Читать книгу Pooltoonid - Annika Lõhmus - Страница 3

Oli maikuu kolmas kolmapäev. Seisin Concentuse proovisaali ukse taga koridoris, silusin närviliselt oma seelikut ja vahtisin mitte midagi nägeva pilguga aknast välja. Tegin ühtlaseid, sügavaid hingetõmbeid, et oma laeni kerkivat paanikat alla suruda.

Saalis oli parasjagu „ülekuulamisel” enneolematult jubeda aktsendiga vene näitsik, kes esitas ooperilaulu õppivate sopranite üht meelisaariat „O mio babbino caro” Puccini surematust ooperist „Gianni Schicchi”. Lisaks aktsendile oli tütarlapsel ka peaaegu tertsini ulatuv vibraato ja mul tekkis tõsine soov kaevata kotist välja kõrvatropid iga kord, kui ta üritas tohutu laiendusega ülemisele la-bemollile ujuda. Paraku jäi tal alati tubli veerand tooni puudu.

Kirtsutasin nina. Mul polnud ettelaulmistega küll mingeid kogemusi, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et valida barokkmuusikaansamblisse kandideerimiseks niisugune lugu. Seda enam, et nõuetes oli mustvalgel kirjas: „aaria oratooriumist, missast või kantaadist”. Ei tea, millisesse kategooriasse arvas tütarlaps kuuluvat „Gianni Schicchi”? Oratooriumisse? Samuti ei kujutanud ma ette, kuidas saaks nii suure vibraatoga vanamuusikat laulda, seda tundus isegi ooperi jaoks olevat pisut palju.

Aga mis see minu asi oli. Praegu pidin tegelema sellega, et ise oma ettelaulmisega kuidagimoodi maha saada.

Mu käed olid külmad ja higistasid ning pulss oli vist vähemalt sada viiskümmend. Taas kord ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ma sellise hullumeelsusega nõusse jäin. Minust kümme korda paremad lauljad olid pidanud sellistel katsetel äraütlemise pettumust taluma, miks oleks siis just mina pidanud osutuma üheks väljavalitutest? Muidugi olin lugude ettevalmistamisega kõvasti vaeva näinud, aga pabinaga ei võinud kunagi teada. Küllaltki keeruline oli kõik kiired käigud õiges tempos maha kütta ja vedada hingamisega välja kuni sisseharjutatud kohtadeni, kui süda tagus kurgus nagu rähn kevadises metsas.

Olin laulmist õppinud nüüd juba viis aastat, neli neist Otsa koolis ning ühe Muusika- ja Teatriakadeemias, kuid ei pidanud end siiski veel eriliseks professionaaliks. Barokkmuusikaga olin, tõsi küll, juba pisut kokku puutunud tänu oma sõbrannale ja korterikaaslasele Mekale, aga nii Otsas kui ka Muusikaakadeemia laulukateedris oli tähelepanu kahjuks suunatud rohkem ooperile, sest enamik laulupedagoogidest oli just selle taustaga. Üldine suhtumine oli, et kui sul pole ooperihäält – suurt, lopsakat, vibraatoga –, siis oled lihtsalt küündimatu. Õnneks oli minu õpetaja teistsugusel arvamusel. Tema rõhutas alati, et laulja peab lähtuma oma häälest ja isikupärast. Igaüks pole loodudki ooperilauljaks ning õnneks on olemas ka teised žanrid. Hoolimata sellest ei olnud ma ikkagi talle rääkinud oma plaanist kandideerida Concentusesse, viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvasse vanamuusikaansamblisse. Võib-olla kartsin lihtsalt läbi kukkuda.

Kõndisin rahutult edasi-tagasi. Mööda minnes heitsin pilgu peeglisse ja nägin, et kuklasse kinnitatud soengust oli jälle paar tujukat lokki välja pugenud. Üritasin neid klambritega kinnitada, aga andsin lõpuks alla. Käed lihtsalt värisesid liialt.

