Читать книгу Kütkestav kurjus - Анни Уорд - Страница 9

Ian on Nigeerias ja turvab väikest firma Boots & Coots tuletõrjujate rühma, kes valmistuvad Port Harcourti lähistel, kus möödunud kuul leidis aset enesetapupommitamine, kustutama tohutut naftapuurkaevupõlengut. Naftapõlengute kustutamine nõuab nädalaid ja sellele järgnevad ulatuslikud puhastustööd. Ta ütles tähtajaks üheksakümmend päeva, kuid tegelikult pole mul aimugi, millal ta koju tuleb.

Olen teel Cami J juurde ja küsin parasjagu endalt, kas ka tänase seansi osaks on järjekordne nimekiri asjadest, mis mulle hirmu nahka ajavad. Kui jah, siis seekord lähevad nimekirja ka Nigeeria Boko Harami pühasõdalased ja nende fanaatiline liider. Eile õhtul näidati teda põgusalt televiisorist ja ma vaatasin seda kohta kuus korda. Mees matsutas suud ja teatas kahjurõõmsalt: „Kas teate mis? Mina röövisin teie tüdrukud ära!“

Vaatasin uudistelõiku üha uuesti ja uuesti ning mõtlesin neile kahesajale tüdrukule, kes nagu muuseas rööviti. Selliseks on maailm tänapäeval muutunud. Nagu tohiks kõike teha. Ian on viimased kolm nädalat seal olnud ja jääb sinna veel teadmata ajaks.

Kuna Ianit ei ole kodus ning mu vanemad on St. Louises mu õel külas, pean Charlie nendeks kaheks tunniks, mida vajan Overland Parki sõitmiseks, seansil istumiseks ja seejärel tagasi sõitmiseks, YMCA lasteklubisse jätma. Mina ei leia Charlie kingi ja tema ei leia oma erilist superkangelase käevõru, mille Ian talle tegi. Me hakkame hiljaks jääma.

Tagurdan sissesõiduteelt välja nagu segane ja ajan peaaegu alla oma naabri Wayne Randalli. Wayne läks firmast Heritage Tractor and Trailer pensionile ja veedab nüüd lõviosa päevast puid istutades, hekke pügades ja ümber oma maja ja õue umbes kaks kuud enne õiget aega keerukaid pühadekaunistusi paigutades. Ta seisab sõna otseses mõttes mu auto taga, niisiis tuleb mul peatuda. Wayne veetis nelikümmend aastat tagasi kolm nädalat Inglismaa rannikupiirkonnas ning on ühtlasi „Monty Pythoni“ filmide fänn. Olenemata sellest, kas ma olen koos Ianiga või üksi, tervitab Wayne mind alati südamlikult, matkides kohutavalt inglise aktsenti.

„Maddie,“ ütleb ta mu autoakna taga seistes ja käega otsekui käepidet vändates ägedalt ringe joonistades. Charlie kummardub huviga ettepoole. Wayne on poisi meelest midagi klounilaadset.

Annan järele ja kerin akna alla. Mees torkab oma punetava näo autosse ja hüüab: „On alles ommuk, tütrik, mis! Ammugist pole näind!“

„Anna andeks, Wayne, meil on kiire,“ ütlen. „Ma hakkan hiljaks jääma.“

„Selge,“ ütleb tema, kuid ei liigu paigast. „Ja kuidas meie pisipoisil läheb?!“ Ta näitab Charliele oma suuri pruune hambaid.

Charlie kortsutab laupa ja vastab: „Me ei ütle enam „pissi“.“

„Sest sa oled nüüd juba suur?“

„Ei. Sellepärast, et ma käin nüüd suure poti peal. Mitte pissipoti.“

Wayne laksab kätega kaks korda vastu reisi, see on nii kohutavalt naljakas. „No kas pole armas?“

„See on tõsi,“ teatab Charlie tõsiselt noogutades. Ta tõstab käe, et Wayne’ile oma lagedat rannet näidata. „Ja vaata. Ma kaotasin oma käevõru ära.“

„Poisid ei kanna käevõrusid!“ ütleb Wayne narritades ja pilgutab mulle silma.

Charlie ajab end sirgu ja ta põsed lahvatavad punaseks. „Kannavad küll. See on langevarjust tehtud ja sõdurid kannavad neid ja minu issi kannab ka.“

„Hea küll, hea küll,“ ütleb Wayne vabandavalt. „Ma ainult ...“

„Minu issi tegi selle minu jaoks. Sina lihtsalt ei tea midagi, sest sina pole sõdur.“

„Kuule, Charlie,“ ütlen. „Nüüd aitab.“

Üle Wayne’i näo libiseb tume vari ja ta silm hakkab tõmblema. „Kas seda su issi ütleski? Et Wayne Randall pole kunagi sõjas käinud? Kas seda ta ütleski?“

Wayne hakkab pobisema midagi selle kohta, kuidas ta püüdis sõjaväeteenistusse astuda, aga minul lihtsalt ei ole rohkem aega oodata. „Vabanda mind, Wayne. Ma oleksin pidanud sulle kohe ütlema, et me jääme arsti juurde hiljaks.“

„No ma väga vabandan. Hakake siis minema,“ ütleb ta tagasi tõmbudes. Hakkan sõitma ja näen tahavaatepeeglist, kuidas ta pahameelest hõõgub, käed külgedel rippu. Tunnen end pisut pahasti, kuid ma lihtsalt ei saa meie pensionärist naabrile pakkuda nii palju tähelepanu, kui ta soovib. Meie Charliega veedaksime sel juhul kogu oma aja Wayne’i garaažis, vaadates, kuidas ta lindude pesakaste ehitab.

