Читать книгу Pooltoonid - Annika Lõhmus - Страница 6

Kooserdasime Concentuse orkestrantidega mööda Tallinna vanalinna pubisid. Kuna kontsert läks suurepäraselt ja publik võttis Bachi h-moll missa ovatsioonidega vastu, olid muusikud üsna ülevas meeleolus. Olin veel isegi kontserdi mõju all. Tänu sellele leppisin ootamatult suure seltskonnaga enda kohta üllataval kergelt, mis sest, et esialgu mõttes porisesin.

Ma ei tundnud Concentuse pillimängijaid, aga pidin tõdema, et vähemalt need, kellega sel õhtul tuttavaks sain, olid igavesti vahvad tüübid. Loomulikult olin ka varem käinud Concentuse kontsertidel, sest Meka kaudu sain tihtipeale kui mitte just tasuta, siis igal juhul väga soodsaid pileteid, ent nendega koos väljas käinud ma varem polnud. Meka oli küll kutsunud, aga mulle tundus kohatu trügida kõrvalseisjana seltskonda, kes pärast esinemist üheskoos pingeid maha võtab. Seda enam oli nüüd tore mõnega neist tuttvaks saada. Tänasest alates olid nad ju ikkagi veidi nagu tulevased kolleegid või nii.

Olime juba mõnda aega istunud NoKu klubis, mis oli kultuuriinimeste populaarne kohtumiskoht, ja muusikute arv oli veelgi suurenenud. Näis, et info liigub nagu iseenesest, sest nii mõnedki, kes olid algul läinud kuskile mujale klaasikest võtma, ühinesid lõpuks meiega. Pidime üha uusi laudu kokku lükkama ja üha uusi toole juurde kauplema.

Millal täpselt saabus Joonas koos oma naise Frederikke ja kahe taani sõbraga slepis, ei pannudki ma tähele, sest mu kõrval istuv viiuldaja tahtis kangesti suhelda. Avastasin nende kohaloleku alles siis, kui Joonas hõikas mulle üle laua tere. Silmanurgast nägin, et nad mahutasid end seltskonna teise otsa istuma. Joonas muidugi tundis enamikku, sest oli enne välismaale õppima minekut samuti Concentuses mänginud, kuid ka kolm taanlast – Joonase naine ja kaks sõpra – sulandusid kiiresti seltskonda. Muusikutega on lihtne sõbruneda, eriti pärast edukat kontserti.

Oleksin meelsasti soovinud Meka vennanaisega tuttavaks saada, sest Meka jutu põhjal teadsin, et Frederikke õpib Taanis vanamuusikat. Eestis niisugune võimalus puudus, meie Muusikaakadeemias ei olnud varajase muusika osakonda. Selle loomisest oli küll räägitud, aga aruteludest kaugemale polnud asi liikunud. Kuna mu lauluõpetaja oli üsnagi teistmoodi vaadetega, õnnestus mul juba esimese õppeaasta jooksul päris palju barokki laulda, sest see sobis mu häälele kõige paremini, kuid mu õpetaja ei osanud mind aidata stiiliküsimustes. Nende jaoks oleks olnud tarvis eraldi juhendajat, sest barokkmuusikas on nii palju nüansse, mida mu õpetaja, kes viljeles itaalia bel canto stiili, ei pidanudki valdama. Teadsin, et mitmetes välismaa ülikoolides oli vanamuusika programm ülimalt põhjalik, sisaldades lisaks laulutundidele ka ansamblitunde, varajase muusika ajalugu, ajastukohast improvisatsiooni- ja ornamenteerimisõpet. Ornamenteerimine ehk meloodiakäikude kaunistamine erinevate võtetega kuulus lahutamatult barokkmuusika juurde. Oleks olnud põnev täpsemalt teada saada, mis kursuseid ja aineid Frederikke õppekavas leidub.

