Читать книгу Kütkestav kurjus - Анни Уорд - Страница 8

Pärast pikka nädalavahetust koos Joannaga sõitsin bussiga läbi mägede Makedooniast Bulgaariasse tagasi. Sulgesin silmad, kui buss mööda järsakuservi ja läbi kaljude raiutud kitsaid teid kolistas. Juht kihutas nagu ikka ja teed olid viletsad. Ja ometi hakkasin ma mingil põhjusel juba siis, kui vaevalt pool oksereisist selja taga oli, mõtlema sellele, kas ja millal mul õnnestuks see taas ette võtta.

Bulgaaria pealinna Sofiasse tagasi jõudes läksin raske südamega oma viimasesse tundi ülikoolis. Minu aeg oli otsa saanud. Stipendium lõppes ja lõppesid ka üliõpilaste seltsis veedetud pärastlõunad. Mind ootas ees kojuminek ja ma ei tundnud vähimatki soovi lahkuda.

Ülikoolilinnakus domineeris hiiglaslik barokses stiilis peahoone. Trepp viis nelja uhke samba vahele, mille kõrval kerkisid vägevad võlvkaartega aknad. Maja katust ehtis massiivne vaskkuppel, mida kattis kaunis nefriitroheline paatina.

Sees polnud pilt põrmugi nii muljet avaldav. Väikest sisehoovi ümbritsesid mitmel korrusel paiknevad loenguruumid. Trepišahte kattis grafiti. Kohvikus pakuti tillukestest plasttopsidest espressot, sealsamas seisid riiulid sigarettide ja soolakringlite valikuga. Kohvikust väljuja võis mööda maha loobitud espressotopsidest ja soolakringlipakenditest rada ükskõik millisesse hoone otsa liikuda. Prügikastid ajasid üle. Koristajat ei olnud. Tualettpaberit ei olnud. Raha ei olnud.

Ja külm oli. Minu klass asus kõige ülemisel korrusel. Suurema osa talvest kandsin tundi andes mantlit ja kindaid ning mulle vaatas klassist vastu mütside meri.

See Ida-Euroopas veedetud aasta oli minu jaoks iseäranis maagiline olnud. Sofia tänavatel uidates poleks ma osanud öelda, mis selle omadega ummikusse jooksnud riigi inimeste ja kultuuri juures mind sedavõrd paelus.

Kuhu ma oma pilku ei pööranud, vahtisid mulle igalt poolt vastu kummitused. Üheski Balkani riigis ei saanud üle ega ümber kõikjale kinnitatud valgel paberil musta kirjaga surmateadetest kadunukeste fotodega: neid oli klammerdatud telefonipostide külge, liimitud bussipeatuste varjualustele, need katsid tapeedina seinu ja neid oli naelutatud puutüvede külge. Koopiamasinaga paljundatud surnud silmade pilgu all patseerisid koerad, passides döner kebabe mugivaid jommis teismelisi. Paar kortsulist vanameest, vana ja plekiline viltkaabu peas, olid triktrakki mängides võtnud koha sisse plastlaua taga Zagorka õlle reklaamvihmavarju all, mis asus plekktahvlitest kokku klopsitud mahajäetud kohviku ees. Hingasin sisse Sofia lõhnu. Küpsetatud liha ja paprika, kärssav prügi, mägedest õhkuv karge ja mõrkjas männilõhn, halvasti maskeeritud kehalõhnad, lilleturud ja värske plaksumais. See ei sobinud kindlasti kõigile, aga mina olin neist armetutest ja sulipoisse täis Balkani tänavatest kõrvuni sisse võetud, ja nüüd oli käes aeg, mil see räpane linn mu kramplikust embusest lahti kistakse. Oleksin olnud valmis tegema ükskõik mida, kui oleksin saanud võimaluse veidi kauemaks jääda.

Väljas hakkas juba pimedaks minema, kui ma laguneva trammiga tagasi oma linnakeskuses asuvasse korterisse sõitsin. Vaid hetk pärast seda, kui olin võtmed diivanilauale visanud, hakkas kiledalt helisema kettaga telefon – kaadervärk, mis nägi välja nii, nagu oleks selle koht pigem mõnes tummfilmis või muuseumis.

