Читать книгу Minu Hispaania - Anna-Maria Penu - Страница 7

Ma küll ei töötanud, aga ma polnud töötu. Olin vaba. Ja seal on, vähemalt esimesed kaksteist kuud, vaks vahet!

Aga proovi sa seda selgitada emale, kelle maailma kõige ilusam, targem ja vaimukam poeg – kes pealegi on tema ja ta kahe õe meelest Hispaania kroonprintsi Felipe elav kehastus ja kroonprintsist pole siinmail ontlikumat meest nähtud – toob esimest korda elus ühe tüdruku koju näidata. Nii palju aastaid oodatud, loodetud, ja poiss võtab kätte ning toob selle: kellegi töötu blondiini kuskilt Venemaalt.

Armastav Hispaania ema tahaks sel hetkel oma silmaterale lihtsalt vastu pead lajatada.

Ja ta ei suuda siiani ära needa päeva, mil õnnetus end Hispaania idakaldale ja otse tema poja ellu lennutas.

Kuigi tollel päeval polnud häda midagi. 2001. aasta 4. septembril valitsenud ilmastikuolusid kirjeldas suurepäraselt mu reisikaaslasest sõber Morten Norrast, kes Alicante lennujaama hoonest kisendavate taksojuhtide sekka astudes keeras oma punnpõskse näo õhu paksuks kütnud päikese poole ning puistas kuldsed sõnad: „Oooo! Mmmm! Ahhhh! Ohhh!”

Enne kui Morteni sõnapärlid õhku jõudsid auruda, oli Vahemere kuumus meid juba niisketesse ürpidesse mässinud. Taamal kõik virvendas ja lainetas, palmioksad väänlesid kui vintsutusest väsinud kassid, et seejärel otse meie silme all pruuniks tõmbuda. Nii vananebki Hispaania suvi. Ja meie saabusime täpselt tema matustele.

Lennujaamast Alfaz del Pi poole sõites tundus kõik nii lootusrikas, nii võimas, kuigi taksoaknast mööda kihutav maastik oli tuhm ja tühi. Ainult luitunud, poolkiilad mäenukid pürgisid pilvitusse taevasse. Ahelsuitsetajast taksojuht aevastas neli korda järjest, jättes esiklaasile mitmeid väikeseid kollakaspruune plekke. Väljas valitses leitsak, aga autos tuiskas jääkülm õhk. Varsti köhisime ja tatistasime Morteni ja Piiaga üksteise võidu, ent mees oli põhimõttekindel ja konditsioneeri nõrgemaks ei keeranud. Ei saavat. Pööritasime silmi, käisime peale, kuni taksojuht vihastas, lülitas energilise žestiga konditsioneeri üldse välja ning keeras autoaknad alla. Paks, raske soojus vajus meile näkku ja hetke pärast ahmisime lämbudes õhku. Mees möirgas võidurõõmsalt naerda ja pani külmapuhuri jälle tööle.

Edasi sõitsime vaikides. Enam teda ei huvitanud, kust me pärit oleme, kas Eesti on riik, kas Hispaania meeldib meile või kui kauaks me jääme.

Alfaz del Pi on Norra pensionäride koloonia Hispaania idakaldal, 40 kilomeetrit Alicantest põhja poole ja vaid mõned tühised kilomeetrid kohalikust New Yorgist, pidutsejate pealinnast Benidormist. Seal saab kõik asjad norra keeles aetud: saia ja piima osta, arstile muret kurta, postiljoni käest pensionitšekke nõuda, endale hauaplatsi soetada. Norra pensionärid üldjuhul ei salli hispaanlasi, nende kodumaad peavad nad räpaseks ja kõige eelneva tõttu ei õpi nad ka kohalikku keelt. See oleks alandav. Ja nii nad ehitasidki sooja vanaduspõlve veetmiseks väikese, puhta, rahuliku ning surmigava Norra keset Hispaaniat. Nagu ühest oleks maailmas veel vähe!

Morteni ema korter, kuhu me Piiaga paariks järgnevaks kuuks end sõbra lahkel kutsel sisse seadsime, näeb välja tüüpilise hispaanlanna koduna. (Morteni ema proua Flem ei osanud seda muidugi kahtlustadagi, sest hispaanlaste seas tal sõpru pole ja külas ta neil ei käi.)

Lühidalt öeldes poleks proua Flemi ja kümnete tuhandete hispaanlannade kodudel häda suurt midagi, kui too raske pruun mööbel ning lugematud tolmukogujatest nipsasjakesed rõdult alla visata. Mida see tädi korterit sisustades küll mõtles? Siin lauakesel heegeldatud linik, seal lauakesel palistatud rätik, taamal väike kristalljänes ja siinsamas roheline kummist konn. Seal riiulil portselanist ingel ning kõige kaugemas nurgas võltskullast luikedega kaunistatud kobakas lauakell, mis lõikab hetkega varba otsast, kui peaks su jalalabale kukkuma. Kappidel ja laudadel särab kunstlillede vahel suur hulk hõberaamiga fotosid. Tänu neile saime tutvuda Morteni endise abikaasaga, kes oli omaenda pulmafotol millegipärast vahutordi sisse pigistatud, aga ise oli ta sealjuures nii õnnelik, ning proua Flemi endaga, kes osutus lumivalgete juustega neegriks.

