Читать книгу Punase märkmikuga naine - Antoine Laurain - Страница 8

Olukord oli iseäralik. Otsekui jalutamine mõne sõbra lemmikloomaga, kes soostub sulle väga vastumeelselt järgnema. Laurent oli koti üleõlarihma mässinud mitu korda ümber käe, et kott ei kõiguks silmanähtavalt ega ärataks tähelepanu. Tal oli käes võõras ese, millel polnud midagi pistmist tema õlaga. Veel üks naine vaatas kotti ja tõstis siis pilgu Laurent’i poole. Sedamööda, kuidas ta bulvaril edasi liikus, suurenes kohmetus. Talle näis, et kõik möödujad piiluvad teda silmanurgast ja taipavad hetkega, et pilt on ebanormaalne – mees käekotiga. Ja veel lillakashalliga. Ta polnud ette kujutanud, et kõndimine selle esemega on nii ebamugav. Pealegi meenus talle, et mõnikord oli Claire andnud oma koti tema kätte, kui üles korterisse sigarettide järele või kohviku tualetti läks. Siis jäi Laurent naisterahva käekotiga keset tänavat. Tõsi küll, ta oli lõbusasti häiritud, aga see ei kestnud kaua, sest Claire tuli varsti ja vabastas ta kotist. Neil harvadel hetkedel möödusid Laurent’ist naised, kes tundsid tema käes olevas esemes ära suguõe omandi, aga nende silmis ei näinud Laurent umbusku, lihtsalt väikest irooniat. Ta oli mees, kes ootas tänaval oma naist. See oli nii ilmne, nagu oleks tal kaelas rippunud silt: „Mu naine tuleb kohe.“ Selliseid kannavad võileivamüüjad. Rühm teksastes ja ketsides lütseumitüdrukuid jagunes temale vastu tulles kahte lehte ja ta kuulis itsitamist ning sellele järgnevat laia naeru. Kas naerdi tema üle? Ta ei tahtnud seda teada. Kas ta oli tähelepanu äratades saanud nüüd naerualuseks? Ta läks üle tee ja valis politseijaoskonda jõudmiseks väikesed kõrvaltänavad.