Paraku olin nagu aheldatud veidi tüütuks muutuva viiuldaja külge, kes, kuulnud, et hakkan koos nendega tööle, oli miskipärast võtnud oma südameasjaks minu õhtut sisustada. Lõpuks otsustas viiuldaja välja suitsetama minna ja ma sain mõneks ajaks tema pealetükkivast seltskonnast puhkust. Nõjatusin tooli seljatoele, rüüpasin lonksu veini ja vaatasin naeratades muusikute kärarikast seltskonda. Viimaks ometi õnnestus mul heita pilk ka Meka vennanaisele. Ta oli kena, tumedate silmadega brünett, kes naeris nii valjusti ja nakatavalt, et pidin tahtmatult kaasa muigama, kuigi ei kuulnud tema jutust sõnagi. Ta vestluspartneriks oli üks Concentuse bassilaulja, kellega olin õhtu algul tutvunud – Mathias, pikka kasvu, rafineeritud olekuga noormees. Nad mõlemad žestikuleerisid elavalt ning näis, et käsil on tuline vaidlus.

Ja siis äkki see juhtus.

Märkasin Joonase kõrval istuvat meest, kes ilmselt oli üks tema taani sõpradest. Olin elu jooksul kuulnud oi kui palju selliseid trafaretseid ja veidi läägeid väljendeid nagu „aeg justkui peatus” ning „sel hetkel tundus, et oleme ruumis kahekesi”. Aga täpselt nii oligi.

Vahtisin jahmunult võõrast taani meest ja korraks tekkis tunne, nagu oleksin kõrvakuulmise kaotanud, sest kogu see lärm ja melu, mis veel hetk tagasi orkaanina lae alla kerkis, oli järsku olematusesse haihtunud. Mu sees valitses vaikus. Olime ainult mina ja see mees.

Mu kõhus tõmbas veidralt õõnsaks nagu siis, kui oled lõbustuspargis jõudnud tohutu kõrge Ameerika mäe tippu ja vagun kukub täiskiirusel mööda rööpaid alla. Meie pilgud kohtusid mitmeks pikaks sekundiks, kuni Joonas mehelt midagi küsis ning ta oli sunnitud vastama. Mina aga ei saanud oma silmi temalt ära. Mind oli tabanud déjà vu. Enamasti tekkis selline tunne ikka seoses kohtade või olukordadega – tunne, et oled seda juba kogenud. Mitte kunagi polnud see seotud inimestega. Nüüd aga… Ta näis nii tuttav. Nii need silmad – suured, tumedate ripsmetega, veidi läbitungiva pilguga – kui ka suu, mille alumine huul oli pisut täidlasem, ülemine kitsam, selge joonega, kuid väga sensuaalse kurviga keskel. Lisaks see paaripäevane habemetüügas ja tumedad juuksed, tukk moodsalt püsti lükatud…

Üritasin osaleda vestluses, mida õuest saabunud suitsuhaisune viiuldaja minuga edasi arendama hakkas, aga see osutus päris keeruliseks, sest mul oli raske keskenduda. Ma ei suutnud oma pilku lahti rebida selle tumedapäise mehe huultelt, mis parasjagu naeratasid Joonase nalja peale. See kurv ülahuulel, kus kaks kaart meelalt ühte sulasid… Huvitav, mis tunne võiks olla selle mehega suudelda? Viiuldaja toksas mu õlga, et tähelepanu tagasi temale pööraksin. Kuid ikka ja jälle tundsin tungi vaadata seda võluvat taani meest. Me pilgud kohtusid üspris sageli ja iga kord oleks nagu elektrilaeng mu seest läbi käinud.

Õhtu muudkui kulus ja seltskond muutus üha lärmakamaks. Teada värk, muusikud ju. Viiuldaja oli lõpuks loobunud mu kiusamisest ja suundunud põnevamat vestluskaaslast otsima. Sain rahulikult omaette olla. Veini ma eriti palju juua ei söandanud, sest järgmisel päeval oli vaja laulda, aga ma ei raatsinud ka lahkuda. Ilmselt lootsin alateadlikult, et äkki…

