Читать книгу Sada tundi ööd - Anna Woltz - Страница 5

Kõik on nii teistmoodi, kui oled üksi. Värvid on eredamad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. Tüdruk, kes öösel isa krediitkaardi näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi lennujaama tualetis nutma. Samuti ei hakka selline tüdruk äkki karjuma ega lülita telefoni sisse, et emale helistada.

Ostan topsi cappuccino’t, kuigi kohv mulle üldse ei maitse, aga ma pean olema valvas. Lõikehaav vasakus käes valutab ikka veel. Veri hakkab läbi plaastri tulema, aga midagi pole teha. Ma jooksen pigem verest tühjaks, kui hakkan avalikus tualettruumis plaastrit vahetama.

Ja siis jään ma äkki seisma.

Jõllitan üht tüdrukut poes, kus müüakse ilmatuma kalleid kotte. Tüdrukul on blondid lokid, kitsad teksad ja Uggsid. See ei saa olla keegi muu kui Juno. Ta seisab seljaga minu poole, nii et ma ei näe ta nägu. Südame pekseldes ootan, kuni ta ümber pöörab.

See on keegi teine.

Vangun lähima toolireani. Istun, surun käsi kokku, aga jätan kohe järele, kui lõikehaava tunnen. Kuidas ma küll võisin mõelda, et olen julge?

Värisevate kätega võtan kotist välja pabereid täis kausta. Ma olen kõik võimaliku välja printinud. Lennuajad. Bussi, millega pean sõitma, kui New Yorki saabun. Dollari vahetuskursi. Kui palju jootraha tuleb anda. Millises muuseumis on kõige rohkem impressionistide maale. Loen, kuni jälle normaalselt hingata saan, ja julgen siis taas pilgu tõsta.

Väljas klaasseinte taga näen seitsetteist lennukit. Nad lasevad mootoritel möirata, tõusevad õhku ja muutuvad kõrgel taevas luikedeks.

See on möödas, ütlen endale. Ma ei saa Junoga enam koridorides kokku juhtuda. Tema sõbrad ei saa enam koolihoovil mulle midagi järele karjuda. Mu spordikott on kaitstud nende tulemasinate eest ja see kriimustustega hoiukapp ei ole ka enam minu oma.

Ma ei lähe sinna kooli enam kunagi tagasi.

Värava juures ooteruumis pean telefoni korraks sisse lülitama. Ootan ärevusega, kas on saabunud mõni sõnum, aga telefon jääb vaikseks. Vanemad arvavad, et olen koolis, klassikaaslased mõistagi oletavad, et vedelen kodus teki all ja nutan.

Aga vaat juhtumisi pole neil õigus. Juhtumisi on saabunud hetk maailmale keskmist näppu näidata – või igatahes vähemalt oma vanematele. Eelmisest õhtust saadik on mul valmis pandud e-kiri ja see ootab ärasaatmist.

Luuseritele, kes mind sigitasid!

Ma arvasin, et meil on kokkulepe.

Mina teen ära kodutööd, katan laua ja ei lase endale nabarõngast panna. Teie annate mulle süüa ja ei tee midagi sellist, mille eest võiksite vangi minna.

See kokkulepe nüüd enam ei kehti. See tundub olevat täiesti selge.

Teie arvate, et ma teen koolis parajasti mingit hiiglaslikku füüsika kontrolltööd, aga juhtumisi olen hoopis rongis, teel Saksamaale. Lähen Käthe juurde. Siin ma hulluksin, niisiis lähen ma maale, kus mu isa ei ole päeva põhiuudis. Te ei suuda ette kujutadagi, mis koolis ja Facebookis ja Twitteris ja igal pool mujal toimub.

Te ei suuda ju sedagi ette kujutada, kuidas on olla mina.

Ärge mulle järele tulge. Ärge helistage ka – ma ei võta vastu. Käthe ka mitte, tal on juba ammu teine number.

Kirjutan homme uuesti, et teada anda, et ma ikka elus olen.

Kui ma ikka elus olen.

E.

*

Mu pöial hõljub ärasaatmisnupu kohal. Praegu saaksin veel tagasi minna. Võin püsti tõusta ja siit terminali sildiga „Arrivals”^[1.] kõndida, mööda pagasilintidest, mille peal kohvrid peadpööritavalt ringe teevad, ja edasi saabuvate lendude ootesaali, kus mind keegi ei oota. Ma võin rongiga tagasi koju sõita, justkui poleks mul iialgi olnud plaanis ära põgeneda.

Ja siis mõtlen taas teisipäeva õhtule.

Istusin vaikses soojas elutoas ja tegin ajaloo kodutööd. See oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni kohta. See on kahtlemata üks parimatest tekstidest, mis iial kirjutatud, aga see pole praegu oluline.

Ema töötas parajasti ateljees – ta ei olnud vahepeal isegi söönud – ja isa oli üleval oma toas ja mängis oma teaduslike instrumentidega.

Väljas hämaruses kõndisid inimesed meie aknast mööda. Ma vaatasin tundmatuid varje, samal ajal kui „Declaration of Independence’i”^[2.] esimesed hiilgavad read mu peast läbi marssisid, ja ma olin õnnelik. Üürikeseks hetkeks oli kõik nii, kuis peab.

Ja siis helises telefon.

Mitte minu mobiil, vaid meie kodune lauatelefon. Läksin aparaadi juurde, tõmbasin varruka üle käe ja võtsin toru.

Teisel pool kuulsin üht hüsteerilist, pooleldi nutvat ja pooleldi kõõksuvat naist.

Ta ütles, et on Juno ema.

Ta tahtis mu isaga rääkida.

Vajutan nupule „Saada” ja mu e-kiri lendab minema. Ma ei taha tagasi minna.

1 Saabuvad lennud [ ↵ ]

2 Iseseisvusdeklaratsioon [ ↵ ]