Читать книгу Kütkestav kurjus - Анни Уорд - Страница 7

Charlie isa. Mu elu armastus. Ian.

Oodake. Las ma alustan päris algusest.

Ma olin „heategija“. Paljud mu sõbrad olid samuti “heategijad“. Toona elasin ma maailmajaos, mida suurem osa reisijuhtidest isegi mainima ei vaevu. Ja isegi kui mainivad, siis kasutavad selle kirjeldamiseks sõnu „sõjast laastatud, vaesunud, seadused siin ei kehti“. Kõik need kolm kirjeldust pakkusid mulle sel ajal pinget. Minu jaoks oli põnev elada paigas, mida mõnikord Euroopa kõige pimedamaks ja unustatumaks nurgataguseks nimetati. Niisiis oli mul parasjagu just käsil filantroobifaas ning ma õpetasin vaestele tudengitele inglise keelt ühes endises Nõukogude bloki riikidest, mida kõiki kokku Balkanimaadeks nimetati.

Elasin Bulgaarias, mu parim sõber Joanna elas kohe kõrvalriigis, vähetuntud, kuid väga plahvatusohtlikus kohas nimega Makedoonia.

Ianiga kohtusin esimest korda mingil rahakogumisüritusel. Kõlab maru igavalt, eks ole? Igatahes oli tema kõike muud kui igav.

Me olime Ohridis, turistidele mõeldud kuurordis Makedoonia pealinnast Skopjest mõne tunni tee kaugusel lõunas, üsna Kreeka piiri ääres. See on oma hooldamata moel maaliline paik mäeküljele ehitatud majakestega, kust avanes vaade järve päikeselaigulisele veele. Kõrgeimas punktis, kust lõuna suunal paistis Kreeka, kerkis kupliga piltilus kolmeteistkümnendal sajandil ehitatud Püha Johannese kirik, sedavõrd võluv ja rahulik, et pani täielikult unustama ebakõla, mida seda ümbritsev küla pakkus. Käänulistel kõrvaltänavatel ja platsidel tunglevate inimeste omavaheliste käekatsutavate pingeteta olnuks Ohrid meeldiv ja võluv paik. Selle asemel oli see puhkusepiirkond täis kahe omavahel sõjajalal oleva religiooni esindajaid ja mulle tundus alati, et kõik silmitsesid teisi enda ümber pilguga, mis oli tulvil verejanu ja kahtlustamist. Riik seisis parasjagu kodusõja lävel.

Punase Risti tuluõhtu oli õhtusöök koos etendusega päevinäinud kõrtsis, mis kükitas mudase järvekalda kohal ebakindlatel vettinud puidust palkidel. Joanna töötas Makedooniat ümbritsevates põgenikelaagrites elavate naiste ja lastega. Tema ülemus Elaine Washington C.D.-st oli palunud tal heategevusüritusel osaleda ja talle kaks piletit andnud. Joanna käis mulle peale, et talle nädalavahetuseks külla tuleksin ning temaga kaasa läheksin.

Joannal oli kombeks närvitsedes või igavledes oma juukseid palmitsema hakata. Nüüd kössitas ta viina ja tooniku kohal, sõrmed juuste kallal ametis, pähklikarva silmad jälgimas õhtusöögilaudade ümber sagivaid ja endale istekohta otsivaid halli hiirekese välimusega intellektuaale. „Sa ainult mõtle,“ ütles ta, „me võiksime praegu kuskil mujal värvi kuivamist jälgida ja meil oleks palju-palju huvitavam.“

„Tasuta joogid,“ ütlesin mina. Toimuv ei läinud mulle korda.

„Äkki peaksime lihtsalt ära minema?“ küsis ta end silmade särades ja ootamatu innuga sirgu ajades.

„Kui sul sellest probleeme ei teki,“ vastasin, avalikult pagemist toetades.

