Читать книгу Kütkestav kurjus - Анни Уорд - Страница 4

Tipin otsinguruutu „Kas ma peaksin terapeudi poole pöörduma?“.

Tundub, et selline otsing on Google’is populaarne. Teema kohta on kõvasti infot. Lehekülgede kaupa teste, mille sooritamine aitab otsustada, kas teraapia oleks omal kohal. Kui jah, siis mis laadi teraapia? Psühhiaater või psühholoog? Milline on teie peamine probleem? Seda kõike on liiga palju. Võiksin siin terve öö istuda. Kui Ian läinud on, siis ehk teengi seda.

Ian liigub sahtleid avades ja sulgedes minu suunas. „Kas sa mu väikest telefonilaadijat oled näinud?“ küsib mees, kulm kipras. „Kaasaskantavat?“

„Ei,“ vastan, sõrm sülearvuti kohal ootevalmis, et tema lähemale jõudes otsing ära peita ja Facebook avada.

Ta läheb minema.

Taas asja kallale. Hakkan küsimustikke sirvima.

Mõned on selged ja konkreetsed. Vali jah- või ei-vastus.

Olen paljude asjade pärast oma elus ärevil või hirmul. Hea küll, jah.

Kardan, et kaotan asjade üle kontrolli, lähen hulluks või suren. Kõik kolm peavad paika!

Mul on mõnikord tunne, otsekui valitseks mu teadvuse üle mõni teine inimene või olend. Mm, ei. Aga see kõlab päris lahedalt.

Ma usun, et mu väljanägemisega on midagi lahti. Pean paratamatult vaikselt naerda turtsatama. Oh taevake. Nad peaksid mind nägema.

Mõned küsimused kisuvad ikka täiesti metsa poole.

Kas te tunnete end ebamugavalt

1) kaine peaga baaris karaoket lauldes?

2) Üksipäini hämaralt valgustatud ööklubis tantsides?

3) Helistades võhivõõrale oma magamistoast, kui keegi teine ei kuule?

Ehk ma polegi nii segane, nagu esimese hooga arvasin. Mind juba kaine peaga ühestki karaokebaarist ei leiaks.

Ian tuiskab taas pobisedes läbi toa. „Kell on olemas, telefon, pass …“ Mees vaatab vilksamisi minu poole, kuid ta on mõtetega ilmselgelt kusagil mujal. Üritan naeratada, kuid loobun. Mu silmal on seejuures liiga valus. Sõrm on taas ootevalmis juhuks, kui ta peaks vaatama tulema, millega ma tegelen. Juhuks, kui pean taas klõpsama Facebooki lehel ja näitama talle nunnut videot üle teineteise kargavatest kitsetalledest, mille üks mu sõber just postitas.

Järgmine küsimus. Kas te varjate midagi?

See on nii lihtne. Nii konkreetne. See on peaaegu üleloomulik. Otsekui teaks kuskil keegi, et ma ei tohiks mõelda asjadele, millele mõtlen.

Ian ei tea mu plaanist abi otsida midagi.

Ta poleks sellega nõus. Ta ütleks midagi stiilis: „Nad kõik on šarlatanid, sa ju tead seda. Ja pealegi pole sul häda midagi. Meil pole häda midagi. Kõik on ideaalne.“

Või siis ütleb ta sedasama, mida kuulsin kahe nädala eest. Vahetult enne seda, kui ma haiget sain.

„Sa oled ikka üks hea eluga ära hellitatud lipakas.“