Читать книгу Punase märkmikuga naine - Antoine Laurain - Страница 4

Ta väljus taksost bulvari nurgal. Koduni oli vaid viiskümmend meetrit. Tänav oli valgustatud ja laternad värvisid majade fassaadid oranžikaks, aga siiski oli ta hirmul nagu alati öösiti. Ta vaatas ringi ega näinud kedagi. Vastasolevast kolmetärnihotellist langes valgus kõnniteele kahe potis kasvava ja sissepääsu märgistava põõsa vahele. Ta peatus ukse ees, tõmbas käekoti luku lahti, et võtta sealt võtmekimp ja turvakaart, aga edasi toimus kõik väga kiiresti. Eikusagilt tulnud käsi, mis kuulus tumedapäisele tuulepluusis mehele, haaras ta käekoti sangast. Hirm läbis sekundiga kõik ta sooned ning tõusis südameni, et seal jäine sadu vallandada. Ta haaras loomusunniliselt kotist kinni. Mees tiris omasoodu, ja et kotti kätte saada ei õnnestunud, pani ta peopesa vastu naise nägu ning surus ta pea vastu metallust. Löök lõi naise vankuma, ta nägi, kuidas tänav täitus tulukestega, nagu oleksid seal helendavad jaanimardikad, ta rinda läbistas värin ja sõrmed lasksid kotist lahti. Mees irvitas, kotisang tegi õhus kaare ja mees põgenes. Naine jäi uksele toetudes seisma ja jälgis pilguga öösse kaduvat kuju. Hapnik jõudis kindlate vaheaegade järel ta kopsudesse, kurk oli valus ja suu kuivas – veepudel oli jäänud käekotti. Ta sirutas sõrme koodilukuni, lükkas seljaga ukse lahti ja läks tasahilju sisse.

Klaasist ja mustast metallist uks moodustas turvabarjääri tema ja välismaailma vahele. Ta istus ettevaatlikult marmorist trepiastmele ja sulges silmad. Ootas, et aju rahuneks ja hakkaks jälle normaalselt funktsioneerima. Samamoodi nagu kustuvad lennukis ükshaaval turvasoovitused, kadusid üksteise järel ka peas välgatanud mõtted: mind rünnatakse, ma saan surma, mu käekott varastati ära, ma ei ole haavatud, ma olen elus. Ta tõstis pilgu kirjakastide poole, luges sealt oma ees- ja perekonnanime ning korterinumbrit: kuues korrus vasakul. Ilma võtmeteta polnud ta kella kahe paiku öösel võimeline avama kuuendal korrusel vasakul asuva korteri ust. See vägagi konkreetne fakt omandas ka selge vormi: ma ei saa minna koju ja mu käekott varastati ära. Kott ei ole enam minu juures, ma ei näe seda enam kunagi. Osa temast endast oli ära võetud eriti jõhkral viisil. Ta vaatas ringi, otsekui ilmuks kott kusagilt välja ja tühistaks kõik selle, mis oli juhtunud. Aga ei, kotti ei olnud. See oli omanikult rebituna kusagil kaugetel tänavatel, lendas mingi jooksva mehe käes eemale; see mees teeb koti lahti ja leiab sealt tema võtmed, dokumendid, mälestused. Kogu ta elu. Ta tundis, kuidas silmisse tõusevad kibedad pisarad. Ta tundis hirmu, ahastust ja viha ning ta käed tundusid jäävat igavesti värisema, lisaks oli valu kuklas. Ta katsus haiget kohta sõrmega, seal oli veri, ja taskurättide pakk oli muidugi kotis.