Viskasin pilgu kellale, mis troonis kuninglikult saali ukse kohal ja tõi kuuldavale üksluist tiksumist. Neli minutit puudus kolmveerand ühest. Saalis oli laulmine lõppenud. Kui uksele lähemale jalutasin, kuulsin ainult vaikset jutukõminat. Huvitav, mida nad küsivad, tabasin end mõtisklemas. Milles see kuulutuses kirjas olnud „vestlus” seisneb? Äkki nad tahavad mu barokkmuusikaalaseid teadmisi kontrollida? See mõte pani mind võdisema. Pidin endale ausalt tunnistama, et kuigi olin Meka kõrval õppinud barokki armastama, ei olnud mu faktilised teadmised sellest siiski kõige sügavamad.

Uks avanes. Viimse vindini üles mukitud vene beib tippis tohutu kõrgetel kontsadel minust mööda ja tõttas klõbinal trepist alla, hingematvalt magus parfüüm järel lehvimas. Märkasin vilksamisi tema kahvatut hirmunud nägu, kui ta trepikäänaku taha kadus. Vaatepilt ei olnud just julgustav. Hingasin nina kaudu sisse, lugesin viieni ja puhusin õhku aeglaselt suu kaudu välja – hingamisharjutus, mida mu lauluõpetaja oli soovitanud enne eksameid kasutada.

„Elis Johanson?” pani kellegi terav hääl mu ootamatusest võpatama.

„Jah?” vastasin, kiiresti ümber pöördudes.

Minu ees seisis ovaalse näoga heledapäine naine, suurte silmade ja veidi pruntis suuga – nagu ehtne Saksa nukk. Ta kulmud olid kitkutud peenikesteks kaarteks ja juuksed olid silutud eeskujulikku, nii kindlalt fikseeritud banaanisoengusse, et sellele oli kulunud ilmselt vähemalt pool pudelit juukselakki. Seljas oli tal tumesinine liibuv tuppkleit – piisavalt lühike, et demonstreerida kadestamisväärselt siredat säärejooksu –, vöökohta rõhutas kitsas must vöö ning jalas olid tapvalt kõrge kontsaga mustad rihmikud. Kõige rohkem torkasid aga silma tema paksult mustaks värvitud ripsmeid, mille iga karv näis olevat ülipüüdlikult paika sätitud ja mille mitmekordselt üle tušitatud alumine kaar tekitaski mulje nukunäost. Küll juba pisut vananevast nukunäost, sest naine oli tublisti üle neljakümne. Tabasin end arutlemast, kas ta silmad vajuvad automaatselt kinni, kui ta pikali panna – Saksa nukud ju seda tegid. Kuid hoolimata ilmselgest püüdlusest näha välja tütarlapselik, oli naise näos midagi pelutavat. Kuna ta pöördus juba minekule, ei jõudnudki ma selle põgusa hetke jooksul selguseni, oli see mingi pingul joon suu ümber või mingi kortsuke kitkutud kulmude vahel, mis tõi mu kujutlusse Lumivalgekese kurja võõrasema. Või oleks Lumekuninganna olnud täpsem võrdlus? Arvestades tema üdini jäist olekut.

„Võid sisse tulla,” teatas naine armulikult üle õla.

Astusin tema järel saali uksest sisse.

Nähes esimest korda elus Concentuse proovisaali, olin ma pabinast hoolimata lummatud. Hunnitu 19. sajandi algusest pärit ruum lausa õhkus ajalugu ja meenutas mõnest muinasjuturaamatust maha kopeeritud ballisaali. Ainult uhked kandelaabrid ja livreedes teenrid olid veel puudu. Kuid see-eest seisis nurgas ehtne klavessiin. Kevadise vasika pilguga ringi vahtides ei märganud ma õigel hetkel oma maani ulatuva seeliku serva kõrgemale kergitada, takerdusin õnnetul kombel kinganinaga kangasse ning oleksin äärepealt terve kuulamiskomisjoni ette käpuli maandunud. Kohutav blamaaž! Suutsin siiski kuidagi tasakaalu säilitada ja püsti püsida. Lumekuninganna heitis mulle halvakspaneva pilgu, kõpsutas vastasseina ääres seisva laua juurde, võttis selle taga elegantse liigutusega istet ja silus käega oma niigi täiuslikku soengut.

