Читать книгу Punase märkmikuga naine - Antoine Laurain - Страница 9

Pahteldatud seintega ooteruumi tuli valgus läbi mattklaasist akna, millel polnud kremooni. Oma plastmassist toolide ja laua ning kahe pärani ustega kontoritoaga kujutas isiklike asjade varguse deklareerimise koht naiste kadunud käekottide põrgutee algust. Viis erinevas vanuses naist istus vaikides. Ühes toas jutustas kepiga vanadaam nuuksudes oma varguselugu, tal oli suur plaaster kulmu kohal. Temaga oli kaasas hallipäine mees, kes segaduses ei teadnud, kuhu vaadata. Laurent viibis elu ühes puhastustules, ühes sellises paigas, kuhu ta kunagi polnud tahtnud sattuda: meditsiiniline kiirabi, lennujaama tollikontroll, ümberõppekeskus ... Nendest asutustest möödudes on alati peas mõte, et väljas on parem, isegi siis, kui sajab.

„Me ei näe nagunii kunagi enam oma käekotte,“ ütles väike brünett, kes luges Voicid.

Möödus noor politseinik, käes suur hulk fotokoopiaid.

„Palun vabandust,“ alustas Laurent, „ma tõin ühe käekoti.“

Viis ootajat tõstsid pilgu temale.

„Pöörduge mu kolleegide poole, härra,“ ütles politseinik mööda kiirustades ja ühe toa poole näidates.

Kiila pea ja väikeste sissevajunud silmadega kogukas mees tõusis, et üht naist ukse juurde saata. Ta heitis pilgu Laurent’ile, see näitas lillakashalli kotti.

„Ma tõin ühe käekoti, mille leidsin tänavalt.“

„No see on tubli kodaniku tegu,“ kommenteeris mees. Ta tegi seda üpris jõulisel häälel ja lisas: „Tule vaata, Amélie.“

Väike priske blondiin väljus samast toast ja astus nende juurde.

„Ma ütlesin härrale, et see on tubli kodaniku tegu.“ Väljend näis talle endale meeldivat. „Ta tõi meile käekoti.“

„Oo jaa, härra, väga hea,“ kinnitas Amélie.

Laurent tundis, et noor naispolitseinik hindas meest, kes võttis vaevaks naisterahva käekott siia tuua.

„Nagu te võite arvata,“ jätkas jõuline hääl sedapuhku veidi tüdinult, „need daamid ootavad, ma saan teiega tegelda, ütleme ... tunni aja pärast,“ lausus ta kella vaadates.

„Tubli tunni pärast,“ kordas Amélie mahedalt.

Ta kolleeg noogutas heakskiitvalt.

„Ma siis ehk tulen homme hommikul,“ tegi Laurent ettepaneku.

„Kuidas soovite, meie bürood on avatud kella poole kümnest üheni ja kella kahest seitsmeni,“ ütles mees. „Te võite selle viia ka leiubüroosse, härra,“ pakkus naispolitseinik, „15. linnaosa, Morillons’i tänav 36.“

Kui ta jaoskonnast väljus, tuli Maryse’ilt uus SMS, tema rong hakkas just liikuma – ta ei jõua poe avamise ajaks kohale. Laurent läks L’Espérance’ist peatumata mööda ja otsustas oma märkmed Pichier’ kohta üle lugeda raamatupoes. Roheline veoauto seisis majade ees ja kaks noort prügivedajat, iPod kõrvas, sasisid prügikastidest kinni ja tühjendasid neid kolksutades autosse. Oleksid nad tulnud mõnikümmend minutit varem, oleks käekott ilma igasuguse kahtluseta leidnud uue omaniku või lõpetanud eksistentsi prügimäel lahtise taeva all, kus tunnistajateks on vaid kajakad. Teise inimese asjade ajutise hoidjana läks Laurent üles oma korterisse, pani koti diivanile, laskus uuesti alla ja avas kaupluse. Päev võis alata.