Читать книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu - Страница 5

Neli aastat oma elust olen teinud üheksast kuueni kontoritööd. Nüüdseks on seitse aastat möödunud viimasest korrast, kui firma köögis kohvi keetsin, selle tassi valasin ning tassi arvuti kõrvale sättisin, et hakata pabereid lappama. Ja pärast seda pole ma puudust tundnud millestki, mis kontoritöötajate maailma kuulub.

Kuulud mõnda firmasse ja saad öelda: „Töötan Baltikumi kõige suuremas reisibüroos!” Kõik noogutavad tunnustavalt, sest nad arvavad, et teavad, mida see tähendab. Või viskad hooletult turismiala inimeste seas: „Mulle anti just eile vanemreisikonsultandi tiitel, sest trükin lennupileteid kiiremini kui keegi teine!” Glamuurse nimega firma või ametitiitli taga pole aga muud kui töö, mida sa teed kellelegi kolmandale kuskil üleval. Tähelepanu saavad ametioskused, aga mitte hing. Nii arenedki tööalaselt ja su ainuke väljakutse on õppida laitmatult oma tööd tegema. Saada igatsetud masinaks.

Asendamatuid pole. On mõeldamatu, et minu endine tööandja minu minekut aastaid taga oleks nutnud, sest mitte keegi teine ei müünud lennupileteid nii hästi kui reisikonsultant Penu. Vastupidi, juba minu viimase tööpäeva pärastlõunal tõi reisikonsultant X oma asjad minu lauale ja töö läks edasi. Firmal polnud minu minekust sooja ega külma ja nii ongi normaalne, sest kontorimaailmas pole asendamatuid inimesi.

Tõsi, vahel mõtlen, et mugavuse pärast oleks kergem olla kontoritööl, saada igakuist palka ja omada haigekassakaarti. Aga sellised mõtted tulevad vaid siis, kui juhtun kergelt haige või väsinud olema. Sest tegelikult ma polnud ju oma igakuise kindla palga ja haigekassakaardiga õnnelik.

Aeg-ajalt olen muidugi tundnud ka seda, et tahaksin kuhugi töörühma kuuluda. Ringi rännates kaotad selle vana tuttava kambatunde, mis meid kõiki alati igal pool ümbritsenud on. Kuulume rühmadesse, sest nii on kergem. Meie oleme nagu nemad ja nemad on nagu meie. Aga see kõik on nii pealispindne, et ajab iiveldama.

Olen valehäbist üle saanud. Valehäbist, et kui sa pole nagu enamus, siis oled vähem väärtuslik. Seepärast mind enam ei häiri, kui inimesed küsivad, kas ma töötan või õpin ülikoolis, ning pööritavad silmi, kui kuulevad, et mitte päris – nende jaoks on see midagi loodusõnnetuse sarnast. Mina ise ju tean, et tegelikult töötan ja õpin iga päev, ainult et enda valitud rütmis, enda valitud aineid ja enda kriteeriumide järgi. Enda realiseerimiseks ei ole tingimata vaja magistrikraadi või uhket ametitiitlit. Tähtis on inimene ise.

Niisiis, kas kontorielust loobudes võib saada õnnelikuks? Kindlasti.

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht, 2004.