Читать книгу Sada tundi ööd - Anna Woltz - Страница 7

Kui lennukirattad maad puudutavad, tunnen kurgus klompi.

Olen Kolumbus. Esimest korda elus Ameerikas.

Niipea kui Newarki lennujaamas sees olen, vaatan innukalt ringi. Aga ma näen vaid räpase vaibaga halli koridori ja ähvardavaid silte punaselt mahatõmmatud mobiilidega. Salamisi olin lootnud, et Ameerika lausa läigib. Et kõik on laitmatult puhas ja moodne. See oleks mulle küll tõesti meeldinud.

Pärast koridori siseneme kirikusuurusesse ruumi. Hiigelpikk järjekord siksakitab vaikides lintidega ühendatud postide vahel. Nii nagu lõbustuspargis, aga ilma siltideta, mis teatavad, kui kaua veel ootama peab.

Halli täidab pinev vaikus. Ameerika pole maa, kuhu võib niisama lihtsalt sisse jalutada. Internetist lugesin jubedaid lugusid. Kui immigratsiooniametnikud arvavad, et plaanid salamisi kauemaks jääda, või oletavad, et valetad, siis saadavad nad su järgmise lennuga tagasi koju.

Ja mina plaanin ju valetada.

Mul on kõhus tunne nagu kiigega kõige kõrgemasse punkti jõudes. Näen, kuidas lennukis olnud paks mees minu poole vaatab. Kilekotiga ema hoiab mul samuti silma peal. Kas nad loodavad, et satun jälle paanikasse?

Laske mind siin veel pool tundi kauem seista ja nende soov läheb täide.

Lõpuks juhatab vormirõivas mustanahaline mees mind seitsmenda teeninduslaua juurde. Selle taga istub sügaval asetsevate silmadega ja üle pea kammitud juustega naine.

„Good afternoon,”^[1.] ütleb ta süngelt. Ta võtab mu passi. „How are you today?”^[2.]

Ma vaatan teda. See naine, kes pole mind kunagi varem näinud, otsustab vähem kui kümne minutiga, kas ma tohin Ameerikasse siseneda.

„Mis põhjusel sa Ameerika Ühendriike külastad?” küsib ta inglise keeles.

Ma neelatan. Siin on teisiti kui Schipholi lennujaamas. Inglise keel on küll mu teine emakeel, aga ma pole kindel, et olen õiged valed pähe õppinud.

„See on puhkusereis,” ütlen ma. „Ma tahan väga New Yorki näha.”

„Kui kauaks sa jääd?”

„Kaheks nädalaks.”

Kolmapäeva õhtul, kui lendu broneerisin, tahtsin algul üheotsapiletit osta. Aga siis hakkasin lugema tõestisündinud õuduslugusid Ameerika immigratsioonisüsteemi kohta ja sain kiiresti aru, et ilma tagasisõidupiletita ei lasta mind sellele maale ealeski siseneda. Nad lubavad su riiki ainult siis, kui teavad kindlalt, et sa varsti ka minema kaod.

„Kus sa need järgmised kaks nädalat peatud?” küsib naine.

Vaikides võtan kotist kausta. Selles on toa kirjeldus, mille välja printisin, samuti omaniku saadetud meilid. Paberid paistavad veel hullemini värisevat kui mu käed.

Naine uurib kõike pikalt ja põhjalikult, lehitseb mu passi algusest lõpuni läbi ja kortsutab siis kulmu.

„Sa oled neljateistaastane?”

Noogutan.

„Ja sa oled siin üksi?”

Nüüd see hetk siis käes. Loomulikult pole sel naisel vaja midagi teada minu tõelise elu kohta. Ta tahab kuulda lugu, mis on usutav. Muinasjuttu, mida ta võib murelikuks muutumata kuulata.

„Mu sõbranna Käthe tuleb ka,” ütlen ma inglise keeles. Mu hääl kõlab kui plass kartulipuder. „Me üürisime toa koos. Käthe on kahekümne ühe aastane ja ta oli varem mu au pair. Täna õhtul maandub ta Frankfurdist tuleva lennuga John F. Kennedy lennuväljal. Ma võin teile anda tema telefoninumbri.” Lükkan veel ühe paberi naise poole. „Aga ta on praegu alles lennukis ...”

Hoian ühe käega kleepuva leti äärest kinni. Kui ma seda ei teeks, kukuksin pikali.

Naine lappab veel korra mu passi ja vaatab siis jälle mulle otsa.

„Kas sul on selle reisi jaoks vanemate kirjalik luba olemas?”

Vaikides tänan internetti. Ma teadsin, et mul läheb sellist kirja vaja. Võtan mapist ingliskeelse teksti ja vanemate passikoopiad. Kirja sisu näppasin poolenisti internetist, poolenisti mõtlesin ise välja. Allkirjad tegin passide eeskujul järele, nii et need peaksid klappima.

Lükkan paberid naise poole ja jään, hing kinni, ootele. Ta uurib kirja ja koopiaid pikalt. Kui ma jumalat usuksin, siis palvetaksin praegu. Katkematult, anuvalt. Aga ma ei usu jumalat.

Varem uskusin ma täiskasvanutesse. Ja nüüd ei usu ma enam mitte millessegi.

Lõpuks ta noogutab. Süngelt, nagu oleks otsustanud, et mind ootab otsetee põrgusse.

„Okei. Pane oma vasak pöial skannerile.”

Ma kõhklen hetkeks, kui seda rasvast klaaspinda näen. Aga Ameerika heaks teen mida iganes. Mõtlen kõigest jõust kotis olevale antibakteriaalsele geelile ja asetan pöidla skannerile.

1 Tere päevast! [ ↵ ]

2 Kuidas läheb? [ ↵ ]