Peale tema oli mind kuulamas veel neli inimest: Tauno Reimann, Concentuse asutaja, dirigent ja kunstiline juht, Gunnar Arula, üks Concentuse bassidest, keda olin korra kohanud Mekaga kohvikus aega surnuks lüües, ning veel kaks inimest, keda ma ei tundnud. Aga ma teadsin, et nad mõlemad peavad olema ansambli liikmed, sest Concentuse ettelaulmistel oli kombeks, et lisaks peadirigendile on kohal iga häälerühma esindaja. Hetkel oli kõigi lõbustatud tähelepanu minule suunatud. Ainult Lumekuninganna imetles kõrgil ilmel oma hunnitut maniküüri.

„Tere!” ütles Tauno Reimann, kelmikalt muiates. Oli selge, et minu kohmakas sisenemine tegi talle kõvasti nalja. „Sina oled siis Elis Johanson.” See ei olnud küsimus vaid fakti nentimine. „Mis aaria sa oled ette valmistanud?”

„„Seufzer, Tränen” Bachi kantaadist „Ich hatte viel Bekümmernis”,” kogelesin vaikse häälega.

„Aga anna siis saatjale noodid ja kui oled valmis…”

Kui olen valmis? Aga mis siis, kui ei ole?

Ulatasin värisevate kätega klavessiinimängijale noodid ja südame pekseldes kirusin end mõttes jumal teab mitmendat korda, et olin lasknud Mekal end pehmeks rääkida ja tulnud siia end lolliks tegema. Just nõnda ma mõtlesin: nagunii teen ma end lolliks. Paraku polnud taganeda enam kuhugi.

Eelmängu ajal vasardas mu süda nii kõvasti, et ma poleks põrmugi imestanud, kui terve komisjon seda kuulnud oleks. Aaria tempo oli tiba aeglasem, kui olin arvestanud. Tundsin paanikat endast üle voogamas. Appi-appi! Mis siis saab, kui mul aeglasema tempo tõttu õhku ei jätku? Rahu! sisendasin endale. Kui asja mõistusega võtta, peaks hakkama saama küll. Pisut ebakindla häälega alustasin laulmist. Esimene kõrge sol, millega sisse astusin, oli natuke rabe, aga aaria edenedes suutsin end kokku võtta ja mu hääl helises üha kindlamalt. Loo lõppedes hingasin kergendatult. Polnudki nii paha.

„Hästi,” ütles Tauno Reimann. „Ole nüüd hea ja laula „Gloriat”.”

Oeh! Oligi käes see hetk, mida olin kõige rohkem kartnud – kohustuslik lugu. Bachi F-duur missast pärit „Gloria” esimese soprani partii ettevalmistamine oli osutunud parajaks pähkliks. See oli kiire ja vahepeal ei saanud korrakski kopse normaalselt õhku täis tõmmata. Et seda esitada, pidanuks õieti hapnikuballoon varuks olema. Olin kulutanud lugematul hulgal harjutustunde, et leida mingeid vähegi loogilisi hingamiskohti. Kui saatja andis ette tempo, tänasin ennast mõttes, et olin entusiastlikult võtnud akadeemia raamatukogust öölaenutusse mitme erineva variandiga CD-sid ja harjutanud plaadile kaasa lauldes nii aeglasemas kui ka kiiremas tempos. Praegu nõutu oli lihtsalt mõrvarlik.

Viimase „gloriam tuam” vaibudes ei olnud komisjoni liikmete nägudelt võimalik midagi välja lugeda. Lõpuks ütles Tauno Reimann: „Päris muljetavaldav.”