Pärast Charlie ära viimist kihutan põldudevahelisel maanteel, mis viib Meadowlarkist Kansas City põhjapoolseimasse äärelinna, isoleeritud ja jõukasse Overland Parki. Minutite möödudes ilmuvad kõdunevate kihtpuidust küünide, kuuride, päevalillede ja prahikuhjade asemele hoolitsetud muruplatsid, mida ääristavad värskelt värvitud valged tarad.

Cami J kandis asuvad majad on meie piirkonna omadest kenamad. Ian tahtis siia kanti maja osta, kuid mina tegin talle selgeks, et Meadowlark on turvaline investeering. Ma ei tahtnud nii suurt summat meie raha kinni panna. Tahtsin, et meil oleks piisavalt raha puhkustel ja restoranides käimiseks ning õhtute linnast väljas veetmiseks. Viis minutit hiljem olin rase. Nii palju siis igasugu vallatustest. Aga Charlie … armas, kleepuv, ubinapõsine Charlie oma nätskete kallistuste ja tatiste musidega on väärt iga toodud ohvrit.

Kui ma Cami J majaesisele terrassile viivatest astmetest üles koperdan, olen vaid kaks minutit hiljaks jäänud. Naine lükkab ukse valla; ta näeb oma sagris juuste, alt laienevate pükste ja läbipaistvate värviliste sallidega välja otsekui David Lee Rothi ja liblika ristsugutis. Ta on mind oodanud. „Sa pidid tulema kella kaheteistkümneks,“ ütleb naine ja mina surun lihtsalt peopesad silmade ette. Ma olen omadega täiesti sassis.

„Ma teen nii palju vigu,“ ütlen. „See on lihtsalt piinlik. Ma panin peekoni sahvrisse. Elektrilise veekeetja panin pliidi peale ja maja haiseb põlenud kummi järele ja ...“

„Kuss,“ ütleb tema ning libistab käe mu õlgade ümber. „Sa oled ju ikkagi traumaatilise ajukahjustuse üle elanud. Anna endale natuke hõlpu. Mina teen igasugu asju seepärast, et olen hajameelne. Sinuga on kõik hästi, Maddie, ja läheb veel paremaks. Sa hoolitsed üksipäini kolmeaastase lapse eest. See ei ole lihtne. Tule, teeme sulle natuke teed.“

Ma ei nuta just sageli, aga kui see juhtub, siis harilikult seetõttu, et keegi on minu vastu kena. Nutan, sellal kui Cami J mulle teed teeb, ja mu enesetunne paraneb märgatavalt. Otsustan ilma igasugu reservatsioonideta, et armastan oma zumbatreenerit meenutavates liibuvates riietes hipist psühholoogi, kelle mütsi ehivad võltsbriljandid. Tunnen tema vastu lainetena voogavat poolehoidu ja olen võrdlemisi kindel, et ta näeb mind vaadates tõepoolest mind. Mind, Maddiet, ja mitte mu lömmis nägu.

„Fotod unustasid sa ilmselt maha,“ ütleb naine, kui oleme teetassidega kabinetis istet võtnud.

„Ma valisin need välja. Panin köögilauale. Aga siis kaotas Charlie oma kingad ära ja me hakkasime hiljaks jääma ja jah, ühesõnaga, ma unustasin.“

„Hea küll,“ ütleb naine. „Pole hullu. Ma tahtsin tänast kirjutamist alustada fotode kirjeldamisest, aga mul on veel teinegi ülesanne, millega võime proovi teha. Ja selleks pole sul lisaks märkmikule ja kirjutusvahendile midagi tarvis.“

Ta silmitseb mind äraootavalt ja ma tõmbun kössi. „Sa unustasid, et pidid märkmiku ja kirjutusvahendi kaasa võtma?“

„Unustasin jah.“

„Kas sa kodutee ikka leiad üles?“ küsib naine ulakalt.

„Ma loodan. Ma loodan, et ma ei unusta Charliet ära tuua.“

Järgneb paus ja seejärel ütleme korraga: „Üldse ei ole naljakas.“

Ma naeran kogu südamest ja see teeb ikka veel haiget, kuid tekitab ühtlasi suurepärase enesetunde. Naine tõuseb ja silmitseb oma raamaturiiulit, kus on virn spiraalköites märkmikke. Ta sirvib neid ning pöördub seejärel ülemeeliku naeratusega minu poole. Minu jaoks valitud märkmiku kaanel on pilt eri värvi esijalgadega õnnelikust kassist. Kassi juures on kiri: „Elu on sobivas toonis sokkide pärast muretsemiseks liiga lühike“.

„No nii,“ ütleb ta lustakalt. „Kirjuta sellele oma nimi peale. Nüüdsest alates kasutad siin olles alati seda märkmikku. See on sinu oma ja ma hoian seda sinu jaoks siin ja teen märkmikku kirjutatust koopiaid, et sa saaksid need koju kaasa võtta ja vaadata, kui tahtmist on. Sobib?“