Читать книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu - Страница 9

Kaks põsesuudlust maanduvad järjekordsel tundmatul näol. „Minu nimi on Anna-Maria.” „Ana Maria? See on ju puhas Hispaania nimi! Kas keegi sinu esivanematest on hispaanlane?”

„Ei, minu teada mitte. Kuigi mu isa- ja ka emapoolse vanaema suguvõsa on pärit kõige suuremalt Eesti saarelt, kus mu tädide jutu järgi olla sajandite ja sõdade jooksul igat sorti tumedasilmseid poisse nähtud. Ja vaid jumal teab, mis seal kirjude seelikute all juhtuda võis...”

„...?!?!...”

„Mnjah, see selleks... No samas, itaallased on veendunud, et tegu on Itaalia nimega. Kõigil on õigus, sest nii Anna kui Maria on ju Piiblist pärit ja kristlikus maailmas väga laialt levinud.”

„Huvitav ikka tõesti, et su nimi on Ana Maria. Sest te ju pole seal, sinu maal, katoliiklased?”

„Ei, katoliiklased me pole. Aga minu nimi kirjutatakse erinevalt hispaanlaste versioonist kahe n-iga ja sidekriipsuga, mis ühendab kaks nime üheks kokku.”

„Kuule Ana, kes te seal sinu maal olete?”

„Mis mõttes? Eestlased oleme...”

„Ei, ei! Ma mõtlen usku. Ortodoksid?”

„Ei, ametlikult oleme luterlased, kuigi näiteks mina isiklikult pole ristitudki...”

„Kuule, aga millega see sinu maa rahvas leiba teenib?”

„Suur tootjamaa me pole. Meil on aga mets, internet...”

„Vaata siis! Ma olin millegipärast kindel, et tegelete peamiselt põllumajanduse ja karjakasvatusega.”

„Nojah, seda ka, aga nagu mujalgi Euroopas, pole põllumeeste elu kerge. Nüüd oleme ju kõik kõvad ärimehed, muudkui ostame ja müüme...”

„Muide, kuidas sulle rohkem meeldib, et sind kutsutakse: Anaks või Mariaks?”

„No ma olen harjunud, et ikka Anna-Mariaks...”

„Kuule, Ana, seal sinu kodukülas on vist praegu jube külm? Ikka miinuskraadid, eks ole? Ja pime on ka? Teil vist seal valgust eriti polegi? Tunnike päikest päevas?”

Nad arvavad, et me elame külmkapis. Umbes-täpselt kiviajal. Ja teadlased avastasid meie olemasolu alles eile, kirjeldades mõnes teadusajakirjas, mida keegi ei loe ja mis selgitab meie vähese tuntuse Lõuna-Euroopas, oma avastust järgmiselt: käputäis tegelasi kummalise leelotamise saatel üle lõkke hüppamas.

Kui teadjad tööpäeva lõppedes enda järel ukse sulgesid, vajusid jääkapielanikud tagasi sügavasse pimedusse. Ja istuvad seal hiirvaikselt, kuni keegi vapper jälle otsustab külmiku avada ning toob sellesse muinasmaailma lambivalgust. Siis juubeldavad kapielanikud laulukaare all tinaraskete rõivaste kiuste – aaaeeeeoooouuuuaaaaaiiii! –, kuigi mitte kaua, sest ükski külaline, kui raudse tahte ja kangelasliku südamega ta ka pole, seal üle kümne minuti vastu ei pea. Ta tormab külmikust välja, uks vajub selja taga uuesti kinni ja jälle saabub kõle, süsine pimedus. Paugu järel langevad kapilaest kolm sümmeetrilist lumehelvest.

340 päikselise päevaga riigis elavale hispaanlasele ei mahu pähe, kuidas keegi saab ja tahab sellistes tingimustes elada. Nende kodumaal on pea kogu aeg palav. Inimesed ohivad ja ähivad, lehvitavad lehvikutega, saavad kuumarabandusi, higi voolab ojadena, jättes särgile kollaseid sõõre ja möödujate ninasõõrmetesse räige haisu, südamed seiskuvad, veresooned lõhkevad, juuksed langevad välja, küüned muutuvad rabedaks, hingeõhk roiskub. Neetud palavus, siunavad nad endamisi, sõpradega baarileti taga, naabrinaisega saiapoes, õhtustes uudistes. Põhjast tulnutele aga patsutatakse vandeseltslaslikult õlale: „Arusaadav, miks sa siin oled. See ju vana tõde, et ahjus on tunduvalt parem elada kui külmkapis!”

Seejärel pühivad nad laubalt taskurätikuga higi ning nõuavad kelnerilt sügavkülmas seisnud õllekannu valatud jäist õlut.

Raamatu jaoks kirjutatud, 2008.