Järgmisena esitasin veel kaks lehekülge mulle tundmatu helilooja hilisbarokihõngulise a cappella teose sopranipartiid, saatja mängis teisi hääli kaasa. Eelmisel õhtul oli mulle kätte toimetatud kahekümne kolme leheküljeline paljundatud noot, et kontrollida, kuidas mina kui kandidaat suudan lühikese ettevalmistusajaga omandada võõrast noodimaterjali. Ja siis äkki oli laulmise osa läbi.

Tauno Reimann asetas küünarnukid lauale, toetas mõtlikult lõua sõrmseongus kätele ja silmitses mind vidukil silmil. „Miks sa siin ansamblis laulda tahad?”

Vahtisin talle hämmeldunult otsa. Sellist küsimust polnud ma küll oodanud. Ma ei saanud ju öelda, et Meka oli selle ettelaulmisega mulle nii kaua pinda käinud, kuni ma ei jaksanud enam vastu vaielda. Ja kuna olin olnud võrdlemisi kindel, et mind ansamblisse nagunii ei võeta, ei olnud ma ka süvenenud unistustesse sellest, mis saaks siis, kui kõiki loogikaseadusi trotsides risti vastupidi läheks. Kas ma tahtsin seal laulda? Jah, muidugi. Aga miks?

„Mulle meeldivad väljakutsed,” kuulsin end vastavat.

Üle Reimanni näo valgus lai naeratus. „Me anname paari nädala jooksul tulemustest teada.”

Ja see oligi kõik? Vestlus seisnes selles, et küsiti, miks ma Concentuses laulda tahan? Segadusse aetuna keerasin end ringi ja astusin väljapääsu poole.

„Noodid!” hõikas klavessiinimängija.

Ma punastasin, läksin võtsin kiiresti oma noodid ja ruttasin seejärel „Nägemist!” pobisedes uksest välja.

Aeglaselt lonkisin mööda Vene tänavat Raekoja platsi poole. Tunne oli imelik. Mitmeid nädalaid olin valmistunud selleks ettelaulmiseks ning muretsenud ennast peaaegu haigeks. Meka oli pidanud minuga veiniklaasi taga tundide kaupa teraapilisi vestlusi, et süstida minusse natukenegi enesekindlust. Ja nüüd äkki oli see ettelaulmine möödas. Midagi ei andnud enam parandada ja midagi ei sõltunud enam minust.

Ma ei teadnud, kas tunda kergendust või pettumust. Sügaval hingesopis tahtsin väga Concentuses laulda, sest tajusin, et see töö sobiks mulle, rääkimata muidugi sellest, et tööd oli hädasti vaja. Aga ma ei julgenud hellitada lootust, et mu kandidatuur läbi läheb – sõel sellesse ansamblisse oli erakordselt tihe. Meka oli mulle kunagi rääkinud, kes kõik olid käinud aegade jooksul ette laulmas, kuid polnud koosseisu pääsenud. Nende hulgas oli mitmeid päris tuntud nimesid, kellest mõned olid hiljem jõudnud Estonia lavalaudadele, mõned välismaale, mõned aga olid akadeemias õppejõudude nimistus. Tauno Reimannil tundus olevat väga kindel ettekujutus tämbritest, mis tema loodud kooslust rikastama sobiksid. Nii mõnigi kandidaat võis olla täiesti fantastilise häälega, haruldaselt musikaalne ja osata nooti lugeda paremini kui keegi teine maailmas, ent sellegipoolest jäeti ta ukse taha. Ainult Tauno Reimann teadis, keda ta Concentusesse ootas. Aga ilmselt tänu tema eksimatule radarile sulandusidki ansambli hääled maagilist nüansirikkust pakkudes kokku. Just seda müstiliselt täiuslikku kõla olid paljud arvustused esile tõstnud. Kas minu hääl oleks võinud kunagi olla osake sellest maagiast? Seda teadis ainult jumal taevas. Ja Tauno Reimann.

