Читать книгу Sada tundi ööd - Anna Woltz - Страница 4

Ma olen ainuke inimene maailmas, kes teab, mida ma täna teen. Kui ma ikka julgen.

Mu saapad ootavad liikumatult lennujaama siledal põrandal. Kui keegi minu poole vaatab, jääb mul süda hetkeks seisma. Ega nad mind internetist ära ei tunne? Ega nad mind äkki sõimama ei hakka?

Midagi ei juhtu. Väljuvate lendude saalis olevad inimesed vaatavad minust läbi. Eile lugesid nad mu kaabakast isa kohta, aga täna lähevad reisile. Nad lohistavad enda järel kohvreid ja kriiskavaid põnne ning on oma Twitteri säutsud juba ammu unustanud.

Mina ei ole neid ähvardusi veel unustanud.

Mu hingamine on teisipäeva õhtust saadik olnud pinnapealsem. Suu kuivab. Kuskil peas heliseb vahetpidamata häirekell. Oht, ütleb heli. Tee, et sa kaod. Põgene.

Teen näo, nagu oleks see täiesti normaalne, et üksi Schipholi lennujaamas seisan. Mu pea kohal vilguvad teadetetablood; tunnen meestehigi lõhna; minust sõidutatakse mööda plastpuuris olevat vasikasuurust koera.

Iga kolmekümne sekundi tagant liigub mu käsi koti poole, et telefon välja võtta – aga iga kord jääb ta poolele teele pidama. Ma olen telefoni välja lülitanud, esimest korda elus.

Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raamatukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sirged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kahvatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.

Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kartmatu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejäänud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasvatada.

Ma ei ole enam see tüdruk.

Passifoto kõrval on mu nimi. Emilia December^[1.] de Wit. Tõsiselt, mul ongi selline nimi.

Teine eesnimi oli ema idee, ja isegi kui ma tulekuga hiljaks jäin ja alles 2. jaanuaril sündisin, oli tema meelest suurepärane mõte mulle December nimeks panna.

Isa oleks võinud öelda: „Võib-olla sobiks talle Sanne paremini. Või Margriet.” Aga ta oleks võinud ka öelda: „Paneme talle nimeks Koosinus Võrdkülgne Kolmnurk de Wit.” Siis oleks ema ehk mõistnud, et oma hullumeelsust lapse nimes kajastada ei ole just hea mõte.

Aga isa hoidis suu kinni. See mees oli loomulikult ka neliteist aastat tagasi isekas jobu. Tal ei olnud lihtsalt sooja ega külma sellest, mis ta ainsa lapse nimeks saab.

Lõpuks jõuab järjekord minuni. Panen passi letile ja üritan lootusetult veidi sülge suhu saada. „Kuhu sa siis lendad?” küsib päikesekollases vormis registreerimislaua töötaja.

„New Yorki.”

Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voodite kohal ripuvad postrid poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi panoraam. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi armunud.

„Kas sa lendad üksi?” küsib registreerimislaua töötaja.

Noogutan. Hingetult annan ta küsimustele vastuseid.

Jah, ma pakkisin oma kohvri ise.

Ei, mul ei ole käsipagasis ohtlikke aineid.

Võtan vaid selle õlakoti lennuki salongi kaasa.

Naine vaatab mind, aga ta ei paista mind internetist ära tundvat. Ja, jumal tänatud, talle ei paista ka järsku meelde tulevat, et nägi eile uudistes üht jälestusväärset meest, kellel oli minu perekonnanimi.

Mu punnis kohver saab sildi ja kaob silmist. Ja mina saan pardakaardi. Pooleteise tunni pärast algab pealeminek.

Lähen passikontrolli järjekorda täiesti üksi. Ma ei kuulu kellegi juurde ja tunnen end ilma kohvrita imeliselt kergelt. Mu veri kihiseb. Ma ei suuda seda tegelikult ikka veel uskuda: ma teen selle tõesti teoks! Kaks päeva tagasi oli see vaid idee. Midagi, mille kohta mõtlesin: kui oleksin täiesti teine tüdruk, siis näitaksin maailmale keskmist näppu ja lendaksin New Yorki.

On reede, 26. oktoober. Kümne ja poole tunni pärast olen ma seal.

1 detsember [ ↵ ]