Paraku hakati südaööl klubi tasapisi sulgema ja kuna seltskonnal polnud veel vähimatki soovi laiali minna, oldi sunnitud kuhugi edasi liikuma. Arutelu järgmise pubi osas oli alles pooleli, aga Meka venna seltskond sättis ennast juba minekule. Joonas viskas veel Concentuse meestega viimaseid nalju. Nagu ma paarist lausekatkest välja lugesin, kavatses Joonas Frederikke takso peale saata, kuna too oli väsinud, ja seejärel oma sõpradega Tallinna ööelust viimast võtta. Mul oli kohutavalt kahju, et ma polnud leidnud endas julgust selle überseksika kutiga tutvust teha. Tujutult sättisin salli kaela, kui avastasin, et üks mu kõrvarõngas on kadunud. Asjade kaotamises polnud minu puhul muidugi midagi ebatavalist. Alalõpmata unustasin kuhugi oma noodid, vihmavarju või kindad. Ehteid ma eriti tihti ei kaotanud, küllap sellepärast, et ma neid õieti ei kandnudki. Need konkreetsed kõrvarõngad olid aga minu jaoks väga tähtsad, sest need olid Meka kingitus mu viimaseks sünnipäevaks ning meenutasid päeva, mis oli olnud üks ägedamaid mu elus. Meka oli talle omase huumoriga koostanud põhjaliku tegevusprogrammi („Sinuga ei saa teisiti, sa oled ju nii organiseeritud inimene”) ja see hõlmas loomaaia külastust, jalutuskäiku Kadriorus, piknikku mere ääres ja veinijoomist ühel vähemkülastataval Toompea vaateplatvormil. Iga kord, kui need kõrvarõngaid kõrva panin, muutus tuju heaks. Nüüd aga oli üks neist läinud. Vandusin omaette vaikselt ja pugesin peadpidi laua alla.

„On sul midagi kadunud?” kuulsin kedagi inglise keeles küsimas.

Ehmatasin ja lõin pea vastu lauda ära. Haiget saanud kohta hõõrudes ajasin end sirgu ning pidin peaaegu minestama. Mu ees seisis seesama võluv taani mees. Jõllitasin teda ilmselt üsna mõttelageda näoga, sest ta muigas ja kordas oma küsimust. Taipasin, et hoian endiselt kätt pealael ja lasin selle ruttu alla.

„Ee… Näib, et ma olen kaotanud oma kõrvarõnga.”

„Kas sa tahad, et aitan otsida?”

Vastust ootamata asus ta ümbrust revideerima. Nihutasime koos toole ning kammisime silmadega põrandat läbi. Ei midagi.

„Eirik!” hüüdis keegi ukse juurest.

Mees vaatas sinnapoole ja sõnas siis vabandavalt: „Kuule, anna andeks, ma pean minema.”

„Ja-jaa, muidugi!”

„Ma lihtsalt ei tunne linna ja kui teised ees ära lähevad, eksin päris kindlasti ära.” Ta vaatas mulle paluva pilguga otsa.

Tundsin, kuidas põskedesse hakkab õhetus valguma. Pöörasin pea kõrvale ja teeseldes, et vaatan veel kord lauaalust läbi, puterdasin mingi „aitäh abi eest”, „ma siin veidi veel” ja „tore oli tutvuda” segu. Mees seisis veel hetke, pöördus siis minekule ja soovis viisakalt head õhtut. Alles siis, kui kuulsin, et sammud eemalduvad, julgesin talle järele vaadata. Miks kuradi pärast ma meestega alati nii saamatu olin? Ta ju tuli ise minu juurde. Kas oleks siis raske olnud öelda: „Tere, minu nimi on Elis. Ma tunnen linna. Ma võin sind pärast teiste juurde saata.”

„Kuidas palun?”

Pöörasin järsult ümber. Minu taga seisis hämmeldunud ettekandjapoiss, hari näpus. Loomulikult olin jälle kõva häälega rääkinud.

„Ei midagi,” pomisesin mornilt.

„Elis, mis sa koperdad seal?” kuulsin Mekat hõikamas.

„Tulen juba!” lehvitasin talle vastu.

Haarasin toolilt koti ja astusin salli kohendades ukse poole. Mingi jublakas, mis oli salli sisse takerdunud, jäi näppude alla. Mis…? No muidugi. Kõrvarõngas.

