Читать книгу Kütkestav kurjus - Анни Уорд - Страница 5

Meadowlark oli Kansas Cityst pooleteise tunni tee kaugusel asuv väikelinn. Hädaabiteenistus asus bensiinijaama avalikku käimlat meenutava ühekorruselise tellistest politseijaoskonna hoone klaustrofoobses tagatoas. Kell oli kümme õhtul ning Nick Cooper kõne saabudes üksi. „Üheksa-üks-üks, millega ...“ ütles mees kohvi sisse panekuks suhkrupakki avades ükskõikselt kõrvaklappide mikrofoni. Ta ei jõudnud oma küsimust lõpetada.

Liinilt kostsid lapse hootised metsikud kriisked ja naise halin. „Kullake, palun mine ülemisele korrusele tagasi.“ Naise hääl oli tungiv. „Palun! Mine! Mine juba!“ Ja järsku karjatas naine: „Oh jumal!“

„Proua, millega ma saan aidata?“ nõudis mees ja lõi arvuti poole viskudes kohvitassi kummuli. Ta sundis end rahulikuks jääma, kuid ta kõrvu kostev hirmunud lapse hääl oli ütlemata häiriv. Mehe sõrmed oli korraga sama hästi kui kasutud. Tema arvuti ekraanile ilmus aadress. „Palun, proua, kas te saaksite ...“

„Tulge kähku!“ karjus naine. „Palun aidake meid! Kiiresti!“ Kaheksa sekundit pärast aadressilt Lincoln Street 2240 tulnud kõne algust kaotas Nick helistajaga ühenduse. Naissoost helistaja ahmis õhku ja ütles ahastava häälega: „Ei!“ Seejärel kostis heli, mida mees põrandale kukkuva telefoni klobinaks pidas. Liin jäi tummaks. Ta üritas tagasi helistada. Edutult.

Nick edastas raadio teel häireteate. „Võimalik rööv või koduvägivalla juhtum aadressil Lincoln Street 2240,“ ütles mees, rääkides nii kiiresti, kui suu lubas. „Majas viibivad naine ja laps. Lisateavet ei ole, kõne katkes. Ühendust taastada ei õnnestunud. Side lõpp.“

Inspektor Diana Varga vastas paari sekundi jooksul. „Dispetšer, siin 808. Olen juba teel sündmuskohale.“

Nick haaras telefoni ja otsis kiirvalikust Barry Shippsi numbri. Barry oli Meadowlarki kahest uurijast tõenäoliselt kiirem reageerija, kuigi tema polnud tegelikult valves ja tõenäoliselt isegi mitte raadio läheduses.

„Uurija Shipps kuuleb.“

„Uurija,“ ütles Nick. „Siinpool dispetšer. Kas sa saad olla valmis võimalikuks väljakutseks aadressile Lincoln Street 2240?“

„Ma saan midagi veel paremat teha,“ vastas Shipps. „Ma tangin parasjagu tänava otsas Casey’s Generalis autot.“ Hetk hiljem oli Shipps juba autoraadio juures. „Dispetšer, siin Shipps. Olen teel.“

Nick kuulis taas Diane’i häält. „Ja mina pöörasin just Victorylt 223ndale. Peaaegu kohal.“

„Selge, 808.“ Nick oleks peaaegu soovitanud naisel ettevaatlik olla. Ta sai siiski sõnasabast kinni. Iga kord Diane’i teele saates tabas ta end Van Morrisoni laulu „Brown Eyed Girl“ vilistamas. Mees tõmbas sügavalt hinge ja pani värisevad käed sülle kokku.

Meadowlark oli valdavalt valge elanikkonnaga töölisklassi linn, mille ümbruses asus sinna-tänna laiali pillatud perefarme. Lisaks asus läheduses kena Crooked Crow’ nimeline kohake, õlleaed koos väikese pruulikojaga, mis inimesi päikeselistel nädalavahetustel linnast välja meelitas. Peale selle oli linnas vaid kaks restorani: Wagon Wheel ja Gambino’s. Viimaseks võimaluseks oli Walmartis asuv Subway.