Helistaja oli Caroline, Fodor’si reisijuhtide toimetaja, kes oli mu ülikooli lõpetamise järel palganud kirjutama paari peatükki Hispaania kohta. „Me oleme viimaks valmis riikidepõhise Ida-Euroopa väljaande koostamiseks,“ teatas naine.

See oli maailma parim üllatus.

Ta pakkus mulle tööd, Bulgaariat käsitleva peatüki kirjutamist nende 2003. aasta reisijuhi jaoks. Ameerika standardite kohaselt oli tasu närune, aga odavas Bulgaarias oli see võrreldav kuningriigi võtmete omanikuks saamisega. Ma sain reisida oma uue kodumaa kõikidesse nurkadesse ja kõik sellega seotud kulud kaeti. Oli mai keskpaik ja hunnitu Balkani suvi tulekul. Bulgaarias on hiiglaslikke rikkumatuid rannaribasid ja hingematvaid mägesid jalgratturitele. Jo saab nüüd külla tulla ning me saame sõita nädalavahetusteks Sozopoli, kus tema saaks ujuda ja mina samal ajal rannas istudes lugeda. See tähendab piknikukorve täis mahlaseid lambakarbonaade, soolakat tomati-kurgisalatit ja fetajuustu pudiga kaetud krõmpsuvaid friikartuleid. Me kõnnime paljajalu ning meie nahk muutub tumedaks ja tedretähniliseks ning me joome mõnes kauges, iidses ja turistivabas kalurikülas koduveini.

Ma saan jääda. Tundsin puhast õnne. Puhast vabadustunnet. Helistasin Joannale, et talle uudistest teada anda. „Ma ei peagi stipendiumi lõppedes koju minema,“ teatasin. „Mul on piisavalt aega sulle külla tulla. Mul on sülearvuti. Saan kirjutada, kus tahan. Meil on enne mu lahkumist aega terve suvi.“

„Hurraa!“ hüüdis ta telefoni. „Oo mu jumal. See on täiega parim uudis, mida ma kuulnud olen. Palju õnne, kullake!“

Seisin järgmisel õhtul koos oma iidvana maksaplekilise naabri härra Miloviga oma korteri ees kõnniteel. Lobisesime pikalt ja laialt leiva ja jogurti jubeda hinna teemal ning mina nihkusin sentimeeterhaaval meie maja sissepääsu suunas, kui meie kõrval peatus must Mercedes.

Härra Milovil olid hõbedasi sajajalgseid meenutavad muljetavaldavad kulmud ning need viskusid ehmunult kõrgustesse. Kõrvalistuja-poolne aken vajus alla ning mütsi ja päikeseprillidega mees küsis tihke idaeuroopa aktsendiga: „Preili Brandt? Istuge autosse.“

„Ma ei istu teie autosse,“ vastasin valjusti naerdes. Siis märkasin, et härra Milov oli sõna otseses mõttes hirmust kange ja ahmis õhku.

Haarasin ta käsivarrest, kuid enne, kui ma midagi öelda jõudsin, avanes auto tagumine uks ja seal istus Joanna, šampanjapudel käes. „Vabandust!“ hüüdis ta välja karates. „Kas temaga on kõik korras? Kas sinuga on kõik korras? See oli üllatus Maddie jaoks! Me tähistame seda, et ta ei pea veel koju minema! Palun vabandust!“

Ta kergitas šampanjapudelit ja ütles kohmetult ja süüdlaslikult naeratades: „Iznenada! Üllatus!“

Härra Milov võttis end kokku ja koperdas kätt südamele surudes ja midagi nina alla pobisedes minema.

Tund aega hiljem istusime Joga Sheraton’s Capitale nurgalauas, jõime Bellinisid ja sõime loomaliha-carpaccio’t ja suitsulõhet.