Jõudsin viimaks Schnelli parki, istusin purskkaevu juures pingile ja nautisin ilma. Sel aastal oli suvi saabunud varakult ning hellitanud pikast talvest kurnatud eestimaalasi paarinädalase soojalainega. Kummalisel kombel oli kevad otsekui vahele jäänud. Alles kuus nädalat varem, aprilli algul, olin veel suusatamas käinud, kuid viimastele külmadele järgnes kiire sula ning tormiline jääminek ja nüüd oli juba rohkem kui kümme päeva väljas sooja üle kahekümne kraadi. Tänu sellele oli loodus lausa plahvatanud õitsele. Vaatasin, kuidas päikesevalgus tungis läbi pargipuude tiheda oksarägastiku, ning see pilt sundis mind korraks hinge kinni pidama. Ikka ja jälle hämmastas mind, kui palju oli maailmas ilu. Sel hetkel tundsin taas kord, et võib-olla oleksin eelistanud musikaalsuse asemel omada hoopis kunstiannet. Kui kaunilt suutis läbi okste kumav päike toonida rohelise miljoni erineva varjundiga värsket lehekrooni ja kui muinasjutulised näisid need hajusad valgusetriibud, mis ulatusid muru paitama! Oleksin tahtnud seda valgust maalida. Naeratasin oma absurdse mõtte peale. Vahetada muusika kunsti vastu? Ei iialgi! Muusika oli see, mis pani mu hinge helisema ja tegi mind õnnelikuks.

Korraga taipasin, et hääletu peale seatud mobiil suriseb kotis.

„Noh?” kuulsin kõne vastu võttes Meka nõudlikku häält.

„Ma ei tea,” vastasin ebaledes. „Halvasti vist ei läinud, aga midagi ennustada küll ei oska. Lubati paari nädala jooksul ühendust võtta.”

„Tüüpiline,” kostis Meka. „Aga räägi siis täpsemalt! Kuidas sulle endale tundus?”

Kehitasin õlgu, kuigi teadsin, et Meka ei näe seda. „Mis siin ikka nii väga rääkida. Aaria läks vist normaalselt. „Gloria” tempo oli rõve, aga seisma ma ei jäänud. Ja vestlus seisnes selles, et küsida mu käest, miks ma tahan Concentuses laulda. Kõik.”

„Mis sa siis vastasid?“

Punastasin kergelt. „Ma vist ütlesin midagi sellist, et mulle meeldivad väljakutsed.”

„Noh, normaalne ju,” arvas Meka, „ma ei saa üldse aru, mida sa põed.”

„Kust sa võtad, et ma põen?” tundsin end puudutatult.

Meka turtsatas. Ta ei hakanud midagi ütlema, kuid ma tajusin isegi läbi telefoni, mis nägu ta parajasti teeb.

„Hea küll,” andsin alla. „Põen jah. Ma ei saa lahti tundest, et käisin ennast lihtsalt lolliks tegemas. Kuigi…”

„Kuigi mida?”

„Tauno Reimann ütles mu „Gloria” kohta „muljetavaldav”.”

„Vau!” hüüatas Meka. Tal tundus olevat minu üle siiralt hea meel.

„Tauno ei ole mees, kes kiidusõnu niisama siia-sinna pilluks.” Meka oli hetke vait ja uuris siis: „Kuidas Anne ennast ülal pidas?”

Sain aru, et nukunäoga Lumekuninganna, kes oli mind saali juhatanud, oligi Anne, Concentuse esisopran. Meka oli tegelikult temast üsna sageli rääkinud, kuid alles nüüd oskasin jutu näoga kokku viia. Olin teda siiani ju ainult eemalt laval näinud.

„Ta tundus võib-olla natuke upsakas. Mis siis?”