Tüdruk vajus taas norgu. „Vabalt võib tekkida. Aga kui sa aitad mul mõnele tähtsale ninale natuke pugeda, siis on minu meelest igati mõeldav tunni aja pärast jalga lasta.“

Sel hetkel sisenesid kolm meest, kellest üks oli väga pikka kasvu ja vähemalt eemalt vaadates ehmatavalt nägus. Kummardusin sõbranna poole ja sosistasin: „Kas tema on ka tähtsate ninade nimekirjas? Ma vist oleksin valmis vabatahtlikuks hakkama.“

Joanna naaldus toolileenile ja naeris. „Oi ei. Ma võin sulle kinnitada, et pole seda meest elu seeski näinud.“

„Kuule,“ ütlesin mehe kaaslasi märgates. „Kas see ei ole mitte su sõber Maakas Buck? Ameerika saatkonnast?“

„Oh sa säde, on tõepoolest,“ vastas Joanna tõustes ja kolmikut viipega meie laua juurde kutsudes.

Maakas Buck oli hüüdnimi, mille olime andnud härra Buck Snyderile, Ameerika saatkonna vuntside ja jänesehammastega sõjaväeatašeele, kellele Joanna mõnikord põgenikelaagrite turvalisuse küsimuste arutamiseks helistas. Nime Maakas Buck sai ta pärast seda, kui oli ühel õhtul napsise peaga terve õhtusöögi aja oma lõunaosariikide hääldusega ärbelnud: „Tead, kõiki neid Balkani naisi muu lihtsalt ei koti. Räägitagu mida tahes. Piisab sellest, kui näitad neile oma suurt sinist, ja saadki otsa märjaks.“ „Suur sinine“ tähendas Maakas Bucki kõnepruugis Ameerika passi.

Teeseldes, et me ei jälgigi tegelikult meeste iga liigutust, jäime Joannaga ootama, kas nad ka tegelikult meie juurde istuma tulevad. Jo sirutas käe, et mu käsivart puudutada, ja ütles: „Suur tänu, et sa kaasa tulid. Mul on nii hea meel, et ma siin üksi pole.“

Olin sel konkreetsel juhul mind ees ootavasse jubedasse bussisõitu pisut tõrksalt suhtunud. Kokkupõrge Makedoonia kristlastest enamuse ja aina kasvava moslemitest vähemuse vahel oli hiljuti kaasa toonud vägivalla eskaleerumise ning sarnaselt kõigi muude paikadega regioonis hõljus ka selle tillukese mägiküla kohal tööstuslikku tossupilve meenutav vihkamis- ja pahameelepilv. Makedoonia ei olnud enam kellegi jaoks turvaline paik.

Samas polnud Joanna pidanud mu tulema veenmiseks mul siiski päriselt käsi väänama. Mulle meeldis väga tal külas käia ning minu jaoks tundus vedamisena, et me mõlemad pärast keskkooli lõpetamist Ida-Euroopasse elama sattusime. Küll aga tähendas see minu jaoks ebamugavat viie- kuni kaheksatunnist bussisõitu – olenevalt sellest, kui pikalt mind kahe riigi piiril kinni peeti. Lisaks olin tööst väsinud.

Minu neljateistkümnekuuline Fulbrighti stipendium Bulgaarias, mis nägi ette inglise keele õpetamist Sofia ülikoolis ja aimeraamatu kirjutamist, hakkas lõpusirgele jõudma. Mu päevad koosnesid kirjutamisest, reisimisest ja õpetamisest ning ma olin enamasti õnnelik.

Ma tutvusin Joanna Jasinskiga siis, kui me mõlemad keskkooliõpilastena suvise vahetusprogrammi raames Hispaanias olime. Meid mõlemat huvitasid keeled ja diskodel hispaania poistega amelemine, vene ja saksa filosoofid ja The Cure. Tutvudes tahtsime mõlemad „suurest peast“ tõlkideks saada ja rääkisime sageli omavahel teisi vihale ajades ja neid eemale tõrjudes segiläbi erinevates õpitud keeltes. Me olime pikka aega teineteise jaoks ainsad sõbrad.