Tegelikult ma ei tahtnudki enam kuhugi edasi minna, aga Meka käis peale, et „häääästi natuke veel istuks ja siis läheks koju”. Kuna jagasime korterit, siis oleks loomulikult olnud mõistlikum koos minna. Ohutum. Seetõttu soostusin natukeseks veel koos teistega Patricku pubisse minema – väga palju muid kohti enam lahti polnud. Seltskonnast oli järele jäänud viis-kuus orkestranti ja meie kaks. Algul olin natuke tujutu, aga üks Concentuse gambamängija naerutas meid selliste lugudega orkestrielust, et olime lihtsalt kõveras. Aeg lendas märkamatult ja kokkulepitud kümnest minutist sai esmalt pool tundi, siis juba tund ja lõpuks poolteist. Üritasin kangelaslikult veinist hoiduda ja jõin ploomimahla. Tühjendanud järjekordse klaasi, läksin leti äärde uut ostma, ehkki kõht oli mahlast juba punnis.

Patricku pubi uks avanes ja öiselt jaheda õhupahvaku saatel astus sisse Meka vend Joonas koos oma seltskonnaga, kus oli ka see ülimalt ligitõmbav taani kutt. Mu süda jättis löögi vahele ja taas kord ei saanud ma temalt silmi lahti. Kui mees tabas mu pilgu, näis ta üllatuvat. Oli selge, et ei Joonas ega ta sõbrad polnud osanud oodata meid sealt eest leida. Siis aga ilmus taanlase näole põlvi nõrgestavalt aval naeratus. Ta tuli otse minu suunas.

Otsisin parajasti käekotist raha, aga mingi lolli liigutusega pillasin koti maha. Selle sisu pudenes loomulikult laiali. Eriti suure hooga põntsatas põrandale mingi suur musta värvi ese. See veeres mööda põrandat ja jäi seisma täpselt taani kuti jalge ette. Mõtlesin, et suren häbist sinnasamasse paika. See oli Meka kingitud kunstpeenis. Kutt mõõtis pika pilguga peenist, siis mind, siis uuesti peenist, siis uuesti mind. Seejärel kergitas ta tähendusrikkalt kulmu. Oigasin alandustundest.

Kutt tõstis dildo põrandalt üles, ulatas selle lahkelt mulle ja tutvustas ennast. „Tere, minu nimi on Eirik. Eirik Rasmus Bjornsen.”

Võtsin heitunult ta käest musta juraka ja teadmata, mida sellega pihta hakata, vastasin silmi maha lüües: „Elis. Elis Johanson.”

„Meeldiv tutvuda,” vastas Eirik argise häälega, nagu oleks kunstpeeniste ülesnoppimine tema jaoks igapäevane tegevus.

Keerutasin peenist käes, suutmata otsustada, kuidas edasi käituda.

„Su asjad,” juhtis Eirik leebelt mu tähelepanu käekoti ülejäänud sisule, mis vedeles ikka veel põrandal.

„Jah, muidugi,” elustusin ta märkuse peale.

Poetasin dildo baariletile ja kummardusin oma vara kokku korjama.

„Luba ma aitan!” lausus Eirik taas kord abivalmilt ja juba teist korda samal õhtul olime kahekesi koos kummargil põranda kohal.

„Muide, kas sa leidsid oma kõrvarõnga üles?” küsis mees, nagu oleks mu mõtteid lugenud.

„Jah, see oli salli külge kinni jäänud.”

„Siis sul ju vedas!”

Suutsin vastuseks vaid neelatada ja noogutada.

Eirik ulatas mulle ülejäänud asjad ja vaikides toppisin need käekotti. Seejärel seadsin sammud laua poole, kus istus Meka koos viimaste orkestrantidega. Õnneks tundus, et vähemalt nemad polnud piinlikku vahejuhtumit märganud.

„Tütarlaps, aga teie mahl ja dildo!?” kuulsin baarmeni hõiget.

Piinlikkusest hõõgudes kõndisin tagasi.