Meka tõi kuuldavale naljaka nuhutuse, nagu oleks paha lõhna tundnud. „Ju tal oli siis hea päev. Ma olen ju rääkinud, milline diiva ta on. Kipub alati kõiki paika panema ja on natuke seda tüüpi, kes peab olema igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Tohutult kõrge enesehinnanguga. Kõige ilusam, kõige targem, kõige musikaalsem ja üldse kõige-kõige.”

„On siis ka või?” tundsin huvi. „Sa pole kunagi rääkinud, kas see tema ülikõrge enesehinnang on ka õigustatud.”

Meka ohkas. „Kuidas võtta. Laulab ta ju iseenesest hästi, kuigi ma ütleks, et ta hääl pole midagi erilist. Ma arvan, et esisopraniks on ta saanud lihtsalt seetõttu, et ta läheb oma tahtmistega läbi seina kui vaja, ja usu mind – neid tahtmisi tal jagub. Aga tal on soolode laulmiseks jube head närvid ja tema peale saab alati kindel olla. Minu jaoks puudub ta hääles maagia, see on sama külm nagu ta ise. Mõnele võib-olla meeldib, aga mina isiklikult eelistan soojemaid tämbreid.”

Vestlusesse tekkis väike paus ja mõtlesin, et oleks paras aeg lõpetada, kuid siis poetas Meka neutraalse tooniga: „Kuidas sulle Taunts siis meeldis?”

„Las ma arvan, Taunts on ilmselt Tauno Reimann?”

„Jep. Kas ta pole mitte jumalik?”

Mõtlesin Tauno Reimanni peale. Mees oli tõepoolest erakordselt nägus, aga mitte just esimeses nooruses. Huupi oleks võinud vanust pakkuda nii neljakümne viie ringis. Ta meenutas veidi Gerard Butlerit – sõbraliku olekuga, natuke habetunud, meelekohtadest hallinevad laines juuksed hooletult üle pea kammitud, kogu aeg kaval pilk silmis ja viltune seksikas naeratus suunurgas.

„Kas just jumalik, aga kobe on ta küll,” pidin tunnistama.

„Kobe?” hüüatas Meka. „See on küll väga mage sõna Tauntsi kirjeldamiseks. Ah kui sa teaks, kui tore ta on!”

Mind üllatas see intensiivsus, mis täiesti ootamatult Meka häälde sigines. „Kui sa nii ütled,” püüdsin teda naerdes lepitada.

„Ütlen jah,” oli Meka sõjakas. „Ta on nii… noh, saad aru küll!”

Olin äärmiselt hämmeldunud. Mis toimus?

„Sa tead ju mind,” üritas Meka naljatamisi oma tooni mahendada, „ükski selline kompu ei jäta mind külmaks.”

Ma ei osanud midagi öelda. Meka isiklik elu koosnes ohtrast flirdist ja valitud juhusuhetest. Ühtegi püsivat meest polnud ma tema elus näinud. Olin siiani arvanud, et Meka põhimõtetega sobivadki sellised vabameelsed ja lühiajalised sidemed. Ta ise tegi muidugi ka üsna palju selleks, et teised teaksid, kui kergelt ta armuasju võtab. Meka ja sügavad tunded ei oleks siiani mu sõnavaras kuidagi sünonüümid olnud. Nüüd aga puges hinge kahtluseuss. Me polnud küll kusagilt otsast seda teemat puudutanud, kuid miskipärast tekkis mul sisemine veendumus, et olgu Tauno Reimann nii kompu kui tahes, siin oli midagi enamat peidus.

„Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et me peame sellest lähemalt rääkima,” tegin nokkiva ettepaneku.

„Pole siin millestki rääkida,” viskas Meka. „Kuule, ma pean lõpetama. Tšau!”

Ja oligi kogu moos. Jäin nõutult telefoni jõllitama. Mis see siis nüüd oli?

