Читать книгу Lugusid jutustades - Ann Cleeves - Страница 8

„Alguses oli sõna.” Emma ei uskunud seda päris niisugusel kujul isegi mitte teismelisena. Kuidas saab olla olemas sõna, mida keegi ei ole välja öelnud? Ei ole võimalik, et sõna oleks esimene. Õiget seletust ei olnud ta sellele siiski kunagi saanud. Ei saanud jutlustest, mida pühapäevahommikuti koos perega jumalateenistusel otsast lõpuni kuulas. Ei saanud igavatel õhtustel leeritundidel.

Tema arvates tähendas see: „Alguses oli lugu.” Piibel on ju otsast otsani täis lugusid. Mida muud see ikka võis olla? Tema meelest oli ainus võimalus omaenda elust aru saada teha see looks.

Kui ta vanemaks sai, muutus see kirjandusteos – kas see oligi ikka kirjandus? – üha keerulisemaks.

Kunagi ennemuiste elas üks perekond. Tavaline perekond. Winterid. Ema, isa, poeg ja tütar. Nad elasid Yorki äärelinnas kenas majas tänaval, mille kõnniteel kasvasid puud. Kevadel õitsesid puud roosalt ja sügisel olid nende lehed kullakarvalised. Isa Robert oli arhitekt. Ema Mary töötas poole kohaga ülikooli raamatukogus. Emma ja Christopher käisid tänava lõpus asuvas koolis. Nad kandsid kastanpruuni jaki ja halli lipsuga koolivormi.

Ja praegu seda lugu oma peas üle korrates nägi Emma vaimusilmas Yorki maja aeda. Nägi punast telliskivimüüri selle ääres reas kasvavate päevalilledega, kusjuures värvid olid niivõrd eredad, et peaaegu tegid silmadele haiget. Christopher kükitas terrakotavaasi kõrval, milles kasvas lavendel, ja oli püüdnud pihkude vahele liblika. Emma tundis lavendli lõhna ja kuulis ka helisid – avatud aknast kostsid sillerdused flöödilt, mida mängis vahetevahel neid hoidmas käinud teismeline tütarlaps.

„Ma ei ole enam kunagi nii õnnelik.” Säärane mõte tuli talle kutsumata pähe, ent ta ei tohtinud lubada, et sellest saaks jutustuse osa. See oli liiga valus. Nõnda ta siis jätkas lugu nii, nagu seda oli alati jutustatud …

Siis aga avastas Robert Jeesuse ja kõik muutus teiseks. Robert ütles, et ta ei saa enam arhitekt olla. Ta lahkus oma vanast kõrgete akendega büroost ja läks ülikooli, et saada kriminaalhooldusametnikuks.

„Miks mitte kirikuõpetajaks?” küsis tollal Emma. Selleks ajaks olid nad juba hakanud korrapäraselt kirikus käima. Tema arvates oleks isast saanud hea õpetaja.

„Sest ma ei tunne selleks kutsumust,” kostis Robert.

Yorkis ei saanud ta kriminaalhooldajana töötada. Ta ei tundnud kutsumust sinna elama jääda ja pealegi ei olnud neil piisavalt raha, et pidada ülal suurt maja vaiksel tänaval. Nad kolisid hoopiski ida poole, Elvetisse, kus maa oli lausik ja kus vajati kriminaalhooldusametnikke. Mary tuli ülikoolist ära ja asus tööle tillukeses avalikus raamatukogus. Kui ta tundiski üliõpilastest puudust, siis kellelegi ta seda igatahes ei öelnud. Ta käis igal pühapäeval koos Robertiga küla kirikus ja laulis vaimulikke laule sama valjusti kui mees. Emma ei osanud öelda, mida ema nende uuest elust tuuletõmbusega majas, oapõldudest ja sellest porist arvab.

Aga muidugi ei olnud see kogu lugu. Emma teadis isegi viieteistkümnesena, et nii ei saanud see olla. Robert ei oleks Jeesust lihtsalt piksesähvatuse ajal ja simblihelina saatel avastanud. Miski pidi ta selleni viima. Miski sundis teda muutuma. Nendes raamatutes, mida Emma luges, oli kõikidel tegudel mingisugune põhjus. Nagu välk selgest taevast alla sadanud juhuslikud ja seletamatud sündmused ei kõlvanud kuhugi. Roberti elus pidi olema olnud mingisugune trauma või masendushoog. Isa ei olnud seda kunagi arutanud, nii et Emma võis takistamatult luua omaenda isikliku selgituse ja omaenda kirjandusteose.