„Emale meeldib päevitada,” selgitas Morten uhkustundega hääles. Hea küll, kui sa nii ütled, kuigi üks asi on päevitamise armastamine ja midagi hoopis muud patoloogiline rassivahetussoov. Aga see selleks.

Morten ja ta ema, vaene daam, kel polnud meie sealolekust siiski õrnemat aimugi, olid meile katusealuse „lubanud” ning võõrustajate kohapealt tuleb suu kinni hoida. Ah et miks Morten oma emale meist ei rääkinud? Sellepärast, et kui ta pool aastat tagasi seda esimest ja viimast korda üritas, oli proua Flemi arvamus asjast järgmine:

„Mida?!? Mingid vaesed sovjetilibud? Unusta ära! Nad on ainult raha peal väljas. Ah et olete sõbrad?! Pähh! Mõtle nüüd peaga! Kas näljarotist blondiin on sinuga sõber tõesti sinu enda pärast või meelitavad teda sinu tohutud rikkused? Või nemad on ainult sõbrad! Issake, sa püha taevas! Su mõrrast vanaemal oli õigus – kui ikka mõistust pole antud, siis pole antud.”

Ka selle koha pealt ei erinenud norralannast proua Flem enamikust Hispaania emadest.

Üksteist päeva pärast Alicantes maandumist suundusime linna sadamakail asuva peotsooni poole, kus tantsukoht tantsukohas kinni, inimesed nende ümber voolamas, mis tipptundidel, nii kella nelja ja seitsme vahel hommikul, meenutab sõitu pungil täis bussiga nr 5 kesklinnast Männikule. Hispaanlastele taoline lähikontakt meeldib, sest senikaua kuni nad ootavad järgmise sammu tegemist, saavad nad vähemalt kolme erineva küljesrippujaga armuõnne proovida (miks nad nimetavad seda armastuseks, kui mõtlevad seksi, küsib Manuel Gomez Pereira oma filmis). Sellises olukorras on see imelihtne, sest mitte ühelgi neist pole võimalust su eest põgeneda. Pikapeale hakkab ka too esimesel hetkel vägivaldselt ninna karanud liigmagusate parfüümide, kibeda suitsu ja mõrkja higi segu sulle meeldima. Eriti hetkel, mil hommik surub end üsna ootamatult pidutsejate pehmenenud ajudesse. Aga pidu ei lõpe Hispaanias kunagi, ainult sina väsid ära.

Astusime niisiis sõbranna Piiaga pooltühja „Potatosse”. Diskosaali keskel hööritasid puusi kuus tüdrukut, keda igavus just parajasti tapmas oli, ning neid jälgisid erinevates nurkades neli ruudulise särgi ja teksadega meest. Mitte ühegi silmad ei küündinud tüdrukute nägudeni. Tüdrukutel olid aga sellised vaevatud ilmed, nagu nad PEAKSID siin ööklubis tantsima. Nagu neid kästaks. Kui ei meeldi, mingu koju, jumal küll! Vaba maa, vabad inimesed.

Baarmen, kellelt joogid tellisime, selgitas, et nendele tüdrukutele makstakse. Igaüks saab tasuta juua nii palju kui soovib, lisaks mõnikümmend eurot, mille eest peab tüdruk tantsima, naeratama, kena olema ning jätma meestele mulje endast kui võimalikust saagist. Mehed märkavad kauneid vabu naisi, jäävad diskoteeki, ostavad jooke, ostavad veel ja veel, kuni julgevad tüdrukuga juttu teha. Puhas kasum baarile.

Vaatasin neid „siia ma suren”-nägudega tüdrukuid. Mõelda vaid, neile makstakse pidutsemise eest! Joogid saad tasuta, tantsid laheda muusika järgi, ühesõnaga teed kõike, mida teeksid muidu tavalisel peol, ent sulle veel makstakse selle eest. Kas on maailmas paremat tööd?! See oleks praktiliselt sama hea, kui mulle makstaks kirjutamise eest. Mõelda vaid, kirjutad, saad selle eest raha ja oled õnnelikum kui Sting, tema naine ning nende tantraseks kokku!

Aga kui kainelt mõelda (mis teisalt on pärast kahte rummi võimatu), siis ei saa see minuga mitte kunagi juhtuma.

Panin klaasi ohates baariletile ning liikusin naiste tualeti poole. Peen nimi ühele määrdunud lappide ja paberitega kaunistatud ruumile, kus üleslöödud plikad oma põit peavad kergendamas käima... Seda mõeldes kaldusin oma trajektoorilt veidike kõrvale ning toetasin instinktiivselt käe kellegi pikema meesterahva kõhu vastu. Õrnalt, võiksin isegi öelda, et peaaegu märkamatult, ning olin muidugi väga rahul, et suutsin veel viimasel hetkel olukorra piinlikkusest päästa.