Ristmikul kerkiva dekoratiivkivist müürijupi küljes rippuvale tahvlile olid graveeritud sõnad „Sweet Water Creek“. Inspektor Varga pööras auto kvartalisse. Piirkond oli võrdlemisi uus, selle rajamist oli alustatud vaid kuue aasta eest. Müüdud olid pooled krundid ning osa majadest veel tühjad. Paari mittemidagiütleva tiigi ja mõne hunnitu vana jalaka vahele surutud mõõduka hinnaga puitmajad oli ruumikad ja oma ilmetul moel meeldivad.

Diane pööras ümber nurga ja märkas kõnniteel vedelevat punast kolmerattalist Radio Flyeri jalgratast. Hõbedane juhtraud kilgendas sihtkohast kaks maja kaugemal sirava ukseesise laterna heidetud valguses lustlikult.

Aadressil Lincoln 2240 asuv maja oli üks suurematest piirkonnas ning laiutas keset maitseka maastikuarhitekti kujundatud astmeliselt allapoole kulgevat muruplatsi; halvasti hooldatud roosipõõsaste rea tagant hakkas silma terrakotakivist purskkaev. Diane’ile tundus, et siin, Sweet Water Creekis, on kõik parimas korras. Igatahes paremas korras kui tema elu. Kui naine autost välja astus ja maja ette seisma jäi, ei andnud ta intuitsioon talle märku, et siin on kuriteopaik.

„Dispetšer, saabusin sihtkohta,“ ütles naine mundri rinnatasku külge kinnitatud raadiomikrofoni. Diane astus kärmelt mööda kõnniteed maja välisukse suunas. Seda raamisid kaks sihvakat igihaljast puud. Ta koputas valjusti kolm korda.

„Politsei!“ hõikas naine, kuid vastust ei tulnud. Kusagilt lähedalt kostis vahetpidamata klähviva ärevil koera kila. Naine tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi ei saa väga hull olla, kinnitas ta iseendale. See siin on Meadowlark. Ja ometi sundis miski teda kiirustama. Ta vajutas kellanuppu, andis mitu korda tungivalt kella. Seest kostis kella õõnsat kuminat. Trepilt ei hakanud kostma samme. Valitses vaikus.

Uks oli puidust, kahel pool ust olid dekoratiivsed aknad. Diane piilus sisse, üritades läbi mustrilise klaasi midagi näha. Esimese asjana jäid talle silma kohe ukse kõrval seisvad kõrge säärega sõjaväesaapad. Need olid kaasaegse maja ning suure ja läikima löödud heledast puidust põrandaga kummalises vastuolus. Tundus, et ukse taga oli üks suur ruum, avatud projektiga nagu mõnes linna katusekorteris. Kohe välisukse kõrvalt viis teisele korrusele looklev trepp. Alumise astme kõrval vedeles plastkildudeks purunenud elektroonikaseade, küllap lauatelefon. Diane korrigeeris veidi oma vaatenurka. Nüüd oli maja sisemus paremini näha.

Naisel jäi hing kinni.

Ilusal heledal puitpinnal olid plekid. Keset tuba laiutas midagi punast. Naise süda tagus rinnus nagu pöörane. Siin ei ole kõik korras, nagu ta lootnud oli. Ja Nick oli maininud last.

„Dispetšer, ma vaatan praegu aknast sisse ja näen midagi, mis meenutab suures koguses värsket verd,“ ütles ta mikrofoni valjemalt, kui kavatsenud oli. „Võimalik surmajuhtum. Ma vajan abiväge ja parameedikuid.“ Ta kobas vaevumärgatavat paanikat tundes kabuuri järele, et sealt poolautomaatne Glock kätte saada, ning tõstis selle ettevaatlikult laskeasendisse.

Ta helistas veel kord uksekella. „Politsei!“ hüüdis ta uuesti, seekord valjema ja ägedama häälega. Naine katsus ust ja tõukas seda õlaga. Uks oli lukus ja tugev.

