Читать книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu - Страница 6

Mis elu see on? 22-aastane ja nii nüri on kogu aeg olla, et ennast ajab ka haigutama. Ja mõelda vaid, mis saab veel viie aasta pärast?

Olen abielus mingi Aadu Kadakaga, kellega pean 30 aastat maksma Vilde tee kahetoalist mikrokorterit, kust hommikul trolli peale minnes on parm parmu küljes kinni, ja on suur ime, kui minust endast sellises keskkonnas joodikut ei saa. Tööl käin ma aga roosas ülesvuntsitud vanalinnas. Kallite restoranide ja butiikide – mille hinnakirjad käivad minu rahakotile selgelt üle jõu – keskel asuvas reisibüroos. Päevast päeva trükin välja rohelisi lennupileteid ülikondades poliitikutele, kes ajavad tähtsaid ilmaasju, lipsustatud ärimeestele, kes teevad olulisi tehinguid, ning väljaveninud kampsunis, pesemata-kasimata, aga sellegipoolest kõvadele kunstimeestele, kes teevad kõrgelt hinnatud Kunsti. Ja nad lendavad Bahama saartele ja Hong Kongi ja New Yorki ning mina aina trükin ja soovin neile naeratades head reisi, sest mul on nii hea meel, et neil nii hästi läheb, et lendajateks on just nemad ja mitte kunagi mina.

Mina ei taha. Minul pole sellist lennukat elu vaja, sest ma olen ju õnnelik reisikonsultant Vilde teelt!

Õhtuti voodis und oodates olen rahul, sest tänu minule lokkab Eesti majandus, tänu minu tööle kasvab Eesti rikkus. Ah, mis seal pikalt seletada: mina tõstangi oma kahe väikse valge käega noore Eesti jalgadele!

Kas see ongi minu tulevik? Kas ma pole siiski midagi erilisemat väärt?

Elutargale on selge, et inimene, kes tegeleb selliste küsimuste esitamisega, on suure elumuutuse lävel. Minu jaoks see nii selge küll polnud. Arvasin, et kuna kõik on nii masendav, siis lahenduseks on teeseldud rõõmud, näideldud küpsus ja ostetud naudingud, et unustada oma lämmatavalt väike ja ettearvatav tulevik. Kohatisest klaustrofoobiast päästab Bacardi kokakoola lightiga, sest rumm mõjub nii, et suudad naerda kõige nõmedamate meeste kõige nõmedamate naljade üle, ent järgmisel päeval arvad ikka, et hirmus lahe pidu oli. Enesepettus, mis muud.

Automaatpiloot töötas ideaalselt. Ma olin näidiskodanik. Õppisin ülikoolis, töötasin samal ajal suurimas turismifirmas, reisisin kaks kohustuslikku korda aastas soojale maale, maksin oma maksud, ei kobisenud kunagi süsteemi ebaõigluse üle ega üritanud reegleid rikkuda, ei küsinud kunagi, miks nii ja mitte teisiti.

Kuni ühel detsembrikuu päeval, minu jaoks täiesti ootamatult, sest ma tõesti arvasin, et olen väga hea reisikonsultant, saatis mu otsene ülemus mulle meili. Seda polnud kunagi juhtunud. Temale olla kaevanud üks klient minu motivatsioonipuuduse üle, mille tõttu läks too üle teise reisibüroosse.

„Anna-Maria, ei tohi selline motivatsioonita olla! Motivatsioon tuleb üles leida!”

Nagu kaotatud motivatsioonid istuksid igavledes kontori keldris kõval puupingil ning ootaksid, millal keegi neile järele tuleb.

Eeskujuliku inimesena proovisin edaspidi klientidega siiski veidi kenam olla. Teisisõnu tähendas see, et naeratasin ning soovisin head reisi ka laevapiletite ostjatele. Muidu ikka said sellise spetsiaalse teeninduse osaliseks äriklassireisijad, sest tänu nende piletitele sai ka minu pangakonto kohe hoobilt umbes tuhande krooni võrra rikkamaks. Ja nii on muide väga kerge naeratada!

Aga möödus vaid kuu, kui laevapiletite ja odavate reiside ostjad hakkasid mult jälle piki päid ja jalgu saama oma nõmedalt odavate tellimuste eest ning juba teine mu suurklient palus vahetada reisikonsultanti, sest mina ei saanud ilmselgelt oma ülesannetega hakkama.