Tualetist väljudes vaatas mu endine tugi, pruunisilmne pikk noormees mind pikalt. Aga ei naeratanud. Ei teinud silma. Ei teinud üldse ühtegi märki meie äsjase kokkupuute kohta. Mida see tähendab? On ta mu peale vihane, et kogemata Tema Kõrgeaususe kõhukest julgesin puudutada? Oh, hispaanlased, ma ütlen! Mida nad endast arvavad? Pean ta käest nüüd vabandust paluma või...

Hea küll, võtame siis härjal sarvist, kui kord juba Hispaanias oleme!

„Do you speak English?” küsisin otse, kui olin, käed puusas, ta ette seisma jäänud.

Ta kummardus mu näo kohale ja samal ajal kui ta sõrmed näitasid mingi asja väiksust, ütlesid ta huuled: „Öö littel!”

„Good! I am so sorry for touching you like this before...” alustasin, pilk kindlalt säravpruunil silmapaaril, aga tema hakkas sel hetkel kätega vehkima ja pead raputama: „No, n-oooo! Ai dõunt anderständ!”

Don’t understand?! Mis don’t understand järsku?! Kas ma just su käest ei küsinud, kas räägid inglise keelt? Ja kas sa mitte ei öelnud selge sõnaga, et „öö littel”? Aga nüüd juba vehid kätega ja raputad pead. Hispaanlased, ma ütlen! Mida me nüüd siis teeme? Paistame siin niisama ja vaatame tõtt?

„Okay, give me your mobile,” ütlesin talle vestluse viisakaks lõpetamiseks.

„Ee... mõubail? Uat is tätt?”

Stupid Spanish people, nagu ütleks praegu proua Flem, mõtlesin omaette itsitades. Oi, aitab rummist! Kui mulle juba proua Flem nalja teeb, on olukord kriitiline. Pika poole pöördudes karjusin isegi Shakirast üle, et mobiil on väike telefon. Ta noogutas agaralt, haaras mul käest kinni ja viis baarileti äärde. Küsis baarmenilt paberi ja pliiatsi ning kirjutas sellele oma numbri ja nime.

Evresto.

Siis astus tagasi oma sõprade juurde, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Jälle ei mingit pikemat pilku, ei naeratust, ei midagi.

Nojah, äkki tema jaoks ongi tavaline jagada ööklubis suvalistele umbkeelsetele välismaalastele oma mobiilinumbriga paberilipakaid? Ja kui see nii on ning ta inglise keelt suurt ei räägi, siis mis ta nende umbkeelsete välismaalannadega peale hakkab... Ah, gigolo!

„Vaata teda! Ta tundub selline hea poiss, ei ole ta mingi gigolo,” ütles baarmenile Eestist jutustav Piia, pigem minust lahti saamiseks kui lohutamiseks.

Saatja: 658......

Kuupäev: 16.11

Kell: 18:28

Evresto, olen Anna-Maria. Kohtume kolmapäeva õhtul?

Saatja: 604......

Kuupäev: 16.11

Kell: 20:47

Jah. Kolmapäeval kell 22 Potato terrassil? Ernesto

Ernesto tõi kohtingule tõlgiks kaasa oma parima sõbra Frani. Minu küsimusele, kellena Ernesto töötab, vastas poiss sõbra abi kasutamata ise ja muidugi hispaania keeles: „Carpintero.”

Raamatulehtede kahin. Hispaania-inglise sõnaraamatu kohaselt on see carpenter. Puusepp?! Vaata kui huvitav! Ma ei teadnudki, et tänapäeval mõni noor mees veel sellises ametis tahab töötada. Aga võib-olla on see katoliiklikus Hispaanias lausa auasi? Nagu Neitsi Maria mees Joosep või nii.

„Ja sõber Fran?”

„Postiljon.”

„Oot-oot, kas ma sain õigesti aru: puusepp ja postiljon?!”

Poisid noogutasid.

„Selge siis! Meie oleme miljonärid,” viskasin ülbelt ja tegin neile õhtusöögi välja.

Tol hetkel tundus see naljakas. Ja pisut ulakas. Olin veendunud, et rohkem me nende kahe eelmise sajandi ausa töömehe, kuid siiski lihtrahva esindajaga ei kohtu.

Mõni nädal hiljem aga selgus läbi suurte raskuste ja sõnaraamatu lehtede kahina, et Ernesto õpib Valencias tsiviilinseneriks ja ainult suvel käib tislerist isal abiks. Ohkasin kergendatult. Kuigi see, et mina polegi tegelikult miljonär, vaid töötu, segaduses hing, kes alles otsib oma kohta, ilmselt Ernestole nii meeldiva üllatusena ei tulnud. Õnneks oli mul teisi positiivseid omadusi: olin blond, kes keeleraskuste tõttu rääkis vähe, kuid tegutses palju. Ja, mida oskab üks 24-aastane hispaanlane muud tahta?

Nii need tänapäeva suured armastuslood alguse saavadki. Vaikusest.

Lõik päevikust, suvi 2001.