Читать книгу Punase märkmikuga naine - Antoine Laurain - Страница 5

Kell oli kaks minutit enne kahte: sel kellaajal polnud mõeldav mõne naabri uksekella helistada. Isegi mitte selle kena mehe oma, kelle nime ta ei teadnud, kes oli hiljuti kolmandale korrusele kolinud ja töötas koomiksifirmas. Ainukese lahendusena nägi ta hotelli. Trepikoja taimer oli just valguse kustutanud ja ta otsis kobades lülitit. Kui valgus süttis, tundis ta kerget peapööritust ja toetas käe vastu seina. Tuli end kokku võtta, paluda luba veeta hotellis üks öö, seletada, et ta elab siinsamas vastas ja maksab homme. Ta lootis uksehoidja vastutulelikkusele, sest midagi muud ta teha ei osanud. Ta avas raske välisukse ja teda haaras värin. Mitte külma öise õhu, vaid ebamäärase hirmu tõttu, nagu oleksid majade fassaadid salvestanud midagi toimunust ja mees väljub mingi nõiduse läbi ühest seinast. Laure vaatas enda ümber ringi. Tänav oli tühi. Mees ei tule kindlasti tagasi, aga hirmu on raske taltsutada, seda enam, et kell kaks öösel pole kerge vahet teha ebareaalse ja võimaliku vahel. Ta läks üle tänava hotelli poole. Tal oli komme käekotti enda vastu suruda, aga nüüd polnud puusa ja käsivarre vahel midagi. Ta astus sissepääsu valgustite alla ja liuguks avanes. Vastuvõtuleti taga istuv hallipäine mees tõstis pilgu tema poole.

Talle anti tuba. Veidi vastumeelselt, aga kui Laure tahtis oma käekella kuldketti hakata lahti päästma, et see pandiks anda, tõstis mees käe märguandeks, et pole vaja. See noor kaitsetu naine rääkis kindlasti tõtt, tal näis olevat tõsi taga ja tõenäosus, et ta tuleb homme arvet maksma, oli 9/10. Ta ütles oma ees- ja perekonnanime ning aadressi. Hotellil oli olnud probleeme arvete tasumata jätmisega, aga need polnud kindlasti sarnased juhtumiga, kui üksik naine, kes ütleb, et on elanud vastasmajas viisteist aastat, palub ulualust üheks ööks. Tõsi küll, ta võiks ju helistada sõpradele, kellega koos õhtu veetis, aga nende number oli mobiilis. Pärast kaasaskantavate telefonide kasutuselevõttu teadis Laure peast vaid omaenda ja oma töökoha numbrit. Soovitus kutsuda lukuabi ei osutunud vastuvõetavaks. Laure’il oli tšekiraamat täis, ta polnud kohe uut tellinud ja nüüd saabub see panka alles järgmisel nädalal. Peale krediitkaardi ja neljakümne euro sularaha, mis olid käekotis, polnud tal mingeid maksevõimalusi. On hämmastav, kuidas sellises olukorras omandavad elulise tähtsuse pisiasjad, mis tund aega tagasi olid tühised. Ta läks mehe järel lifti, siis koridori ja lõpuks tänavapoolsesse tuppa number 52. Mees pani tule põlema, näitas kiiruga vannituba ja tualetti ning ulatas võtme. Laure tänas teda ja lubas veel kord, et tuleb järgmisel päeval niipea kui võimalik. Ööadministraator naeratas talle heasoovlikult, veidi tüdinud sellest viiendat korda antud lubadusest:

„Ma usun teid, preili, head ööd.“

Laure läks akna juurde ja lükkas kardinad lahti; otse vastas oli tema korter. Ta oli jätnud öölambi elutoas põlema ja lükanud tugitooli praokil akna alla, et Belphégor saaks välja vaadata. Oli väga veider oma kodu siit vaadata. Talle koguni tundus, et näeb omaenda siluetti toa sügavuses. Ta avas akna. „Belphégor,“ hüüdis ta poolihääli. „Belphégor ...“ ja matkis väikest musi, nagu teevad kõik kassiomanikud. Mõne hetke pärast hüppas must kuju tugitoolile ja kaks kollast silma vaatasid teda imestunult. Kuidas küll perenaine võib olla siinsamas, aga mitte kodus? „Nojah, ma olen siin ...“ ütles Laure kassile ja kehitas õlgu. Ta lehvitas loomale ja otsustas magama heita. Vannitoas oli pabersalvrätte ja ta puhastas veega oma haava. Ettepoole kummardudes hakkas tal pea jälle ringi käima. Hea uudis oli siiski see, et verd rohkem ei tulnud. Ta võttis froteerätiku, pani selle padjale ja riietus lahti. Pikali heitnud, ei suutnud ta vabaneda röövimispildist. Mõne sekundi jooksul toimunu venis nüüd pikaks aeglaseks pildireaks. Palju pikemaks ja sujuvamaks kui aegluubis võetud film. Umbes selliseks nagu dokumentaalid, mis näitavad laboris mannekeenidega tehtud autoavarii katseid. Seal on näha auto sisemus, esiklaasi lõhkemine sarnaselt purskuva veejoaga, mannekeenide peade aeglane liikumine ette, turvapatjade paisumine nätsumullidena ja otsekui sooja tuule mõjul kortsu tõmbuv plekk.