Читать книгу Eesti veri - Anna-Maria Penu - Страница 6

5

Оглавление

„Eeva, nüüd asetan su näole gaasimaski,“ kuulen rinnamärgiga õde rõõmsalt selgitamas ja tõepoolest, ta paneb mu näole nina ja suud katva läbipaistva maski. Et toimub täpselt see, mida otsesõnu lubati, mõjub äärmiselt kergendavalt.

„Hinga sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja! Ja nii mitu korda.“

Vaatan valget lage, kus surisevad viis ümmargust lampi, hingan sügavalt sisse ning lasen õhu väga aeglaselt välja. Hingan hoolikalt, eeskujulikult, püüdlikult. Nii hästi, kui oskan, sest ma ei kavatse valu tunda. Kui raske see hingamine ikka on? Kõik me teeme seda, kogu aeg ja ei saa arugi. Hingan uuesti ja rinnamärgiga õde kiidab mind: „Täpselt nii, Eeva! Sa hingad väga hästi! Ja nüüd uuesti, kõigepealt sisse ja siis pikalt välja.“

Olen oma sooritusega väga rahul ja jätkan hingamist. Kas tõesti leidub kedagi, kes ei oskaks hingata? Kuulen, kuidas teine õde saalis askeldab. Sammud, metalli tuhm kõlin, õhukonditsioneeri surin. Ta räägib rinnamärgiga õele, et keegi kusagil millegi jooksul ei olnud öelnud ühtegi sõna. Ei piiksugi. Olla ainult vaadanud suurte, tumedate silmadega, aga midagi nägemata.

„Kas see pole kummaline?“

Õde imestab ja rinnamärgiga õde on temaga nõus. See on kummaline. Taipan, et nad räägivad moslemi revolutsionäärist. Nii et siis Esimese maailmasõja haiglast rääkivat etendust ma ootama ei hakka.

„Võib-olla oli tegemist kurttummaga? Ei, oota! Võib-olla ta ei osanud lihtsalt meie keelt?“ pakub too siis, ent teisele õele pole see variant vastuvõetav. Kuidas saab keegi siin keelt oskamata päevagi elada? See on võimatu! Isegi koerad ja kassid tohivad siin riigis vaid eesti keeles antud käskudele alluda või muidu on julgeolekuorganid juba samal õhtul su ukse taga. Nad pahvatavad seda öeldes kõlavalt naerma. Ma tahaksin kaasa naerda, aga ma ei saa naljast aru.

„Eeva, sa hingad väga hästi! Jätka samas vaimus!“

Taaskordne tunnustus mu kopsudele, ent mulle hakkab asi kahtlasena tunduma. Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.“

Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise. Eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus. Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed. Neid ei saa usaldada. Keegi ulatab tervituseks käe ja kohe, kui tunned niiskust, tead, et see tehing jääb nüüd küll katki. Ja jääbki.

Tuimestus aga ei tööta ja siin pole mul mitte kedagi süüdistada. Ise kirjutasin pool tundi tagasi alla paberile, mis vabastab kogu selle seltskonna siin igasugusest vastutusest. Süüdi olen mina. Ainuisikuliselt. Ja võib-olla on neil õiguski. Mu tervisliku söögiga hellitatud, joogat harrastav, puhanud ja igapäevaselt mediteeriv keha on nagu tõeline demokraatia. Imetlusväärse vastupanuvõimega. Võõragressorite ja haiguste suhtes immuunne.

Asi muutub kardinaalselt, kui keha tervislik seisund on näiline, kui demokraatia pole ehe. Siis oleme tuulte lükata-tõmmata ja raskest haigusest enam pääsu pole.

Eesti veri

Подняться наверх