Eirik seisis leti ääres ja pupsus naerda. Ega ta eesti keelt vist ei mõistnud, aga mõte oli selge. Pealegi on „dildo” üpris rahvusvaheline sõna. Oma väärikuse riismeid kokku kogudes võtsin letilt sekslelu ja pistsin ükskõikse ilmega käekotti. Seejärel suundusin taas oma lauda, mahlaklaas peos. Jõin selle ühe sõõmuga tühjaks.

Eirik ja ta sõbrad tellisid õlut ning tulid meie juurde. Nagu muuseas paigutas Eirik end minu kõrvale istuma.

„Niisiis,” alustas ta vestlust, „käid sa tihti ringi, kunstpeenis käekotis?”

Ahmisin õhku.

Eirik naeris nii, et pidi silmist pisaraid pühkima. „Vabandust! Ma olen kindel, et sellele on väga hea seletus.”

„Kusjuures ongi,” teatasin jahedalt.

Eirik vist mõistis, et oli mind solvanud. „Anna andeks! Kui ma sind täna esimest korda nägin, ei paistnud sa kusagilt otsast olevat selline tüdruk, kellel võiks dildo käekotist välja pudeneda. Palun ära pahanda, ma ei mõtle sellega midagi halba. Pigem vastupidi!”

Pidin tahtmatult muigama. „Tegelikult oli asi nii…” Seletasin talle, kuidas niisugune olukord üldse tekkis.

„Selge pilt,” muheles Eirik Meka poole vaadates. Samas jäi ta pilk pidama mu tühjal mahlaklaasil. „Kuule, sul on jook otsas. Kas võin sulle uue osta? Mida sa jood?”

„Ploomimahla,” kostsin vastuseks, kuid lisasin ruttu: „Aga ma vist ei taha rohkem. Olen täna juba nii palju mahla kaaninud, et enam ei jaksa.”

„Oled sa karsklane?” küsis Eirik imestunult.

Turtsatasin tema küsimuse peale. „Kaugel sellest, ma armastan hirmsasti punast veini. Ma lihtsalt täna ei joo, sest homme on vaja laulda ja alkohol ei mõju häälele hästi.”

„Selge,” muigas Eirik. „Nõrkusest punase veini vastu saan ma suurepäraselt aru. Sul on siis homme kontsert?”

„Noh… mitte just kontsert. Eksam.”

„Ahhaa, sa õpid laulmist? Ma arvasin, et töötad samas kohas, kus Joonase õde.”

„Veel mitte, aga alates uuest hooajast küll. Täna just sain teada. See oligi see sündmus, mille puhul oma põneva kingituse sain. Ma küll ei tea, kuidas need omavahel seotud peaksid olema – uus töökoht ja vibraator.”

Eirik puhkes taas naerma. Nüüd suutsin juba isegi selle peale muiata.

„Palju õnne! Kahju, et sa korralikult tähistada ei saa. Ma pean muidugi veinijoomist silmas,” kiirustas ta lisama.

„Homme on ju ka päev,” naeratasin, kahemõtteliselt kulmu kergitades.

„Kas sa kutsud mind kohtingule?” küsis Eirik tögavalt.

„Mida? Ei! Ma lihtsalt…”

„Sa ei kutsugi mind kohtingule?” surus mees dramaatiliselt käe oma südamele.

Punastasin juuksejuurteni.

Eirikul hakkas vist minust kahju. „Ma niisama kiusan. Kus sul see eksam on? Kas sinna tohib äkki kuulama tulla? Ma võtaks Beni ka kaasa, talle kulubki pisut kultuurset meelelahutust ära.”

Ta viipas oma heledapäise sõbra poole.

Olin nõutu. Mõte kahest taani kutist Muusikaakadeemia laulueksamil tundus pehmelt öeldes veider.

„See toimub Vanalinna Muusikamajas, siit mitte kuigi kaugel,” sõnasin silmi maha lüües.

„Ja mis kell?”

„Kell neli.”

„Väga hea, selleks ajaks saame kaineks küll. Saad sa mulle selle koha nime üles kirjutada, ma homme uurin täpsemalt järele, kus see asub.”

