasti ebaõiglane. Ta igatses tõepoolest meeleheitlikult isa heakskiitu.

Christopheri omaaegsest pööningukambrist paistis veel praegugi see põld, millel lamas Abigaili surnukeha. Vaade ei olnud muutunud. Maa oli niivõrd madal ja ranna lähedal, et majade ehitamine oli siin keelatud. Keskkonnaagentuuri hiljutises ettekandes ennustati, et võimalikud ei ole mitte üksnes üleujutused, vaid et vesi võib minema uhtuda kogu poolsaare.

Kui nad Springheadi poole sõitma hakkasid, sadas kõvasti vihma ja väljas oli nii pime, et nad pidid esituled põlema panema. Kraavid olid ääreni täis ja vett voolas keset teedki. Nad olid Jamesi Volvos. Robert ja Mary olid ees minema sõitnud.

„Kes oli see jube naine koos Daniga?” päris James. Ta armastas ilusaid asju. Emma uskus, et just nimelt seepärast mees praegu tema tujukust taluski.

„Pole aimugi. Ma ei ole teda varem näinud.”

„Mina arvasin, et ta võib olla äripartner. Võib juhatada mõnda käsitöökauplust. Võib-olla Harrogate’is või Whitbys.”

„Ojaa!” Emma oli vahel üllatunud sellest, kui terase pilguga James võib olla. Just nimelt siis meeldiski mees talle kõige rohkem – meeldis siis, kui teda üllatas. „Aga muidugi Whitbys. Harrogate’i jaoks ei ole ta piisavalt stiilne.” Ta pidas vahet. „Kas sinu arvates seepärast Dan oligi kirikus? Et talle heameelt teha? Lootusest midagi maha müüa? See jätab kummalise mulje. Ega ole sugugi Dani moodi. Ta paistab ju alati nii otsekohene olevat. Ma ei kujuta ette, et ta võiks mingisugust olukorda enda kasuks väänata.”

„Ei väänagi.” James pidurdas ja jätkas sõitu peaaegu teokiirusega. Üks kraav oli üle kallaste ajanud ja tekitanud üle maantee voolava turbaseguse oja. „Ma arvan, et ta ilmselt tundis Jeanie Longi. Ta paistis eile õhtul Jeanie enesetapust rääkides väga endast väljas olevat. Kirik tundub mõnikord olevat õige koht isegi juhul, kui sa üleüldse ei usu.”

„Minu meelest ta võis Jeaniet tunda.” Emma küll kahtles, kuid ei tahtnud säärast mõtet ka täielikult kõrvale heita. Nad ei olnud juba tükk aega teineteisega nii pingevabalt vestelnud. „Dan tuli alles hiljem Elvetissse elama, kuid ka Jeanie oli ülikoolis käies siit ära. Ta läks Keith Manteli juurde elama varsti pärast lõpetamist. Dan võis ju temaga kohtuda siis, kui ta veel üliõpilane oli, aga ma ei tea, kuidas see oleks toimunud.”

James jättis selle oletuse tähelepanuta. „Dan arvas, et see enesetapp võib sind häirida.”

„Ma ei tundnud Jeaniet. Ma püüdsin kirikus järele mõelda. Ma kohtusin temaga ainult korra.” Emma kõhkles. „Kas sa saad aru, et Abigail Manteli surmast on möödunud peaaegu täpselt kümme aastat? See enesetapp jätab endast nii jubeda kokkusattumuse mulje. Või kas ta sinu arvates võiski seda niiviisi tajuda ja kavandada? Kui dramaatilist žesti aastapäeva tähistamiseks?”

„Võib-olla,” ütles James pärast pausi. Siis lisas ta: „Ma olen alati pidanud enesetappu väga isekaks teoks. Kannatavad ju need inimesed, kes maha jäävad.”

