Читать книгу Eesti veri - Anna-Maria Penu - Страница 7

„Ma olen väga viljakas.“

Ütlesin seda Frankile 21. jaanuaril, sest minu meelest me ütleme selliseid asju liiga harva. Olime pärast teist tõsist tüli ja sellele järgnenud nädalast lahusolekut taas õnnelikult voodis. Voodid on olulised kohad. Voodis näitab elu end päriselt, kõigi oma valguse ja varjudega. Ütlesin seda äärmiselt veendunult, nagu magamistoas ikka poliitikast ja perekondlikest draamadest ja unistustest räägitakse. Tõe kaal oli tunda igas sõnas. Lisasin veel, et ma ei tea miks või kuidas, aga tean, et olen. Seejärel võtsin end riidest lahti.

„Sa oled 35-aastane.“

See kõlas süüdistusena, kuigi Frank seda nii ei mõelnud. Siis astus ta pükstest välja ning vabastas end valge särgi ja tumesiniste bokserite haardest, mis lõpetasid põrandal. Frank ei vaadanud nende poole kordagi, ei tormanud kummardama, et neid üles korjata, olematust tolmust puhtaks rapsida ning seejärel hoolikalt, keel huulte vahelt väljas, kokku voltida. Taoline spontaansus oli tema jaoks meeletu eneseületus.

„Naiste viljakus kahaneb pärast seda vanusepiiri tunduvalt. Kui me sinuga oma ilusa järglase peale tõsiselt mõtlema hakkame…“

„Oot-oot! Mis ajast me sinuga lastest räägime?“

Esiti ma teesklesin imestust. Aga peagi sain aru, et ma olin tegelikult ka üllatunud, ent too ehe hämmeldus tuli hoopis teisalt. Naiselikust egost, kui selline asi üldse olemas on, kuigi leidub raamatuid, mis väidavad, et on. Täiesti ootamatult avastasin, et selle teema üleskerkimine kõditas mu edevust. Olin Franki unistusest meelitatud, tundsin väljavalitu rõõmu. Tundsin end bioloogilise ja füsioloogilise võitjana kõigi teiste emakate ja munasarjade ees. Taolist meelesegadust on kerge tõlgendada ürgse emainstinkti, soojätkamise sunni märguandega. Ent isegi iha kütkes taipasin, et loodusega on sellel kõigel väga vähe pistmist. Liigi jätkamise instinkti pole olemas. On kehad ja energiad ja üks hõbedane lõng.

Muidugi polnud ta esimene. Kui Tema sedasama soovi meie suhte esimestel aastatel väljendas, tundsin midagi sarnast. Bioloogiline triumf, seksuaalne võit. Kuid viimasel ajal paistis see tahtmine mulle pigem ähvardava ohuna, kuigi oli igati ootuspärane. Kõik abielud saavad lapsi ja kui ei saa, siis on ühel neist või mõlemal midagi viga. Viga oli ilmselgelt minus. Ma mõtlesin aina sagedamini – sest Tema võttis seda teemat üles aina sagedamini –, et lapse abil tahab Ta mind endaga igavesti siduda. Et ma ära ei läheks. Ta oli sama veendunud kui mina, et kui saan lapse, siis ongi kõik. Siis ma jään ja minust saab igavesest ajast igavesti meie. Ja olekski saanud.

Franki soovi taga võis muidugi tuksuda midagi sama ratsionaalset. Sest kui ma rasestun, siis loomulikult vajub Tema, kes on mind tuhande nähtamatu niidiga enda külge sidunud, automaatselt kaugemale, vähemtähtsaks, teisejärguliseks. Ent mida Frank ei teadnud, oli see, et temal pole sama mõjuvõimu minu üle, mis oli Temal. Mõjuvõimu, mis oli seda tugevam, et olin selle ise, vabatahtlikult Talle andnud.

Ma arvasin, et selline ongi armastus, kus sa annad ennast ära. Rohkem ma seda viga ei tee. See oleks esimene reegel mu vabadust õpetavas käsiraamatus: et olla oma otsustes vaba, ära anna ennast mitte kellelegi täielikult ära. Vastutus su elu eest peab jääma sulle. Kusjuures ma olen täiesti teadlik selle reegli täitmise raskusest. Aga vabadus ongi selline, raske, ja on naiivne eeldada midagi muud.

Frank kallistas mind tugevasti, kogu oma alasti sooja keha minu keha vastu surudes, kontinente, planeete, universumeid ühendades, ning sosistas, et lapseunistus on tal olnud sellest hetkest peale, kui me tutvusime. Sellistest asjadest unistavad tänapäeval moodsad mehed. Nad ei häbene oma tundeid ega pisaraid, oma naiselikku poolt, sest nad käivad psühhoterapeudi juures. Ent kuna mina polnud oma naiselikus pooles kindel, kuna ma pole ka emaks saamise suhtes kindel, siis kadus see teema kõigi teiste oluliste teemade vahele ära. Ja olulisi teemasid on tuhandeid.

Kuni tolle päevani, sellesama 21. jaanuari hommikuni, mil Frank mulle rongijaama vastu tuli ja me jalutasime käest kinni hoides lähimasse kohvikusse jooma taimeteed ning sööma vegansuupisteid, sest see on kehale hea. Ent ka seetõttu, mainisin täiesti tõsiselt, sest minu meelest räägitakse neist teemadest liiga vähe, et taimi eelistavate meeste sperma maitseb tunduvalt paremini kui lihasööjate oma.