Читать книгу Eesti veri - Anna-Maria Penu - Страница 3

2

Оглавление

Ühel hõbedasel õhtul, kui taevas rippus täiskuu ja Zeinebi must kass tormas hullunult mööda korterit ringi, nagu mängiks keegi ta ajus klaverit, võttis Zeineb teema uuesti üles:

„Kuigi su mäss polnud teadlik, vähemalt mitte esialgu, tõestab see taas kord Kate Milletti loosungi paikapidavust, et isiklik on poliitiline. Alati.“

Minu armastuslugu huvitas teda väga. Vahetevahel arvasin, et minust saab tema järgmine akadeemiline uurimisobjekt ja võib-olla see kõik olekski nii läinud, kui ta poleks ise armunud ja pühendunud hoolikusega hoopis oma lugu tudeerima hakanud. Zeineb hoidis neis asjus alati rangelt poliitilist joont. Ta armastas mulle ikka meelde tuletada, et poliitika pole ainult teooria, ilusad sõnad, kõrgelennulised ideed – poliitika on praktika. Tänaval, köögis, voodis, vannitoas, südames. Ja mul ei olnud vastuväiteid, sest kes oskakski selle peale midagi kosta?

„Meeldib see meile või mitte, oleme sellest teadlikud või ei, me teeme poliitikat.“

Zeineb muudkui rääkis ja mina nägin oma nime ajalooraamatutes. Väikestest revolutsioonidest jutustava peatüki juures. Sest isiklikud seiklused – ja seda kõike siin võib sekeldus-seikluseks pidada – on alati kollektiivsed. Nii et ma pean kirjutama. Kuigi, otse loomulikult, mitte oma nime all ega kasutama tegelikke kohti ega kuupäevi, sest jälgi tuleb hoolikalt segada. Et nemad teada ei saaks.

Zeineb nägi seda kõike kalkuleeritud poliitilise strateegiana. Minu jaoks polnud see sugugi nii suurejooneline, kuigi ka siin pole ilmselgeid põhjuseid; ma olen ikkagi äärmiselt keerulise tunnetekaardiga inimene. Ühel päeval lihtsalt tuleb selline mõte, alateadvus imendub teadvusesse, nagu öeldakse, spontaanselt, ootamatult, ja korraga istubki sinus vankumatu idee vastuhakust, ülestõusust, mässust. Pisike isiklik utoopia. Absurd. Ent see mõte on nii tugev, nii võimas, otsekui oleks see muutuse, vahelduse vajadus lausa bioloogiline, geenidesse sisse kirjutatud, sest näib igast küljest, igast otsast hädavajalik, möödapääsmatu. Vastupandamatu. Psühholoogid ja psühhoterapeudid ütlevad, et sa mässad, sest oled väsinud. Väsinud sellest, et pea alati on sinu muutused tingitud teiste otsustest, teiste häältest, teiste vajadustest, liikumistest, unistustest, teiste kiirustamistest. Et valitseb teiste jõud ja võim.

Mina ütlesin: „Tahan teada, kes olen mina ilma sinuta,“ ning läksin ära. Pärast kümmet aastat kooselu. Tol ajal lebasin öösiti sageli voodis ja vahtisin silmad pärani lakke. Mis ajast oli terve mu elu korraga kollektiivsete otsuste tulem? Mis ajast ei otsustanud mina, vaid otsustasime meie, et ma elan just siin, selles korteris, mille elutoa sein tõmbub vihmatormi ajal niiskeks, ja söön õhtuks juustuvõileiba ja joon kõrvale kallist veini? Mismoodi oli see juhtunud? Mismoodi olin lasknud sel juhtuda? Oli see juhtuda laskmine minu või taas kord meie kahe ühine otsus?

Nendele küsimustele polnud vastuseid, nad lihtsalt tulid ja läksid, mõni mitu korda. Selgeks sain nende ööde jooksul vaid selle, et mu abielu on kuldne, ent ikkagi on tegemist puuriga. Ja armastus on tähtis, muidugi on, ent vähemalt sel viisil polnud see enam vabadus. Mina aga tahtsin teada, mis tunne on olla vaba.

Eriti tumedatel tundidel, mil ainuüksi taoline mõte näis kohutav, mingit laadi surmana, täieliku kaotusena, lohutas mind aimdus, et selles soovis pole midagi erakordset. Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik.

Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.

Eesti veri

Подняться наверх