Joanna põhiaineks olid rahvusvahelised uuringud ja temast sai humanitaarabitöötaja, mina valisin ajakirjanduse. Lõpuks sattusime mõlemad oma töö ja õpingute tõttu endisesse Nõukogude blokki, kus saime kasutada õpitud slaavi keeli. Viimase aasta jooksul olime teineteisel paarteist korda külas käinud. Nii ei pääsenud üksildusehunt väravatest kaugemale lõrisema.

Pärast paari inimesega rääkimiseks vahepeatuse tegemist hakkas Maakas Buck koos kahe teise mehega üle restorani liikuma. Mul avanes võimalus neid paremini silmitseda, kui nad sissepääsu juurest hämarusest välja astusid ja meie laua suunas tulema hakkasid. Maakas Buck polnud nii või teisiti mingi eriline kaunismees, kuid oma kahe kaaslase kõrval nägi ta välja nagu pesuehtne näriline. Nad olid pikad, laiaõlgsed ja saledate puusadega. Üks neist oli blond ja inglivälimusega, lokkide ning multifilmitegelast meenutavate hiiglasuurte siniste silmadega. Teine mees oli see, kes ühekorraga mulle ja Joannale silma jäi. Ta oli rabavalt heas vormis, lohukesega lõua ja kumeraid mäekülgi meenutavate õlgadega. Mees kõndis, pilk aknatagusele järvevaatele naelutatud, olles kas mõtetesse süvenenud või oma kaaslased unustanud. Ta mõjus kartmatuna.

Mehe pruunid juuksed olid külgedelt lühikesed ja pealaelt sassis ning tal olid jalas tumedad korralikult siledaks triigitud teksad. Ta rinnakorv. Mu pilk jäi sellele hetkeks pidama. Ta rinnakorv. See oli isegi täiesti jubeda aprikoosikarva päevasärgi all hingemattev. Tema riietuses oli midagi poisikeselikku, ta meenutas koolimuusikali tarvis üles löödud poisijõmpsikat. Ta klassikalised näojooned sobinuksid paremini mustvalgele fotole ja ta ise Prantsuse välikohvikusse espressotassi taha. Nooruslik riietus mõjus ta seljas kohatult ning ma mäletan end mõtlemas, kuidas minu kodulinnas Meadowlarkis Kansases oleks ta sellises aprikoosivärvilises kostüümis näole andes pastelseks pasteediks klobitud juba ainuüksi jala üle ukse tõstmise eest.

Maakas Buck lõugas meid tutvustades nii valjusti, et ta oli ilmselgelt juba purjus. „Ian ja Peter, need on Joanna ja …“

Mees nipsutas korduvalt minu suunas sõrmi.

„Madeline,“ ütlesin abivalmilt enda poole osutades.

„Just nimelt. Nüüd tuleb meelde küll. Ian ja Peter töötavad Briti suursaadiku juures. Osa tema uuest ihukaitsemeeskonnast. Jõudsid just siia.“

Restorani teises otsas hakkas narmendavas ülikonnas akordionimängija äkki muusikat meenutavat lärmi tekitama. Joanna ütles valjusti: „Ma saan aru, et teie ülemused sundisid teid samuti vabal õhtul siia nohikute peole sõitma?“

Maakas Buck noogutas pahuralt, kuid lokkispäine blond Peter kummardus ettepoole ja teatas innukalt: „Mulle räägiti, et pärast õhtusööki on rahvatantsuetendus!“

Joanna puhkes valjusti naerma, ta kena nägu roosatas heameelest. „Ahh. Sa ei kujuta ettegi, millisel arvutul hulgal rahvatantsuetendusi sul siin elades taluda tuleb. Aga mul on hea uudis ka: kõik laulud ei kõlagi nagu ohvritalle määgimine.“

Peter näis hämmingus olevat. Ta oli jumalik. Hiiglaslik, kuid samas nunnu. Võimas, kuid meeldiv. Mitte kuigi tark.

