Читать книгу Eesti veri - Anna-Maria Penu - Страница 4

„Me oleme valmis.“

Õde, kel rinnas lilla märk „Mina otsustan“, lükkab vahekardina eest. Tõusen voodilt, kavatsen talle järgneda enesekindlalt, ent jalad veavad alt. Iga sammuga tajun keha õõnestavat jõuetust, mis ühtaegu üllatab mind ja paneb kulmu kortsutama. Hakkan päris tõsiselt kahtlema, kas ma ikkagi olen revolutsionäär, sest sellised pisiasjad ei peaks teadlikult mässajal jalgu nõrgaks võtma.

Teist revolutsionääri varjav kõrvalruumi kardin seisab kindlalt ees. Seejärel paljad valged seinad, siis vahakarva parkett. Jõuan õe valgete sandaalide kannul avarasse ruumi ning tõstan pilgu alles siis üles. Keset saali kõrgub roheline günekoloogitool nagu troon, millele on kaitseks asetatud valge paber. Jätan õe käsu peale sussid ukse kõrvale, sealsamas leiduva istme peale poetan ka tanga. Teen seda kõike masinliku hoolikusega ja taipan samal hetkel, et antud tingimustes on tanga üks halvemaid valikuid üldse. Aga inimene ei saagi kogu aeg kõike teada. Hommikul ma loomulikult ei tulnud selle pealegi. Tavaliselt pole tangast paremat valikut, ükskõik mis sind ka ees ootab. Täna on aga just see päev, mil see on ainus ebasobiv otsus.

Õe julgustava naeratuse peale, et saame ka nii hakkama, astun paljajalu operatsioonitooli poole. Seitse ja pool sammu.

„Sea ennast mugavalt sisse.“

Rinnamärgiga õde viipab rohelisele toolile hetkel, mil saali astub käsi õhus kuivatades teine õde. Mõlemad on noored, mitte üle kolmekümne, tumedate juustega, õrna lillelõhnaga, räägivad meloodiliselt, siin-seal nalja visates. Teises ões tunnen ära hääle, kes üksi kõrvalruumis etenduseks harjutas. Nüüd küsib ta minu käest mu nime. Eeva, vastan nende kerglast tooni imiteerides, kuigi mu nimi ei ole päriselt Eeva. Ta ütleb, et see on ilus, jõuline nimi. Nimi, millega kogu meie, terve inimkonna lugu algas. Aamen!

See kommentaar on kohatu, kuid ma ei ütle midagi. Tema ju ei tea, et ma tegelikult ei olegi inimkonna ema. Ja kui oleksin, siis poleks mind kohe päris kindlasti siin.

Seejärel lubab ta mulle oma paremat rohelist silma pilgutades, et kõik läheb hästi. Mina ainult heitku rahulikult pikali ja asetagu jalad teadagi kuhu. Ja ma asetangi, sest me, naised, sünnime teadmisega, kuidas seda teha.