Nad said nii hästi läbi, et Emma tundis kiusatust rääkida Jamesile tollest pikka kasvu mehest, kes oma armulauaveini Roberti peale sülgas, kuid see sündmus tundus talle ikka veel niivõrd šokeerivana, et ta ei suutnud ennast sundida sellest kõnelema. James keeras sirgele konarlikule teele, mis viis kahe tohutu põllulahmaka vahel majani, ja Emma istus vaikides tema kõrval.

Robert seisis köögis pliidi ees. Tema püksid aurasid. Emma otsis mingisugust märki selle kohta, et vahejuhtum altaribarjääri juures mõjus isale sama rabavalt kui talle endale, ent too lausus muheldes: „Me viisime preili Sandersoni koju. Ma kõigest aitasin tal autost välja tulla, aga sain läbimärjaks.”

„Kullake, mine ja pane teised riided selga. Sa külmetad ennast ära.” Mary pabistas köögiviljade pärast ja Robert jäi talle ette. Hoolimata mehe võimupositsioonist kirikus ja tööl kohtles Mary teda vahel nagu last.

Robert ei paistnud teda kuulvat ja eemaldus pliidist üksnes selleks, et valada kõikidele klaas šerrit. Emma pani turvaistmes lapse põrandale ja keeras teki sisse. Mary kergitas täkkeid täis malmkatet, et tuua nähtavale tuline pliidiplaat. Toas tundus äkitselt soojem olevat. Ta kummardus, et võtta ahjust hautamispott, ja libistas selle plaadile. Roog hakkas mulksuma. Mary nägu õhetas kuumusest ja pingutusest. Tema peened hallid juuksed olid kuklasse seotud ja Emma mõtles, et ta peaks neid lõigata või koguni värvida laskma. Hobusesaba näeb tema eas naise peas naeruväärne välja. Mary keeras köögirätiku potikaane ümber ja tõstis selle pealt, et poti sisu segada. Võis tunda lambaliha, küüslaugu ja tomatite lõhna ning Emma oli ootamatult kindel, et päeval, mil Abigail kägistati, sõid nad just nimelt sedasama rooga. Ta vaatas järsult ema poole, sest eeldas, et ka tema mäletab seda, ent Mary üksnes naeratas kergendusest selle üle, et pliit oli piisavalt hästi kuuma pidanud, et liha pehmeks hautada, ja Emma tundis ennast lollina. Ta oleks tahtnud teada, kas mälu talle vingerpussi ei mänginud. Tema kujutelmad tundusid alati nii ehtsad.

Sellel aastaajal sõid nad köögis. Söögitoas ei olnud kaminat ning kuigi soojussalvestid olid olemas, olid need pererahva ärkamise ajaks hädavaevu leiged ja õhtuks külmad. Emma kattis tavalisse rutiini langedes lauda ning tema käed käisid söögiriistade ja klaaside vahet, ilma et ta oleks pidanud midagi mõtlema. Ta otsekui polekski siit kunagi ära läinud. Oli raske uskuda, et ta veetis aastaid ülikoolis nagu Jeanie Long. Kui ta ei oleks Jamesiga kohtunud ja temaga abiellunud, poleks ta üldse pidanudki siia tagasi tulema. Kas sellest saigi siis tema rahulolematus mehega alguse?

Robert oligi viimaks läinud üles riideid vahetama ning kandis tagasi tulles teksapükse ja paksu mereväesinist kampsunit. James avas ühe punase veini pudeli. Nad võtsid oma kohad sisse ja ootasid, et Robert loeks söögipalve. Ta luges söögipalvet alati isegi siis, kui kohal olid ainult tema ja Mary. Aga täna ei paistnud ta taipavat, et seda temalt oodatakse, vaid võttis kulbi ja hakkas endale toitu ette tõstma. Emma vaatas ema poole, kes üksnes vangutas järjekordselt mehele järele andes pead ja laskis kartulivaagnal ringi käia.

Pärast pühapäevast lõunasööki ei jäetud nõusid kunagi Mary pesta. Robert asetas tiku tulepuude juurde, mis ta oli elutoa kaminasse juba valmis seadnud, ning ema istus seal kohvi juues ja pühapäevaseid ajalehti lugedes seni, kuni nad tema seltsi tulid. Selleks ajaks oli tuba juba peaaegu soe. Mary oli selle talle omaette olemiseks eraldatud aja eest tänulik ega unustanud neile kunagi aitäh öelda.