*

Oli pühapäevane päev ja pühapäeviti käis kogu perekond üheskoos teisel pool väljakut asuvas kirikus armulaual. Matthew’ sündimise järel lubati Emmale küll mõni nädal puhkust, kuid üks kuu pärast sünnitust saabus Robert nende juurde koju. Oli argipäeva keskhommik ja Emma oli isa nähes üllatunud.

„Kas sa tööl ei peaks olema?” küsis ta.

„Ma olengi teel Spinney Feni. Mul on küllaga aega, et juua üks kohv ja oma vastsele lapselapsele pilk peale heita.”

Spinney Fen oli kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud naistevangla gaasiterminali kõrval kaldapangal. Tal oli seal hooldusaluseid – kogukonnas tema järelevalve all olnud kurjategijaid ning neid, kes pidid varsti tingimisi vabaks saama. Emma vihkas Spinney Fenist mööda sõitmist. Vangla oli tihtipeale mereudusse mähkunud ning näis, nagu kerkiksid need betoonmüürid lõputult kõrgusse ja ulatuksid pilvedesse. Ta nägi pärast Elvetisse kolimist õudusunenägusid sellest, kuidas isa läheb kitsast metallväravast sisse ja tal ei lubatagi enam kunagi välja tulla.

Emma keetis isale kohvi ja laskis tal Matthew’d süles hoida, kuid pani kogu aeg imeks, mida ta tegelikult siin tema majas teeb. Majast väljudes isa peatus ukselävel.

„Kas me näeme sind pühapäeval kirikus? Ära lapse pärast muretse. Sa võid temaga ju alati välja minna, kui ta peaks nutma hakkama.”

Ja muidugi oli Emma järgmisel pühapäeval platsis, sest pärast Abigail Manteli surma ei jätkunud tal enam tahtejõudu, et isale vastu astuda. Et üleüldse kellelegi vastu astuda. Ja isa oskas temas ikka veel kuidagiviisi süütunnet tekitada. Ühele osale temast tundus, et kui ta oleks tollel pühapäeval kümme aastat tagasi isa sõna kuulanud, oleks ajalugu võinud kujuneda teistsuguseks. Kui teda poleks olnud laipa leidmas, siis võib-olla Abigail ei olekski surnud.

Robert ja Mary jõudsid Maarja Magdaleena kirikusse alati varem kui Emma ja James. Robert oli kiriku eestseisja, kandis ettenähtud ajal ka ise valget rüüd ja jagas suurest hõbepeekrist veini. Emma ei teadnud päris kindlalt, millega isa tegeleb talituse algusele eelneva poole tunni jooksul. Ta kadus käärkambrisse. Võib-olla oli tal täita mingisuguseid praktilisi ülesandeid. Aga võib-olla ta palvetas. Mary läks alati kogudusemaja väikesesse kööki veekeedunõu sisse lülitama ja teenistusele järgnevaks kohvijoomiseks tasse valmis panema. Seejärel tuli ta kirikusse tagasi ja seisis ukse juures, et lauluraamatuid ja teadetelehti kätte jagada. Kui Emma veel kodus elas, oodati temalt alati, et ta ema aitaks.

Kui Emma Jamesiga tuttavaks sai, ei olnud too põrmugi usklik. Emma võttis selle asja lihtsalt teadmise mõttes jutuks nende esimesel kohtumisel. Ta arvas, et isegi veel praegu James tegelikult ei usu jumalasse ega sisuliselt ka ühtegi muusse asja, millesse ta usutunnistust ette lugedes väidab ennast uskuvat. Ta oli kõige mõistuspärasem mees, kellega Emma oli kunagi kohtunud. Ta naeris nende võõramaiste meremeeste ebausu üle, kellega ta töö juures kokku sai. Kirikus käia meeldis talle sellelsamal põhjusel, miks talle meeldis elada kaptenimajas. See kandis endas traditsiooni ja teatavat soliidset lugupeetavust. Temal endal ei olnud perekonda ja ka see oli üks tähtsamaid tõmbejõude. Emmale tundus tihtipeale, et mees on Robertile ja Maryle lähedasem kui tema ise, ja kindlasti tundis James ennast nende seltskonnas õdusamalt kui Emma.