Joanna puudutas mehe käsivart ja soovitas: „Istu minu kõrvale. Sa oled ametlikult mu uus lemmikinimene.“

Mina läkitasin mõned pilgud minu vastas istet võtnud Iani suunas. Mees näis olevat täielikult menüüsse süvenenud ega huvitunud vähimalgi määral ei minust ega Joannast. Ta luges seda ilmega, nagu oleks talle mürki sisse söödetud ja menüüs oleks kirjas vastumürgi valem. Mitte ükski Makedoonia kalakõrtsi menüü ei saa sedavõrd huvitav olla.

Otsustasin, et teesklen samuti huvipuudust. Paar minutit hiljem kõhistas Ian omaette naerda. Ta naaldus toolikorjule, süütas sigareti ja asetas menüü avatult grafitiga kaetud puidust lauale. (Olgu öeldud, et balkanlastel pole suitsetamise vastu midagi, ei restoranis ega isegi haiglas.) Olles mõtlikult kulmu kergitanud, ajas Ian end taas sirgu ja tähendas võluva inglise aktsendiga: „Noh, ma arvan, et ma võtan kaka.“

Jo ei pilgutanud silmagi. „Meie Ameerikas ütleme „lähen kakale“, mitte „võtan kaka“, ja ehk on abi sellestki, kui ütlen, et selle info hoiame reeglina enda teada.“

„Eks ta ole abiks ikka, tänan. Aga,“ ütles Ian menüüle osutades, „ma pidasin silmas Ohridi järvekakat. Seda siin.“

„Kas see,“ jätkas ta surmtõsiselt, „või siis tänane eripakkumine, milleks on Ohridi järve kõri.“ Mees kummardus ettepoole ja ta puukoorekarva silmade pilk peatus minul.

„Mida sina eelistaksid? Kas kõri või kaka?“

Ta lükkas menüü minu poole. Mulle sai kohe selgeks, et inimene, kes oli ingliskeelse menüü jaoks sõnad „hõrnas“ ja „karp“ tõlkinud, oli seejuures mitu kohmakat viga teinud. „Oi, mina läheks kindla peale kõri kallale,“ vastasin.

Ianile näis see lõbu pakkuvat. Äkki nägin end sellisena, nagu tema mind arvatavasti nägi. Mul oli seljas konservatiivne beež rullkaelusega pusa ning ma polnud pärast loengute lõppu oma üles pandud juukseid lahti teinud. Menüü lugemiseks olin ette pannud lugemisprillid. Tundsin end korraga läbi ja lõhki halvasti riietatud raamatukoguhoidjana, just nii ma talle ilmselt paistma pidin.

„Kas tõesti?“ küsis mees. „Kes oleks osanud seda arvata. Sa tundud nii kena noor daam olevat.“

Mu põsed lõid õhetama. Mees naeratas mulle ujedalt. Ta silmad reetsid, et ta tögab mind.

„Kena särk,“ andsin pahaselt vastu. Ta ju ei teadnud minust midagi.

„Tänan,“ ütles tema, olles enne kärmesti kontrollinud, mis tal seljas on. Seejärel võttis ta oma tooli ning keeras selle niisuguse nurga alla, et jäi küljega minu ja näoga Joanna poole. Kuigi tüdruk oli parasjagu ametis Maakas Bucki lugude väljakannatamisega, registreeris ta selle liigutuse Ianile läkitatud pilgu ja põgusa naeratusega.

Akordioni mängiv hambutu saja-aastane lendas äkki meie laua juurde nagu vampiir lehmakarja kallale ja ma hakkasin rahakotist jootraha otsima.

Ian ja Peter tegid viimaks koos Maakas Buckiga minekut; viimane teatas, et tahaks mõnda „lahedamasse“ kohta minna. Meie Joannaga jäime kõrtsi ja tantsisime hiljem mängima hakanud bändi saatel tundide kaupa vana kaltsakast akordionimängija ja tema täpselt niisama räpaste pojapoegadega.

Nii need asjalood meil olid. Sel ammusel ajal.