Читать книгу Pooltoonid - Annika Lõhmus - Страница 7

„Ausõna, ma ei arvanud, et te päriselt kohale ilmute,” tunnistasin Eirikule järgmisel õhtul kohmetusest ja eksamijärgsest erutusest õhetades.

Esinemine oli läinud üldiselt kenasti, paari pisikese viperusega, mis ikka asja juurde käivad. Mul oli seljas maani ulatuv sinakat tooni seelik ja õlgu paljastav must pitsiline pluus. Kui hommikupoolikul pärast riidekapis tuhlamist näis see komplekt igati sobiv, siis nüüd Eiriku ees seistes tundsin end millegipärast liiga alasti olevat. Ehk ei olnudki asi riietes, vaid pigem selles, et lauldes olin sunnitud end avama. Minu kui suhteliselt tagasihoidliku inimese jaoks oli see keeruline. Muidugi ma teadsin, et kui laulja tahab publikut oma häälega puudutada, siis ta lihtsalt peab ennast oma laulmise sisse panema, kuid oma tunnete näitamine oli minu jaoks sama, mis emotsionaalne striptiis.

Kuigi ma eelmise õhtu vestluse põhjal teadsin, et Eirikut klassikaline muusika ei tüüta – mida ei saanud öelda tema sõbra Beni kohta, kes terve eksami aja haigutas ja lisaks kuidagi räbal välja nägi –, ei muutnud see teadmine Eiriku ees laulmist põrmugi kergemaks.

Kohe saali sisenedes nägin neid istumas strateegiliselt kõige hullemas kohas – viimases aknaaluses reas kõige keskel, nii et nende ja esineja vahele jäi ainult tühi vahekäik. Mu põlved hakkasid värisema ja ma ei olnud sugugi kindel, kas oma suure pabinaga suudan üldse millegagi maha saada. Eelmine esineja oli lõpetamas, aga mina muudkui neelatasin, ja isegi juba laval seistes mõtlesin ikka veel paaniliselt, mis need esimesed sõnad olidki. Õnneks käivitus väga sobival hetkel autopiloot ja kui klaverisaatja Händeli kantaadi esimese akordi lõi, kuulsin nagu kellegi teise suust kergelt võbelevat fraasi: „Nel dolce dell’oblio, benchè riposi, la mia Filli adorata…”

Pärast seda läks asi libedamalt ja kui suutsin vältida Eiriku poole vaatamist, siis ei olnudki kõige hullem. Sooritasin oma veerandtunnise esinemise üpris korralikult. Vaevalt et seal nüüd mingit meeletut kunstilist taset oli, sest närveerisin ikka päris koledasti, aga vähemalt sai eksam tehtud. Hinde pidin teada saama õhtul hiljem, kui õpetajad on oma arutelu maha pidanud. Hinde ootamine oli tavaliselt samuti närvesööv, aga seda oli alati võimalik leevendada. Veiniga näiteks.

„On teil ülejäänud õhtuks mingeid plaane?” küsisin Eirikult.

„Ausalt öeldes ei ole.”

„Ma pean kõigepealt riided vahetama ja Meka ära ootama, tal lõppes just loeng. Aga siis võiks ju kuhugi edasi minna…”

Jätsin küsimuse õhku rippuma. Eirik tundus aga rõõmustavat.

„Minu meelest on see väärt plaan,” sõnas ta.

Õhtu kujunes järjekordseks pubiralliks, mis sai tõelise hoo sisse pärast seda, kui õpetaja teatas telefoni teel mu eksamihinde – suurepärane. Viimane koht, kuhu juba suhteliselt lõbusas olekus sisse sadasime, oli Hell Hunt. Me kõik olime selle aja peale üsna vindised ja naersime ohjeldamatult. Vajusime ühte neljasesse lauda istuma, Eirik minu vastas ja Ben Meka vastas. Peab tunnistama, et Ben ja Meka flirtisid täiesti häbenemata ning kahemõttelised märkused lendasid igasse suunda. Oleksin meelsasti tahtnud Eirikuga samas vaimus suhelda, aga ma lihtsalt ei julgenud, sest meestega flirtimine ei olnud just mu tugevam külg ja lisaks andsin endale aru, et Eirikul on Taanis keegi ootamas.

Sellegipoolest meeldis mees mulle täiesti enneolematult. Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem sarnasusi meie vahel nägin. Küllap see kõlab banaalselt, aga mul oli tõepoolest tunne, nagu oleksin tundnud seda meest terve elu.

Kui Hell Hunt lõpuks kinni pandi, lonkisime mööda vanalinna.

„Kus te elate?” päris Meka.

„Olümpia hotelli juures,” vastas Ben. „Ühes korteris, mis kuulub su venna sõbrale, kes on parasjagu Karlsruhes õppimas. Kuulge, kas te muidu teate, kus kandis see Olümpia hotell siit asub?”

Meka irvitas. „Võimalik.”

Ben oli üpris purjus ja sattus sellisest vastusest segadusse. „Et siis ei tea või? Meil on selline pisike probleem, et me tegelikult nagu ei oska sinna minna.”

„Me võime natuke maad kaasa tulla,” pakkusin, Mekale pilku heites.

„Oh, lahe!” rõõmustas Eirik.

Võtsime suuna Estonia teatri poole.

„Kuule,” ütles Meka mulle äkki tasase häälega, „kui nad meid enda juurde kaasa kutsuvad, kas lähme?”

„Ei nad kutsu,” arvasin mina, kuigi mu süda hakkas selle ootamatu mõtte peale tugevamini põksuma. „Kell on juba palju.”

„So what? Nad paistavad küll sellised tüübid, kellega võiks pidu panna.”

„Ma ei tea…” kõhklesin.

Minus võitlesid loomupärane ujedus ning arusaamatu igatsus Eirikuga natukenegi kauem koos olla. Teadsin, et nad sõidavad Beniga järgmise päeva pärastlõunal ära. Kuid samas – kell hakkas tõesti juba kolm saama ja ma olin pingelisest päevast väsinud. Pealegi polnud ma kunagi eriline pidutseja olnud.

„Pidur!” ütles Meka.

Vaatasin solvunult talle otsa. Olin jah pidur. Kuid tegelikult hirmutas mind tohutult see pöörane tõmme, mis mind nägusa taanlase poole vedas. Teisest küljest aga… Oleks mul olnud Eirikuga vähimatki šanssi, oleksin ma ilmselt kõik kuradile saatnud ja temaga kaasa läinud.

„Olgu,” ütlesin Mekale, „KUI nad meid kaasa kutsuvad, siis olen nõus tulema. Aga ei mingit enda peale pressimist ega vihjamist.”

Meka kaalus asja. „Hea küll,” nõustus ta vastumeelselt.