Mekaga tutvusin Otsa kooli esimesel kursusel. Meka ehk Merilin Aus oli väga värvikas tegelane. Ta oli miniatuurne, veatu portselanjumega tütarlaps. Tema parema ninasõõrme küljes oli tilluke hõbedane neet ja süsimustad juuksed varjasid sensuaalsete sassis salkudena suurt osa ümarast näost, kus viltused pruunikasrohelised kassilikud silmad uudishimulikult ümbritsevat maailma piidlesid. Ta riided olid väga boheemlaslikud ja pärit üsna suure tõenäosusega Tartu kaltsukatest, kuid nende juures oli alati mingi kindel nüanss, mis oli omane ainult Mekale.

Ühel päeval minu esimese aasta algul Otsa koolis potsatas ta lihtsalt kooli kohvikus minu kõrvale niinimetatud lauljate lauda istuma ja hakkas sundimatult juttu vadistama, nagu oleks me ammused tuttavad. Loomulikult ajas see mind pisut segadusse. Kuid Mekaga oli nii lihtne rääkida, et mu tavapärane tagasihoidlikkus sulas ruttu. Peatselt hakkasin mõistma, et selline käitumine oli Mekale iseloomulik. Ta lihtsalt oligi spontaanne, energiline, absoluutselt kompleksivaba ja teda ei huvitanud kunagi, mida teised inimesed temast mõtlesid. Ta tegi seda, mis pähe kargas, ja just siis, kui see talle parasjagu pähe kargas. Alles hiljem sain teada, millise hinnaga see iseseisvus ja ükskõiksus teiste arvamuse vastu tulnud oli. On asju, mida on raske jagada ka parima sõbraga. Mina ju teadsin sellest nii mõndagi.

Mekaga suhtlemine mõjus mulle kuidagi vabastavalt. Olemuselt olime tegelikult täielikud vastandid. Meka oli kasvanud eripärases keskkonnas. Tema ema oli näitleja, isa kirjanik ja vanaema oli omal ajal olnud Vanemuises ooperisolist. Meka vanemate abielu oli olnud tormiline, tulvil kunstnikele omast kirge ja põlemist. Kui leek ühel hetkel otsa sai, polnud enam põhjust kokku jääda. Isegi Meka kaks nooremat venda, kes olid sündinud vastavalt viis ja kolm aastat enne vanemate lahkuminekut, ei suutnud liitu päästa. Meka ema jäi üksi kasvatama kolme last, kuid mõnes mõttes ei tundunud ta seda isegi märkavat, sest nende maja Supilinnas Herne tänavas oli kogu aeg rahvast täis ning Meka kasvas koos vendadega peaaegu nagu hipikommuunis. Meka lapsepõlves olid figureerinud kõik Tartu kuulsamad kultuuriinimesed, sest alalõpmata toimusid nende kodus kärarikkad boheemlaste koosviibimised ja luuleõhtud, millest tal ei keelatud osa võtta. Seetõttu oli Mekast sirgunud laia silmaringiga varaküps neiu, kelle jaoks endast vanemate kultuurikorüfeedega diskuteerimine oli elu loomulik osa.

Minu lapsepõlv oli olnud hoopis teistsuguse. Üksindus ja turvatunde puudumine olid märksõnad, mis olid mind saatnud nii kaua, kui end mäletasin. Mu isa oli olnud alkohoolik, kes purjus peaga muutus riiakaks ja vägivaldseks. Kasvasin pidevas teadmatuses, mida järgmine päev tuua võib. Kuna ma ei suutnud kontrollida seda, mis toimus kodus, siis püüdsin kontrollida kõike muud, millest võim üle käis, et elus oleks midagigi kindlat. Õppisin viitele, käitusin eeskujulikult, mängisin klaverit, laulsin mitmes kooris ja ansamblis ning olin igati tubli. Võib-olla isegi liiga tubli. Mekaga tutvumine näitas mulle, et on olemas ka sootuks teist laadi elu, ning see paelus mind tohutult. Küllap oli kusagil sügaval minu sees samuti peidus paras ports boheemlaslikkust, mis ootas lihtsalt oma aega. Meka kõrval õppisin end vähehaaval vabaks laskma ja lubama oma ellu pisut spontaansust. Just Meka eestvedamisel õppisime näiteks Hellas Hundis kella kolmeni öösel siidriklaasi taga kevadiseks sessiks. Meka lõpetas siis parasjagu Otsa kooli kolmandat kursust ja mina esimest. Kui pubi kinni pandi, hulkusime mööda vanalinna öiseid tänavaid, lauldes kõva häälega suvalisi ooperiaariaid ja muusikalihitte.