„Ma olin sulle külaskäigu võlgu,“ ütles Jo kahvliga lõhetükki togides. „Mul on nii palju tegemist olnud. Sina oled viimasel ajal minul palju rohkem külas käinud kui mina sul. Sõit ei olnudki iseenesest nii pikk. Viis tundi. Maksimaalselt. Käkitegu. Ja kui aus olla, siis on väga tore olla eemal kogu sellest raevust ja vihkamisest ja sinu seltsis aega veeta. See lõhe on lihtsalt superhea.“

Ta asus hingetult kirjeldama plaane, mis ta meile suveks teinud oli, sõitu Montenegrosse ja nädalat Budva rannas.

„Mu sõber Ana tutvustab meid ühele oma sõbrale, mingile kutile, kes oma korteri igal suvel välja üürib ja ise koos oma hambutu onuga silla all elab või midagi selles stiilis. Aga seal on imeline vaade. Ana saatis mulle pildi, ma näitan sulle seda, kui tagasi su korterisse jõuame, aga päriselt ka, Maddie, see on viimase peal ja nüüd, kui sa saad siia jääda, ei pea ma sinna üksi minema! Mu puhkus algab kuuendal augustil ja kestab kuni ...“

Nii ta seal rõõmsalt vadistas, kui ta telefon korraga häält tegi. Ta ei katkestanud juttu enne, kui oli sõnumi avanud, ja siis muutus ta nägu täielikult. Joanna laubal oli väike veresoon ja kui ta endast välja läks, valgus see verd täis. Praegu see lausa tuksles. Ta käsi värises. „Oh kurat.“

„Mis juhtus?“

Tüdruk sulges telefoni ja langetas pea.

„Mis lahti on?“ küsisin.

Ta tõstis pilgu ja tõi kuuldavale sügava ohke. „Ma pean minema tagasi Skopjesse asju klaarima.“

„Mida!“

„Oota korraks.“ Ta helistas kiirustades oma autojuhile ning andis siis kelnerile viipega märku, et me soovime arvet. „Anna andeks. Ma siiski ei saa siia jääda.“

„Mis juhtus?“

„Stankovaci põgenikelaagrile mõeldud imikutoidu ja mähkmete saadetis peeti Kreeka piiril kinni.“

„Aga praegu on nädalavahetus. Kas selle asjaga esmaspäevani ei anna oodata?“

„Kui ma sellest saadetisest ilma jään, tähendab see tuhandeid dollareid kahju,“ vastas ta käekotist rahakotti otsides. „Tundub, et Makedoonia politsei üritab seda konfiskeerida. Ja sel juhul ei näe seda enam iialgi.“

„Miks nad peaksid midagi sellist tegema?“

„Sest mingi politseinik piiril teab, et üks hull ameeriklanna on valmis oma saadetise kättesaamiseks maksma.“

„Sa pead ennast silmas?“

„Nojah.“

„Sa maksad politseiniku kinni?“

„Just,“ vastas ta ükskõikselt ja tegi oma šampanjaklaasile põhja peale.

„Oh taevas,“ ütlesin mina.

„Oh taevas,“ ütles Joanna mind matkides ja puhkes seejärel naerma. „Pole midagi, Maddie. Siin asjad lihtsalt käivadki niimoodi.“

Võtsime takso ja sõitsime tagasi minu korterisse. Asusin sellal, kui tema asju kotti loopis, samuti pakkima. Ta märkas seda ja ütles: „Ma ei saa sind endaga kaasa võtta.“

„Miks mitte?“

„Hetkel ei ole see hea mõte.“

„Ma olen õpetamisega lõpetanud ja Fodor’sist ei jõua mu leping kohale enne kahte nädalat. Enne seda ei saa ma isegi tööd tegema hakata. Las ma tulen sinuga kaasa.“

„Makedoonias lähevad asjad hullemaks. Tapmised. Pommitamised. Kõikidele reisivatele ameeriklastele on antud hoiatus riiki mitte siseneda.“

„Sina elad seal!“

„Ma pean seda tegema. Ära ole rumal.“

„Ma tulen kaasa.“

Hetk hiljem sirutas ta käe ja võttis minu oma pihku. „Aitäh sulle.“

Reisi esimese lõigu ajal oli Joanna ametis oma kaastöötajate olukorraga kurssi viimisega. Kui piir ületatud sai, läksid mu mõtted uitama. Mu vanemad lähevad marru, kui kuulevad, et ma Fodor’si tööpakkumise vastu võtsin ja Ida-Euroopasse jään. Samas arvasin, et vanaema Audrey on selle üle üsna rõõmus. Ka teda oli Kesk-Lääne õppejõude ja immigrante täis väikese ülikoolilinna elule omane tuimus hulluks ajanud. Kuid tema oli koolis prantsuse ja vanavanemate käest saksa keelt õppinud.