Ta koukis rahakoti vahelt mingi suvalise tšeki ja ma kritseldasin sinna: „Vanalinna Muusikamaja, 4 PM.”

Mulle tundus, et olime hullult palju minust rääkinud. Oleksin meelsasti tahtnud teada, millega Eirik ise tegeleb. Lõpuks võtsingi südame rindu ja küsisin.

„Ma olen mereväes meedik,” vastas ta lühidalt.

Mu silmad olid ilmselt nagu tõllarattad. „Sa oled arst?”

„Ei-ei. Või vähemalt mitte veel. Ma õpin arstiks. Aga olen läbinud piisavalt palju kursuseid, et meedikuna töötada. Ega nende mereväelastega polegi ju midagi keerulist, põhilised hädad on tripper ja kubemetäid.”

Ta irvitas, kuid muutus siis uuesti tõsisemaks. „Ainuke jama on see, et olen vahel nädalate kaupa merel. See osa mu tööst on tüütu ja tekitab kooliga probleeme. Arstiks saada on minu unistus, pingutan selle nimel kõvasti. On muidugi mõned ained, millele ma gümnaasiumis väga suurt rõhku ei pannud. Keemia näiteks. Nüüd olen ülikoolis sellega jubedalt hädas. Eks mul on õppimises ka suur vahe sisse jäänud, mõnikord on lausa tunne, et olen rongist maha jäänud. Teised kõik on nii noored, ma ei jaksa sammu pidada.”

Vaatasin teda hämmeldunult. „Kui vana sa siis oled?”

„Kakskümmend seitse.”

„See pole ju mingi vanus!”

Ma ise olin kakskümmend kolm, kuigi tavaliselt tundsin end pigem alaealisena.

„Ülikoolis alustamise jaoks on seda vanust ikka juba omajagu,” ohkas Eirik. „Teised on ju kaheksateist-üheksateist.”

„Aga sinul on sellevõrra rohkem elukogemust,” lohutasin teda. „Ja nagu ma aru saan, ka ametialast vilumust. Küll sa oma keemiate ja muude asjadega järjele saad. Ja ühel hetkel, kui teil praktikaks läheb, teed igale juntsule silmad ette. Saad neile vajaduse korral mentoriks hakata. Lõppude lõpuks teed sa ju kinnisilmi vahet tripperil ja kubemetäidel.”

Eirik naeris ja tema silmanurkadesse tekkisid vastupandamatud kortsukesed.

Lobisesime edasi kõikvõimalikest asjadest. Sain teada, et mees elab Kopenhaagenis koos oma elukaaslasega (mõttes ohkasin selle peale raskelt, kuigi eks arvata võiski, et selline mees vaba ja vallaline pole), et ta loeb palju ja armastab punast veini nagu minagi, et tema lemmikkirjanik on Hemingway, ja veel hulga pisiasju, mis tundusid minu jaoks köitvad.

Järsku märkasin, et kell oli pool neli, ja sain peaaegu šoki. Oli viimane aeg koju minna. Meka oli juba mõnda aega tagasi mulle salaja silma tehes lahkunud. Mul oli hirmus kahju õhtut lõpetada, aga Eiriku lubadus järgmisel päeval mu eksamit kuulama tulla andis lootust teda uuesti näha. Kuigi mõte, et ta sinna tuleb, tundus endiselt väga veider. Kujutasin juba ette, kuidas ma tema kohaloleku tõttu veel miljon korda rohkem pabistan.

Seisime tükk aega pubi ukse juures ja ma ei saanud ega saanud ära mindud. Lõpuks võtsin end siiski kokku ja soovisin talle head ööd. Eirik ulatas mulle kombekalt käe, mille peale ma naerma puhkesin. Ruttu sundisin oma ilme taas tõsiseks ja surusin pakutud kätt nii asjalikult, kui suutsin. Siis keerasin otsa ringi ja hakkasin astuma Vabaduse väljaku poole. Umbes kümne meetri pärast vaatasin tagasi. Eirik seisis ikka veel uksel, käed taskus, õlad öise jaheduse tõttu üles tõstetud, ning vaatas mulle järele.