Aasta hiljem läks Meka Concentusesse ette laulma, sest barokkmuusika oli tema nõrkus, ja alates augustikuust alustas ta seal tööd paralleelselt oma esimese õpinguaastaga Muusika- ja Teatriakadeemias. Selleks ajaks olid meist juba saanud korterikaaslased – Meka oli kutsunud mind jagama oma isale kuuluvat pisikest, kuid õdusat kolmetoalist korterit Loode tänavas, kust pääses rahulikult jalgsi kesklinna. Korter asus väikese armsa kahekorruselise puumaja teisel korrusel ja oli renoveeritud alles mõned aastad tagasi, vahetult enne seda, kui Meka Tallinnasse kolis. Mulle sobis selline elukorraldus väga hästi, sest olime muutunud lahutamatuteks ja lisaks oli summa, mida ma Mekale iga kuu maksin, üsna sümboolne, isegi väiksem kui ühiselamus. Ma ei imestanud põrmugi, kui Mekale kohe järgmisel päeval pärast ettelaulmist helistati ja teda Concentusesse kutsuti, sest Meka oli väga andekas ja suurepärase häälematerjaliga alt. Päris tükk aega käis ta mulle peale, et ka mina katsetele läheksin, aga mul ei olnud niisugust enesekindlust nagu temal ja arvasin, et mu tase ei vasta veel kaugeltki sellele, mida Concentuses oodatakse, kuigi barokk oli juba ka mulle hinge pugenud.

Vanamuusikaansambel Concentus oli selleks ajaks eksisteerinud kümme aastat ja saavutanud Euroopa muusikamaastikul tõsiseltvõetava maine. Aina rohkem kutsuti neid osalema erinevatele festivalidele nii Euroopas kui ka väljaspool ja nende salvestatud plaadid olid pälvinud mitmeid märkimisväärseid auhindu.

Concentuse põhikoosseisus oli kaksteist lauljat ja kakskümmend üks ajastu pillidel mängivat instrumentalisti, suuremat muusikute arvu nõudvates kavades kasutati lisakoosseisu lauljaid ja mängijaid, kes samuti olid ansambli palgal, lihtsalt oluliselt väiksema koormusega. Repertuaar keskendus eelkõige barokile, kõige enam kanti ette Bachi, Händeli, Telemanni ja teiste hilisbaroki esindajate kantaate, motette, oratooriume ja muud seesugust, kuid mõnikord esitati ka renessanssvõi siis barokist veidi hilisemat muusikat, näiteks Mozartit. Concentus oli leidnud endale armsa pesa Vene tänava ühe ajaloolise maja kõige kõrgemal korrusel ja tavaproovid viidi enamasti läbi just seal.

Arvestades barokkmuusika keerukust ning Concentuse kõrget taset, oli loomulik, et mina oma kroonilise ebakindlusega ei söandanud astuda nii suurt sammu nagu kandideerimine Concentusesse. Lükkasin seda aina edasi, kuigi enne iga ettelaulmist käis Meka mulle peale nagu uni. Akadeemia esimese kursuse lõpus erialaeksamiks valmistudes olin ma aga heas vokaalses vormis ja Meka lihtsalt ei jätnud mu hinge rahule. Olles surmani tüdinenud sõbranna kihutuskõnedest, andsin lõpuks alla ning nõustusin katsetele minema.