Kui ma kolmteist aastat vana olin, viis ta mind Prantsusmaale arhitektuurialasele ringreisile, keskendudes Le Corbusier’ ehitistele. Laupäeviti käisin temaga Nelson-Atkinsi kunstimuuseumis ja ta sundis mind enda järel kordama: „Vaatamata sellele, et Kansas City Nelson-Atkinsoni muuseumi on esile tõstetud ennekõike selle mitmekülgse Aasia kunsti kollektsiooni tõttu, olen mina alati imetlenud selle imelist idapoolset tiiba, mis on täis eurooplaste, Caravaggio, El Greco, Degas’ ja Monet’ maale.“

Tegemist oli ühega paljudest pähe õpitud arvamustest, mis olid ette nähtud jagamiseks elu näinud ja kultuursete inimestega, kellele ta mind meie reisidel tutvustas. Mäletan, kuidas istusin pärast ühte sellist käiku Nelson-Atkinsisse kerget lõunaeinet süües tema vastas. Me olime eraklubis nimega Carriage Club ja istusime tema lemmiknurgalauas. Rüüpasin ahvatlevast leivakorvist mööda vaadates teed ja nokkisin salatit, nagu ta oli mind tegema õpetanud.

„Sara häda on selles,“ ütles vanaema mu seksikat õde silmas pidades, „et keegi pole iialgi ta südant murdnud. Ja siis Julia. No Julia on väga tark. Aga see on raamatutarkus, kui mõistad, mida ma silmas pean. Sina, mu kullake,“ ütles ta ning ta väikesed hallid silmad puurisid minu omi leegitseva pilguga, „sina oled rohkem minu moodi. Seda tüüpi, kes on valmis maailmaga silmitsi seisma. Meiesugused inimesed ei järgi reegleid. Minu vanavanemad oleksid öelnud, et sa oled übermensch. Erakordne.“

Võtsin vanaema soonelise käe pihkude vahele ja kummardusin vandeseltslaslikku naeratust jagades tema poole. Ehk olin ma tõesti erakordne. Tema ütles nii ja mina olin valmis selle paikapidavust kontrollima. Kansasel ei olnud minu tulevikus mingit rolli. Mu vanematel polnud sellest aimugi, kuid mul polnud plaanis kunagi koju tagasi pöörduda.

Osaliselt oli see jutuajamine vanaema Audreyga põhjuseks, miks ma hakkasin reeglites nägema pigem soovitusi, ohtudesse üleolevalt suhtuma ning katastroofidega flirtima. Küllap ma pakatasin elevusest nagu Ikaros ja lendasin päikesele liiga lähedale.

Tema tiivad polnud ehtsad, need oli valmistatud vahast ja sulgedest. Ta oleks pidanud mõistlikum olema. Need hakkasid sulama ja läksid põlema. Noormees paiskus taevastest kõrgustest ääretusse ookeani, kus uppus.

Stoyani-nimeline autojuht paotas juhiistmel akent ja hakkas suitsetama. Vaid ühte kätt roolil hoides. Olime jõudnud tühjale maanteelõigule, kus tee oli ebaühtlane ja pime. Vastassuunast lähenevad veoautod vuhisesid tuulepuhanguid tekitades mööda.

Stoyan alustas möödasõitu aeglaselt liikuvast autost, sellal kui meile vastu tulevate autode tuled kauguses kurjakuulutavalt plinkisid. Raadio üürgas valjusti.

Heitsin pilgu Joanna suunas. Ta vastas mulle unise naeratusega ja sulges seejärel silmad. Tegin sama.

Kui ärkasime, olid mäed selja taha jäänud.