Читать книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu - Страница 10

Vaatan, kuidas naeratavate inimestega säravpuhtad autod mööda sõidavad, kuidas pilvedeni kõrguvate majade akendes süttivad järjest hubased tuled, ja mõtlen, kui kerge neil kõigil on olla. Neil on, kust tulla ja kuhu minna. Nad on oma kodus, oma perekonna juures.

Neil on oma töö, omad sõbrad, oma elu. See on nende maa, nende linn. Isegi tänavad, mida mööda nad lapsepõlvest saati on astunud, on nende omad. Ja mina? Mida ma ometi siin teen? Mille kuradi pärast ma kõike seda teen?

Vahel mõtlen, et Tema pärast. Ja vahel, et ikka iseenda, sest lõpuks läheb kõik hästi, peab minema, ja minust saab tugevam, targem, sügavam, parem inimene. Aga siis näpistab reaalsus. Õigemini nälg. Maasikaisu. Sibulatega ahjulõhe isu. Mul on isegi mahlaisu, kuigi ma pole kunagi suur mahlaarmastaja olnud, aga täna on isu ja tahaks, kuid külmkapp on tühi. Mitte päris. Neli muna, pool pakki tomatipastat ja sibul (kas leidub ehedamat vaesuse sümbolit kui sibul?) on olemas, aga neid asju, mille isu on, neid muidugi pole. Ostaks poest, aga see oleks liigne raiskamine. Poest tuleb tuua vaid toitvaid põhitoiduaineid, nagu piim ja pasta ning luksusena kohvipulber. Muid asju ei saa endale lubada...

Laia käega raha loopimisest erinevates Alicante restoranides oleme Piiaga jõudnud spagettideni sibula, küüslaugu ja poe odavaima viineriga. See on meie ainuke söögikord päevas, kui me end „juhuslikult” lõunasöögi ajaks Ernesto poole külla ei sokuta. Meie toanaaber laseb samal ajal oma neljal erineval juustul, pasteedil, singil ja puuviljadel hea maitsta. On ikka mõnel õnne! Meie seda endale lubada ei saa, sest euro ja 9 senti, mille eest saaks paar õuna ikka, on valge Llíria veini jagu. Päris kaine peaga Warholi-nimelisse diskoteeki tööle minna on mõeldamatu!