Nad jäid kirikusse hiljaks. Lugu Jeanie enesetapust oli neile pühapäeviti koju toodava ajalehe esiküljel. Jeanie ainiti põrnitsev nägu vaatas uksematilt üles ehmatusest paigale tardunud Emma poole. Sellele järgnes kibekiire sahmerdamine seepärast, et Matthew oksendas oma riided täis just nimelt siis, kui nad olid majast väljumas. Lõpuks sibasid nad üle väljaku nagu kooli hilinevad pahurad lapsed. Tõusis ootamatu tuuleiil ning Emma peitis lapsukese mantli alla, et teda vihma eest kaitsta. Ta taipas, et näeb seetõttu taas välja nagu rase. Salkkond suitsu tehes kiriku ees seisnud ajakirjanikke pistis jooksu oma autode poole.

Esimese koraaliga oli juba algust tehtud ning nad järgnesid mööda vahekäiku õpetajale ja kolmele laulukoori moodustavale eakale daamile, kujutades seega endast juba niigi hädiselt komberdava protsessiooni ebaväärikat sabaotsa. Mary nihutas ennast edasi, et lasta neil istuda nende tavalistele kohtadele kiriku esiosa läheduses. Emma komistas sealjuures kogukale lappidest õmmeldud kotile, mida ema alati kaasas kandis ja mis oli põrandale jäänud.

Et kirikus on rohkem rahvast kui tavaliselt, märkas ta alles pärast seda, kui oli just nagu palvetamiseks põlvili laskunud, et viivuke hinge tõmmata, ja seejärel viimase salmi laulmiseks taas püsti tõusis. Nii täis olid pingid harilikult ainult ristimise ajal, mil isa salvava väljenduse kohaselt olid kirikus ka „paganad”. Aga täna ei olnud ühtki ristimist ja suurem osa nägusid olid tuttavad. Kirikut ei täitnud võõrad, vaid pigem näis, nagu oleksid kõik kohalikud kandnud hoolt selle eest, et kohale ilmuda. Elvetis tekitasid halvad uudised alati elevust. Kui Jeanie Longi enesetappu tohtis üldse halvaks uudiseks pidada.

Liigesepõletikku põdev orelimängija oli väriseva akordiga pala lõpule lähenemas, kui uks uuesti lahti läks. Ilmselt jäi uks ette tuulele, sest see sulgus pauguga, ja kogudus keeras ennast hukkamõistvalt ringi. Kiriku tagaosas seisis kellegi suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu naisterahva kõrval Dan Greenwood. Ehkki Emmat läbis tema juuresolekul tavaline erutusjudin, tundis ta Dani siin avastades siiski pettumust. Emma ei olnud teda kunagi kirikus näinud ja arvas, et mees põlgab seda. Rõivastuses ei olnud Dan siiski mingeid mööndusi teinud ja kandis praegugi eelmise õhtu teksapükse ja kitlit. Naisel oli seljas vormitu krimpleenkleit, mida katsid pisikesed sinakaspunased lilled ja sinakaspunane plüüsjakk. Jalas olid tal külmast hoolimata madalad sandaalid. Tema poosis oli midagi kurjakuulutavat ja Emma ootas hetke vältel, et ta esineb mingisuguse teadaandega – et ta nõuab kusagil läheduses alanud tulekahju või pommiähvarduse tõttu kiriku tühjendamist. Isegi õpetaja ebales viivu ja vaatas nende poole.

Naine näis siiski olevat täiesti rahulik ja isegi nautivat seda tähelepanu. Ta võttis Danil käe alt kinni ja tõmbas ta istuma. Selle žesti familiaarsus häiris Emmat. Milline on tema suhe Daniga? Ta oli liiga noor – Danist isegi mitte kümmet aastat vanem –, et olla ema. Aga tema inetus muutis nende armusidemed kindlasti võimatuks. Emma tundis ennast küll paljudes asjades ebakindlana, kuid oma füüsilises veetlevuses oli ta alati veendunud olnud. Ta pidas enesestmõistetavaks, et kui ta oleks olnud paks või vinniline, poleks James eales tema kätt palunud. Jumalateenistuse ülejäänud osa jooksul kuulis Emma, kuidas selle naise hääl laulude ja vastulausete ajal teiste omast üle kostab. Hääl oli selge ja vali ega pidanud põrmugi viisi.