Diane jooksis teist sissepääsu otsides mööda maja varjulist lõunapoolset külge. Joostes kuulis ta, kuidas Nick raadio teel uue hädakutsungi esitas ja kõiki üksusi appi kutsus. Ta libises ümber nurga pöörates poris ning suutis end vaba kätt kasutades püsti hoida. Nüüdseks oli aru saada, et ahastav koer haukus tagahoovis.

Põõsarea otsas oli sepistatud tara, milles oli värav. See oli katki ja kummipaelaga kinni seotud. Diane rapsis meeleheitlikult, et roostes kaadervärki lahti saada.

„Ära nüüd jama!“ sosistas ta ängistust tundes. Viimaks andis pael järele ja hinged tõid kuuldavale küünte üle tahvli vedamist meenutava kohutava kriipiva heli. Kui ta läbi tagahoovi liikuma hakkas, andsid kaks politseinikku järgemööda teada, et on teel sündmuskohale. Diane küsis: „Shipps? Kaua sul läheb?“

Kuularist kostis mehe hääl. „Viis minutit.“

„Selge.“

Diane astus millelegi, mis ta talla all valjusti kiunatas. „Raisk,“ sosistas naine ja nägi maha vaadates saapa all pardikujulist koera mänguasja. Kui ta kaugemale jõudis ning silmad pimedusega harjusid, nägi ta mitut kõrgeks kasvanud muru ja umbrohu sees vedelevat ära näritud vana kollast tennisepalli. Terrassi servas laiutas hiiglasuur roheline kilpkonnakujuline plastliivakast. Selle kõrval seisis väikelapsele mõeldud lauabassein, täpselt sobiva kõrgusega, et selle kõrval oleks mõnus seista ning vesiratta pöörlema panemiseks värviküllaseid topsikuid kasutada. Naine meenutas naabermaja lähedal nähtud punast kolmerattalist jalgratast ning nägi vaimusilmas pontsakaid väntavaid lapsejalgu. Mööda kõnniteed sööstev väike kolmerattaline jalgratas, mille keegi oli uut seiklust otsima minnes tagasi vaatamata kõrvale heitnud.

Niisiis oli Nickil õigus olnud. Nüüd oli Diane kindel, et sündmuskohal viibides on tema jaoks esmatähtis lapse päästmine.

Maja tagaküljel asuvaid aknaid katvate luukide vahelt immitses valgust ning Diane hoidis end üle terrassi ukse poole liikudes küüru ja seina ligi. Ta nägi nüüd haukuvat koera. Neid oli tegelikult kaks: väikesed mustvalged Bostoni terjerid. Ärevil, kuid armsad olendid; ukse taha jätmine näis neis hämmingut tekitavat. Nende silmad olid suured ja niisked, mõlemad hingeldasid ja tammusid täiesti endast väljas olles edasi-tagasi.

Diane katsus linki. „Tagumine uks ei ole lukus,“ ütles naine mikrofoni.

Nick reageeris esimesena. „Parameedikuid on teavitatud. Nad teavad, et ootad teise politseiniku saabumist. Ma käskisin neil aadressil Lincoln 2218 positsiooni sisse võtta ja info ootele jääda.“

„Selge,“ vastas Diane. Nick teadis, kuidas asjad peavad käima. Naine pidi enne majja sisenemist kindlasti teise politseiniku saabumise ära ootama. Üksi sisenedes rikub ta reegleid. Tal tuleks probleeme. Diane vaatas vilksamisi üle õla liivakasti poole. Lauabasseini poole. Ja jõudis otsusele. Ta kaotab pigem töö kui lapse elu.

Diane lükkas ust sissepoole ja takistas jalaga sisenema kippuvaid koeri. Naine laskis uksel enda järelt vaikselt kinni vajuda. Ta heitis sügavamale maja sisemusse hiilides pilgu selja taha. Mõlemad Bostoni terjerid olid esikäpad vastu ukseklaasi surunud, sõtkusid ja palusid, meelitasid teda tagasi tulema, neidki sisse laskma.

Tagauks avanes alumise korruse tagumisse nurka, ümmarguse klaasist hommikusöögilaua ja nelja tooli kõrvale. Tühi veinipudel oli vastu seina veerenud. Laual oli veel üks pudel veini ja põrandal laua all seisis Stoli eliitviina elegantne silinder.

