Читать книгу Pooltoonid - Annika Lõhmus - Страница 5

Pärast kontserti saime Mekaga Eesti Kontserdi tagaukse juures kokku.

„Kuule, mõned orkestrandid plaanivad samuti pubituurile minna,” teatas Meka mind emmates. „Äkki läheks kõik koos?”

Olin sõna otseses mõttes keeletu. Miks küll kukkus Mekaga alati nii välja, et meie plaanid vaikselt kusagil õdusas kohvikus õhtut veeta paisusid oluliselt grandioossemaks? Algul kahekesi, siis Meka venna ja vennanaisega, siis äkki lisanduvad ei tea kust mingid taani mehed ja nüüd juba terve orkester? Hea küll, mitte terve. Aga ikkagi.

„Hästi,” nõustusin vastumeelselt. „Aga kui mulle pinda hakkab käima, siis lähen koju. Okei?”

„Küll sa võid pidur olla!” mossitas Meka. „Olgu peale. Ega ma ei saa sind ju vastu tahtmist kuhugi kõrtsi kinni aheldada. Kui tahad nii kangesti erak olla, eks sa siis ole. Samas, mine tea, äkki on sul nii lõbus, et lähed hoopis viimaste hulgas koju?”

„Vaevalt küll.”

„Aga tead mis,” ütles Meka saatanlikult salapärase ilmega, „mul on sulle kingitus Concentusesse vastuvõtmise puhul.”

Tundes Mekat, aimasin juba ta näost, et see on midagi ootamatut.

„Kuna sa oled kogu aeg nii pinges ja korralik, siis mõtlesin kinkida midagi, mis aitaks lõdvestuda ja… ” Meka turtsatas. „…kui otsustad tõesti varem koju minna, siis ongi sul midagi, mis lohutust pakub. Ole lahke!” Ta koukis oma käekotist roosasse siidpaberisse mähitud suure šleifiga pikliku paki ja ulatas selle mulle.

Harutasin paberi ebalevalt lahti. Niisuguse reklaamkõne peale ei osanud ma unes ka aimata, mida see pakk sisaldada võiks. Meka jälgis mind muheledes. Paber koorus tasapisi kingituse ümbert ära.

„Ei! Meka! Täitsa lolliks oled läinud või?”

Roosast siidpaberist ilmus lagedale karp suure musta kunstpeenisega, peal uhke kiri „REAL. Feel Deluxe. 11" (27 cm)”.

Meka naeris ennast ogaraks. „Usu mind, see pakub leevendust kõigile su sisemistele pingetele.”

„Kuhu ma selle sinu meelest panen? See ei mahu ju mulle ometi käekotti!”

Meka haaras karbi, kiskus selle lahti, ulatas dildo piduliku žestiga minu kätte ja viskas pakendi prügikasti. „Nüüd mahub.”

Ma ei teadnud, kuhu oma silmi peita. „Segane!” kuulutasin ärevalt. „Mõtle, kui keegi mööda läheb!”

Kiirustades toppisin vidina oma käekotti. Mida see Meka ometi mõtles?

Nagu näha, ei mõelnud ta eriti midagi, vaid mugistas ikka veel naerda. „Aga mõtle, kui käepärane,” sõnas ta. „Kui sul täna seltskonnast kopp ette saab, siis lähed koju ja…” „Unista edasi!”