Jeanie Longi jutluses ei mainitud ja Emma arvas, et võib-olla õpetaja ei ole enesetapust kuulnud, ent Jeanie nimi oli siiski koos Elsie Hepworthi ja Albert Smithi omaga surnute mälestamise palves. Matthew’d süles hoides istuv ja põlvitava koguduse kummargil päid vaatav Emma püüdis Jeaniest mingisugust pilti vaimusilma ette manada. Talle meenus ainult üks kohtumine Mantelite kodus. Jeanie mängis siis klaverit, mille Keith oli ostnud Abigailile, kui too näitas üles põgusat huvi muusika õppimise vastu. Klahvide kohale kummardus pikka kasvu ja tõmmu ning üsna pinevil ja tõsine neiu. Siis tuli sinna tuppa Keith, Jeanie pöördus ja tema nägu mahenes naeratusse. Oli raske mõista, et Jeanie oli tollal noorem kui Emma praegu ja hädavaevu midagi enamat kui pelk tudengiplika.

Jumalateenistus jõudis otsapidi välja armulaua jagamiseni. Valges rüüs Robert seisis õpetaja kõrval altari juures. Mary võttis leiba ja veini esimesena ning sööstis siis kööki lahustuva kohvi pulbrit termoskannudesse saputama. Liigesepõletikuga orelimängija läks vaevaliselt oma kohale tagasi ja hakkas mängima midagi leebet ja nukrameelset. Vahekäiku oli moodustunud järjekord. Emma ulatas Matthew’ Jamesile, kes polnudki Roberti kõikidest jõupingutustest hoolimata leeris käinud, ja tõusis püsti, et järjekorras koht sisse võtta. Tema ees seisis pikk vimmas mees, kes kandis liiga suurt läikivhalli ülikonda. Ta ei kuulunud pidevalt kirikus käijate hulka, ehkki Emma arvas, et on teda vist külas näinud. Ta oli istunud üksinda ja keegi ei lähenenud talle, mis oli ebatavaline. Koguduse daamid olid uhked selle üle, et teevad võõrastel olemise mõnusaks.

Järjekord liikus pikkamisi edasi. Mees laskus kohmakalt põlvili ja äkitselt vänget naftaliinikuulikeste lehka tundnud Emma sättis ennast tema kõrvale. Seda ülikonda polnud keegi juba pikka aega kandnud. Mees sirutas peopesad ette, et armulaualeiba vastu võtta. Tema käed olid kõvad ja pruunid nagu nikerdatud puit ja üksjagu tugevad, kuigi ta pidi olema vähemalt kuuekümnene. Õpetaja püüdis tema pilgu kinni ja kostitas teda kerge tunnustava naeratusega. Siis lähenes Robert veinipeekriga, mille serva ta valge riidelapiga pühkis. Mees sirutas automaatselt käe välja, et peekrit enne selle suule tõstmist paigal hoida. Siis vaatas ta Robertile näkku ja järgnes äratundmisšokk. Robert hakkas Emma poole nihkuma ja mees sülgas suhu võetud veini tema peale. Valge rüü kattus veniva magusa veini plekkidega. Emma meelest nägi see välja nagu haavast nõrguv veri. Emma teisel käel viibinud naine tõi kuuldavale kohkumiseks maskeeritud põnevil ahhetuse. Õpetaja ei näinud, mis juhtus, ja Robert ei teinud sellest väljagi. Mees tõusis püsti ning läks selle asemel, et oma pingile naasta, mööda vahekäiku edasi ja väljus kirikust.

Vahejuhtum toimus väga kiiresti ja armulaualiste seljad varjasid selle löövis viibinute eest. Aga kui mees möödus Dan Greenwoodi kaaslasest, ajas too ennast jalule ja kõndis tema järel välja.