See juhtus veebruarikuus. Teate küll. Kui Tallinn on pimedusse uppunud, inimesed käivad, mantlikraed üles tõstetud, nina vingus ja kärss kärnas, ning nõnda kerge on tööalast ebaõnne konkreetselt talve süüks lükata. Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris. Sest kui pimedus lükkab sind aina tugevamini masendusse ning külm näpistab tagumiku otsast, ei saagi midagi head oodata.

Umbes siis hakkaski küpsema otsus, mis kasvas märtsilume ja aprillivihmadega nii suureks, et ei mahtunud mu sisse enam ära.

Kuni ühel hallil aprillikuu hommikul, kui kevadsoojus maalis rahulikus rütmis puid roheliseks, võtsin südame rindu ning kirjutasin lahkumisavalduse.

Üleval valitses vaikus. Ei mingit telefonikõnet, isegi meili. Mitte midagi.

Võib-olla nad arvasid, et see on mingi nali?

Tehke midagi! Vastake ometi! Kasvav ärevustunne lõi mul kõhu lahti ning unes nägin nende ööde jooksul stabiilselt klassiruumi ja vanglat.

Aga kui nad ei vastagi?! Kas ma võin siis kuu aja möödudes asjad lihtsalt kokku panna ning minema astuda? Ja sellisel juhul, kas peaksin kuidagi hüvasti jätma või lähen ära nii, nagu tuleksin järgmisel päeval tagasi?

Kaks nädalat hiljem, kui olin pideva kõhulahtisuse tõttu kaotanud kolm kilo, kutsus üks suurtest bossidest, keda ma kolme tööaasta jooksul olin täpselt kolm korda näinud, mu endaga kaasa kontorihoone neljandal korrusel asuvasse puitkaunistuste ning katuseakendega saali, kus peeti koolitusi ja tähtsaid koosolekuid. Kogukas naine istus mu vastu, küsides, kas soovin midagi juua ja et kui jah, siis võtku ma saali taganurgas seisvast külmkapist see jook ise. Raputasin pead ning manasin näole lolli naeratuse, millest pole mitte kui midagi võimalik välja lugeda. Filmides nimetavad nad seda pokkerinäoks.

„Anna-Maria, mis siis nüüd mureks?” tegi kogukas daam tüdimust varjates jutuotsa lahti.

Mis mõttes, mis siis nüüd mureks? Nagu mul oleks kogu aeg jube palju muresid olnud ja ma oleksin alati nendega just tema juurde jooksnud.

„Ei suurt midagi...” kokutasin, naeratust näolt kaotamata. „Tahan ära minna.”

„Miks?!”

„Tahan midagi muud teha.”

„Mida?”

Hea küsimus! Ei tea. Hm, kas sobiks ühel ametlikul vestlusel vastata, et mul pole õrna aimugi ja seega tunnistada, et nad palkasid kolm aastat tagasi tõelise udupea, kes enne uue ukse avamist, enne järgmise aadressi väljauurimist tõmbab vana ukse pauguga kinni ja astub pea ees musta põhjatusse kuristikku?

„Tahaks teha midagi loomingulisemat, vist kirjutada...” pomisesin, ise kätega midagi õhupalli taolist õhku joonistades. Mida see pidi tähendama?! Kui sa ei oska kätega midagi asjalikku pihta hakata, siis hoia nad parem paigal!

„Kas probleem on rahas?”

Raputasin pead. Kuule, selliseid küsimusi esitatakse töötajatele varem! Mitte siis, kui nad on pärast tuhandeid tunde kestnud kaalutlusi otsustanud tundmatus kohas trammilt maha hüpata. Aga ei, kommidega tullakse lagedale siis, kui magusaisu enam pole.

„Tahad äkki meie marketingiosakonda tööle minna?” uuris kogukas naine pabereid lapates.

Aga kas sa ise tahad?

Raputasin jälle pead. Pakkugu seda kohta oma vanaemale!

„Mida sa siis teha kavatsed? Sa ju tead, et sul on lepingus kirjas, et neli aastat pärast siit lahkumist ei tohi sa mujal turismivaldkonnas töötada?!” pahvatas ta korraga ja vaatas pingsalt oma pruunide silmadega minust läbi. Ilmselt sinna väikese, modernse külmkapi poole, kus jahtusid kokakoolad.

„Ei, sellepärast ei maksa muretseda!” ütlesin läbi oma kohtlasteks kõverdunud huulte.

Sinna see vestlus suri ja juunikuu alguseks, mil päike end lõpuks ka Eestimaale veab, olingi vaba.

Lõik päevikust, sügis 2001.