Читать книгу Eesti veri - Anna-Maria Penu - Страница 5

Poolteist nädalat varem günekoloogi juures ultraheliks valmistudes heitsin samamoodi pikali. Naised teevad seda oma elus sadu kordi. Frank istus mu kõrval, säravad sinised silmad suured, huuled naerul, ning hoidis mu kätt. Tugevalt, kindlalt, armastusega. Vahepeal suri mul käsi ära ja mul tekkis tunne, nagu see käsi polekski osa minust, et Frank hoiab oma pihkude vahel mitte mind, vaid kellegi mahakukkunud kinnast. Aga ta oli oma heledate lokkide all nii uhke, nii õnnelik nagu väike laps, kui arst selgitas ekraanile ilmunud tumeda ringi saladust, et ma ei söandanud end liigutada.

„See siin on lootekott ning näete seda pähklikujulist moodustist? See on loode ise! Kas pole ilus?“

„On küll.“

Ma ei näinud mitte midagi.

„Ning allpool, vasakus nurgas… Näete, jah? See suurem must laik. See on tsüst.“

Seda ma ka ei näinud, aga ehmatasin siiski. Meie jahmunud ilmete peale patsutas günekoloog rahustavalt mu paremat kätt, mis oli elus ja tundis ta sooja, pehmet puudutust. Tegemist olla kõigest funktsionaalse tsüstiga. Minu nägu ei selginenud sugugi, Franki oma millegipärast küll, nagu tema teaks. See oli imelik, sest naine olin ju mina ja see oli minu keha. Siis lisas arst nii imeliselt, teadust pimesi kummardavale alale ootamatult, et loodus on tark. Ta ei naeratanud seda lihtsat tõde kuulutades ja selles leidus kohe midagi püha. Meie keha olla niivõrd suurepärane süsteem, et kui meil on puudu raseduseks hädavajalikest hormoonidest, siis tekitab ta neid ise. Sellega funktsionaalne tsüst tegelebki.

„Kas kuulame südant ka?“

Saime kohe aru, et tegemist oli retoorilise küsimusega, sest kes meist ei taha südant kuulata. Kõik tahavad. Ja arst keeraski meie vastust ootamata heli tugevamaks. Seal üks süda põksus, tuikles, tuksles. Tuks, tuks, tuks, tuks. Õhinal, innukalt, rõõmuga.

„Kõik on korras. Mõõdud vastavad raseduse pikkusele. Ja mõelda vaid, et ise nii väike, sentimeetri pikkune, ent kui tugevasti juba süda lööb,“ kiitis arst takka ja ma tundsin natuke uhkustki. Vaatasin ekraanil seda hajutatud ringi, mida ma selgelt ei näinud, pigem kujutasin ette, vaatasin ringi sees tukslevat laiku pisut pikemalt, et ehk lõpuks hakkan nägema, kuid ei, ja sellegipoolest olin hämmingus. Siiralt, otsatult. Minu sees algab kellegi teise elu!

Frank, ma nägin, pigistas mu kätt oma kahe sooja peo vahel. Tol hetkel, tunnistas ta hiljem, mõistis ta kõiki neid, kes kinnitavad kui ühest suust, et oma lapse südame esmakordne kuulmine muudab su elu jäädavalt. Ta silmadesse tõusid liigutuspisarad. Tema elu oli jäädavalt muutunud.

Mina seevastu ei samastunud kuulduga sugugi. Teades, et see olen mina, et see on minu keha, seesama, kes naudingus õhkas ja oli valmis kõigeks, näis mulle siiski, et olen vaid kõrvaltvaataja, et see kõik ei puutu minusse.

Seetõttu vajamegi hinge olemasolu, mõtlesin hiljem. Vajame kirikuid, religioone, spirituaalsust, sest kehast üksi on vähe. Sest keha jääb olulistel hetkedel ikkagi kummastavalt kaugeks.

Arstikabinetist väljudes hõljusime mõlemad pilvedes. Kergelt, nagu inimesed ikka. Päike säras, rahvahulk peatänaval põrkus meie kehadega küll paremalt ja vasakult, ent see ei häirinud. Kirjud, ahvatlevad vaateaknad jätsid meid samamoodi ükskõikseks ja seda juhtub harva. Ei pisematki vajadust anda neile pikemalt mõtlemata kogu rahakoti sisu, nagu nõuab väikekodanlik elustiil, mida teatud vastuoluliste tunnetega harrastame. Aeg-ajalt peatusime kihiseva elu sees, seisime vastamisi, vaatasime teineteisele sügavalt silma ja naeratasime. Embasime suure tundega, sellisega, mis sunnib silmi sulgema. Me suudlesime õrnalt. Suudlesime teineteist ja tervet elu. Hoolimata sellest, et toimumas oli midagi hiigelsuurt ja metsikut – nagu peaaegu kõik, mis meie kahe vahel aset leiab –, näis see võimalik, teostatav, reaalne.

Me saame lapse. Frank ja mina saame lapse. Kõik teised ei loe, neil pole tähtsust.