Robert ja Emma olid köögis kahekesi. James oli lapse üles viinud, et mähkmeid vahetada.

„Kes oli see mees, kes sinu peale sülitas?”

Robert ei pööranud vastates silmi valamult. „Jeanie isa Michael Long.”

Ta on muutunud, mõtles Emma. See Michael Long, keda tema mäletas, oli tugev, laiade õlgadega ja valjuhäälne.

„Miks ta seda tegi?”

„Niisugusel ajal vajavad inimesed sageli kedagi, keda süüdistada.”

„Aga miks just sind?”

„Ma olin kohustatud esitama tingimisi vabastamise komisjonile ettekande. Ma ei pidanud teda tingimisi vabastamise jaoks sobivaks.”

„Kas Jeanie Long oli sinu hooldusalune?”

Nüüd isa pöördus. Ta kuivatas käed hoolikalt pliidi küljes rippuva vileda rätikuga ja istus siis tütre kõrvale laua taha.

„Ainult viimase kaheteistkümne kuu jooksul.”

„Kas keegi ei arvanud, et see on vale? Et seda võib pidada… noh, ma ei tea, teatavaks huvide konfliktiks?”

„Muidugi me arutasime, kas on kohane, et ma selle juhtumi üle võtan, kuid häda ei olnud huvide konfliktis. Sa ei astunudki ju süüdistuse tunnistajana ette. Probleem seisnes selles, kas mina suudan Jeaniega suhteid luua ning temaga õiglaselt ja ilma eelarvamusteta tegelda, ja me jõudsime otsusele, et suudan. Tema süü või süütuse küsimus ei kerkinud kordagi üles. Siis küll ei kerkinud. Selle kohta langetati otsus juba esialgsel kohtuprotsessil ja seejärel apellatsiooni arutamisel. Jeaniet ma enne tema süüdimõistmist ei tundnud. Ega tundnud ka Abigaili, kuigi te olite sõbrannad.”

Ja praegu selle peale mõeldes arvas Emma, et isal oligi õigus. Winterite perekonna Elvetisse kolimist lahutas Abigaili surmast kõigest pool aastat. Springhead oli tollal veelgi kõledam kui nüüd. Selles varem elanud vanaldane abielupaar kasutas ainult kaht tuba ja ülejäänud osa majast oli täidetud rämpsuga. Tuli ette torulekete, piinlike lehkade ja ootamatute voolukatkestustega seotud katastroofe. See ei olnud koht, kuhu uut sõbrannat tuua. Kõik ööbimistega peod – need itsitamist täis õhtud videofilmide, šokolaadikookide ja keelualuste veinipudelitega – leidsid aset Mantelite kodus. Mary oli saanud Abigailiga paar korda kokku kooli üritustel ja kohtunud põgusalt uksel, kui ema Emmat autoga vana kabeli juurde sõidutas. Robert tahtis oma esimesel töökohal hooldusametnikuna endast head muljet jätta ja tegi pikki päevi, mistõttu tema oli harva käepärast.

„Kas on tõsi, et juhtumit taheti uuesti uurima hakata?”

„Ma eeldan, et tahetakse veel praegugi. Kui Jeanie oli süütu, siis pidi ju Abigail Manteli tapma keegi teine.”

Nad istusid viiv aega teineteisele otsa vaadates. Emma mõtles, et see on olnud üks ebatavaliste jutuajamiste päev. Isa ei olnud temaga kunagi nii lihtsalt ja nii siiralt kõnelnud. Väljas oli nüüd juba üsna pime. Tuul puhus aknapragude vahelt sisse ja liigutas akent katvat suurt kardinat. Teiselt korruselt kostis lapse turtsumist.

„Kas sinu arvates oli ta süütu?”