Diane polnud eriline toidusnoob, kuid märkas siiski, et siin polnud tegu mingi odava pokkeripeoga, kus pakutakse dippe ja kartulikrõpse. Keset lauda seisis paks puust lõikelaud, mida kattis osaliselt söödud assortii oliividest, salaamist, kreekeritest, juustust ja viinamarjadest.

Naine püüdis küll keskenduda kogu stseenile, kuid vereplekki oli raske mitte märgata. Niipea, kui ta pilgu tõstis ja üle avara ruumi vaatas, vahtis see talle taas vastu. Hüpnotiseeriv. Iiveldust tekitav.

Ruum oli küll avatud projektiga, kuid seda täitsid toolid ja diivan ning raamaturiiulid, konsoollauad ja põrandalambid. Peidupaiku oli igal pool. Naine liikus ettevaatlikult edasi, püstol laskevalmis ning pilk ühest vaiksest nurgakesest teise vilamas.

Söögilauast mööda nihkudes pidi ta jalge ette vaatama. Maas vedelesid mitme klaasi tükid, kõikjal olid suured ja väikesed klaasikillud. Üks neljast kollase polstriga lauda ümbritsevast toolist oli kummuli paisatud ja teist määris tume plekk. Ümber läinud tooli kõrval vedeles vettinud foto.

Diane kummardus, et seda paremini näha. Fotol oli kaks brünetti naist. Nii palju sai Diane tuulest sasitud juuste järgi aru. Nad seisid kahekesi ebahariliku välimusega hoone ees. Selle välimus meenutas Lähis-Ida, tegemist oleks olnud otsekui ilma minaretita mošeega. Põrandale valgunud vedelik, mis see ka polnuks, oli paberisse imbunud ja naiste näojooned kokku sulatanud. Diane kujutas ette, kuidas keegi vaid veidi aega tagasi seda käes hoides laua taga istus. Meenutades? Kas mäletad veel, kuidas me …? Jah, las ma toon foto.

Elutoaosa eraldas köögist poolkuukujuline saar. Selle ääres seisis mitu kõrget tooli. Alles söögilaust möödudes avanes Diane’il võimalus üle baarileti näha.

Väikesed loigud olid erineva läbimõõduga ja jätsid mulje vihmajärgsest kõnniteest. Ainult et need olid veripunased. Neist eemale juhtivad piisad meenutasid helmekeed, need olid otsekui nöörile lükitud verised pärlid.

Veresaun oli aset leidnud külmkapi ja baarileti sisekülje vahel, kus asusid kraanikauss ja nõudepesumasin. Ümbritsevaid seinu ja seadmeid katsid pritsmed. Diane tundis, kuidas kurgus nöörima hakkas. Külmkapi esikülge tapetseerisid näpuvärvidega maalitud pildid, mida nüüd kirjasid kunstipäraselt tibatillukesed punased täpid; õudusunenägu meenutav vihm oli sadanud viltu üle kenade kastmajade, mille ees seisis kolmeliikmeline kriipsujukuperekond, taevas olid kohevad pilved ja õnneliku näoga päike.

Verepiiskade helmekee viis köögis laiutavatest lompidest ruumi keskel asuva suure laraka juurde. See oli ilma kindlate piirjoonteta, otsekui oleks keegi üritanud seda ära pühkida, ning Diane kujutas ette, kuidas keegi oli end neljakäpakil edasi lohistanud, kuni tal õnnestus end veel ühes katses oma elu päästa püsti vedada. Ta tundis endas mõistusevastast soovi last hüüdes läbi maja tormata, kuid ta oli üksi majja sisenedes ühte reeglit juba rikkunud.

Ruumi teises otsas rippus seinal ovaalne puidust Aafrika mask, mille silma- ja suuavad teda õudust täis pilguga vahtisid.

Diane vaatas närviliselt üle õla sõpradele mõeldud veini- ja juustuõhtuks kaetud laua poole. Siis vaatas ta jälle otse ette, kus jube inimverest rada teda edasi astuma meelitas, uurima, milline kirjeldamatu sündmus oli seal aset leidnud.