Читать книгу Pooltoonid - Annika Lõhmus - Страница 4

Möödus pisut üle nädala, enne kui Concentuse peadirigent ja kunstiline juht isiklikult mulle helistas.

„Elis? Tere, mina olen Tauno Reimann,” kostis telefonist sõbralik bassihääl. „Tahaksin rääkida su ettelaulmisest.”

Hoidsin hinge kinni.

„Kuna meil põhikoosseisus on sopranite kohad hetkel täidetud, siis sinna ma sind võtta ei saa, aga sa meeldisid mulle väga ja ma oleks rõõmus, kui sa nõustuksid tulema lisakoosseisu. Järgmisel hooajal on lisakoosseisuga projekte üsna palju, seega tööd jätkub. Kui oled huvitatud, siis ma pakuks sulle esialgu aastast lepingut.”

Kas ma olen huvitatud? Oleksin tahtnud rõõmust lakke hüpata! Mu laulmine meeldis Tauno Reimannile!

„Muidugi olen ma huvitatud!” vastasin kõikehõlmavas õnnejoovastuses ja lootsin kohe seejärel, et mu entusiasm liiga idiootne ei paista.

„Tore,” ütles Tauno Reimann soojalt. „Hooaeg algab sellel aastal esimesest augustist ja kohe esimene projekt on koos lisalauljatega. Sa võiksid järgmise nädala jooksul kontorist läbi tulla, ma lasen sulle lepingu ette valmistada. Kas sobib?”

„Sobib,” kostsin väljapeetuma tooniga. Tegelikult oleksin tahtnud ühe korraliku võidukisa kuuldavale lasta. Ja kui Tauno Reimann oli kena päeva jätku soovides kõne lõpetanud, siis just seda ma tegingi.

„Ma ju ütlesin!” hõiskas Meka ülevoolavalt, kui talle telefoni teel uudisest teatasin. Ta huilgas nii kõvasti, et pidin mobiili naerdes kõrva äärest kaugemale nihutama, et mitte kurdiks jääda.

„Seda peab kindlasti tähistama,” ütles Meka, kui oli pisut rahunenud. „Meil on õhtul kontsert, aga läheks pärast seda välja? Sa ju nagunii tuled kontserdile?”

Loomulikult kavatsesin minna, sest Concentus esitas Bachi h-moll missat, aga…

„Meka, kuule, ega sa pole unustanud, et mul on homme erialaeksam?” segasin sõbranna plaanidele murelikult vahele.

Meka vaikis hetke ja sõnas siis: „Me ei pea ju üle pingutama. Klaas veini ei tee su häälele küll midagi. Lähme istume natuke ja kobime mõistlikul ajal magama.”

Kaalusin asja.

„Elis!” põrutas Meka. „Ma kuulen, et sa tegeled jälle ülemõtlemisega. Jäta kohe järele ja ole kordki elus spontaanne!”

Puhkesin naerma. „Olgu siis,” ütlesin vastuseks „üks vein ja normaalsel ajal magama.”

„Super! Joonas on ka muide Tallinnas.” Meka teemad vahetusid sama sujuvalt nagu tangorütmid. „Sa pole ju vastu, kui tema ja Frederikke ka tulevad?”

Joonas oli Meka oboemängijast vend, kes oli abielus taanlannaga ja elas Kopenhaagenis. Seda keskmist nooremat venda, nagu Meka teda nimetas, ma muidugi tundsin, aga naist polnud varem näinud. Teadsin vaid, et ta on samuti laulja.

„Ma arvan, et see on okei,” ütlesin pisut ebalevalt, „eks oleme siis neljakesi.”

Mulle oleks tegelikult meeldinud Mekaga omavahel aega veeta, sest endiselt vaevas mind see Tauno Reimanni teema. Mekal oli senini õnnestunud vastustest kõrvale põigelda. Väljas olles ja napsutades oleks olnud hea võimalus nagu muuseas jutuaine uuesti üles võtta ja veidi pinnida. Aga kui Meka vend ja vennanaine juures olid, ei tulnud sellised usutlused loomulikult kõne allagi.

„Seda et,” alustas Meka ettevaatlikult, „tegelikult on Joonasel kaks sõpra ka Eestis kaasas.”

No tore! Veel võõraid inimesi. Ja nagu ma aru sain, siis välismaalased.

„Kuule, ma ei tea…”

„Mis sellest siis on?” keelitas Meka. „Paar taani kutti ees või taga. Nagunii suhtlevad nad rohkem omavahel.”

Kõhklesin ikka veel.

„Aga võib-olla nad ei tahagi meie seltskonda,” tõi Meka enda arvates trumbi lagedale. „Võib-olla tahavad nad hoopis kuhugi ööklubisse minna või midagi.”

„Ööklubisse ei minda kell kümme õhtul.”

„Vahet pole. Eks vaatame siis jooksvalt. Kui nad on meiega, siis on, ja kui pole, siis pole. Lähme ikka välja! Me lihtsalt peame tähistama, ega siis iga päev inimeste unistused teoks ei saa. Onju?”

Mida ma oskasin selle peale öelda? Ohkasin vaid. „Onju-onju!”

„Nii et…?”

„Mis ma sinuga ikka teen. No lähme siis.”

„Jee!” hõiskas Meka ja lõpetas pikema jututa kõne.