„Selliseid otsuseid langetada ei olnud minu ülesanne. Mina olen kohtuametnik. Ma pean kohtu otsuse teatavaks võtma. Ta väitis alati, et on süütu, kuid nii teevad paljud seaduserikkujad, kellega ma töötan.”

„Milline ta oli?”

Isa pidas taas vahet ja Emma ei tundnud teda sellise ebalemise tõttu peaaegu äragi. Robert oli ju alati olnud kindlate veendumustega inimene.

„Ta oli vaikne ja intelligentne…” Isa peaaegu kogelemiseks muutunud jutu sisse tekkis jälle vaheaeg. „Kõige rohkem oli ta vihane – ta oli kõige vihasem inimene, kellega ma olen kunagi kohtunud. Ta tundis ennast reedetuna.”

„Kes ta tema meelest reetis?”

„Minu arvates tema vanemad. Vähemalt isa. Aga kõige enam Keith Mantel. Ta ei saanud aru, miks see mees teda kunagi ei külasta. Ta uskus, et Keith armastab teda, uskus isegi pärast seda, kui too palus tal välja kolida.”

„Aga ta tappis ju Keithi tütre! Mida muud ta siis veel ootas?

„Mees kindlasti mõtles, et ta tappis. Ja Jeanie väitel see oligi kõige hullem reetmine. Oli see, et ta oli mehe arvates võimeline mõrvama.”

„Miks sa talle tingimisi vabastamiseks soovitust ei andnud?”

Emma arvas, et isa keeldub talle sellest rääkimast. Oma töö üksikasjadest ei kõnelnud ta kunagi. Ta ütles, et need on konfidentsiaalsed. Ta oli kohustatud saladust pidama nagu preestridki. Täna näis ta siiski innukalt rääkida tahtvat. Jäi mulje, et tal on tarvis oma otsust tütre ees õigustada.

„Osaliselt oli põhjuseks tema viha. Ma ei saanud kindel olla, et ta suudab seda vaos hoida. Kohtuprotsessil väitsid süüdistajad, et ta kägistas Abigaili raevu- ja armukadedusehoos. Ma ei tohtinud riskida sellega, et ta kaotab taas enesevalitsemise ja ründab kedagi, kes on talle haiget teinud. Kõik oleks võinud olla teisiti, kui ta oleks näidanud üles valmidust teha koostööd vangla administratsiooniga. Ma kutsusin teda osalema ühel nendest viha ohjeldamise kursustest, mida me Spinney Fenis läbi viime, kuid ta keeldus. Ta ütles, et kursusele minna oleks sama hea kui süü omaks võtta ja tunnistada, et ta peab muutuma.”

James ilmus Matthew’d süles hoides uksele. Emma püüdis kinni tema pilgu. „Kas sa võid meile mõne minuti aega anda?” ütles ta. James oli üllatunud – tavaliselt oli Emma oma perekonna käest pääsemise üle rohkem kui õnnelik –, ent taandus siiski ukselt.

Ikka veel oma mõtetesse süüvinud Robert ei paistnud seda segamist märkavatki. Ta jätkas: „Lisaks oli ka aruanne kodustest oludest. Ma läksin kohtuma Michael Longiga, et selle üle läbi rääkida. Jeanie ema käis tal küll vanglas külas, kuid Michael mitte kordagi. Pärast proua Longi surma ei olnud Jeaniel üleüldse külastajaid. Ma tahtsin välja selgitada, kas on olemas mingisugune võimalus, et nad ära lepivad. Kui Michael oleks olnud nõus Jeaniet pärast vabastamist kas või lühikesekski ajaks enda juurde jätma, oleks komisjoni suhtumine võinud olla teistsugune.”

„Aga ta ei olnud nõus?”

„Ta ütles, et ei suudaks Jeaniet oma majas taluda.” Robert tõstis pilgu laualt. „Nii et sa võid aru saada, miks ta ennast niivõrd suure süüdlasena tundis, et pidi süü minu peale veeretama. Ta oli uskunud, et tema lihane tütar on mõrtsukas.”