Читать книгу Punase märkmikuga naine - Antoine Laurain - Страница 6

Laurent seisis vannitoas peegli ees ja loobus habemeajamisest. Elektriline aparaat, mille sumin saatis kõiki tema hommikuid, oli pärast sisselülitamist teinud korisevat häält ja siis seisma jäänud, andes voli vaikusele. Ta oli püüdnud pardlit sisse ja välja lülitada, koputanud võrele, tõmmanud kontakti seinast välja ja pannud jälle sisse, aga Braun 860 oma kolme pöörleva lõiketeraga oli hingusele läinud. Laurent ei suutnud pardlit ära visata, vähemalt mitte kohe. Ta pani selle pühalikult merikarpi, mille oli kümne aasta eest Kreekast toonud. Sahtlis vedelevast žiletiga raseerijast polnud samuti kasu, sest järgnes teine üllatus: vannikraani keerates kostis sealt vaid kuiva susinat. Vett polnud. Juba nädal tagasi rippus maja teadetetahvlil kuulutus üldisest veekatkestusest, aga ta oli selle unustanud. Laurent vaatas end peeglist. Ta nägi seal raseerimata meest, kelle juuksed on padja peal püherdamisest sassis. Veekeetjas oli just nii palju vett, et kohvi teha. Kui ta majast väljus, heitis ta pilgu kaupluse metallvõrele. Kohe avab ta võtit keerates selle elektroonilise luku, siis tervitab peanoogutusega naabrit Jean Marteli (Le Temps Perdu – antiik, vanakraam, ost, müük), kes on end sisse seadnud Jean-Bart’i terrassil ja joob kohvi. Ta viipab ka pesumaja naisele (La Blanche Colombe – kvaliteetne keemiline puhastus), kes vastab oma vitriini tagant samaga. Siis, kui võre on üles tõstetud, heidab ta rituaalse pilgu omaenda vaateaknale, kus on rubriigid „Uued romaanid“, „Kinkeraamatud“ ja „Müügihitid“ ning nende kõrval „Lemmikud“ ja „Kõik loevad“. Kell pool üksteist saabub Maryse, siis Damien. Meeskond on koos, päev algab saabunud kaubakastide avamise ja telefonikõnedega: „Ma otsin ühte raamatut, mille autorit ja kirjastajat ma ei tea, aga see räägib Teisest maailmasõjast.“ Soovitused: „Proua Berthier, see romaan on just Teie jaoks, te otsisite midagi kerget, mis Teie meelt lahutaks, ja ma kinnitan, et Te peate kindlasti tutvust tegema selle autoriga.“ Ja tellimused: „Tere. Mulle oleks vaja kolme eksemplari Molière’i „Don Juani“ pehmekaanelist Biblio lycée väljaannet.” Ning kauba tagastamised: „Tere. Siin Le Cahier Rouge. Ma pean teatama, et saadame teile tagasi „Tristesse d’été“ neli eksemplari, sest neid ei osteta ja ma pean uuendama väljapanekuid.“ Ja autogrammikohtumiste korraldamine: „Tere. Siin Laurent Letellier kauplusest Le Cahier Rouge. Öelge, kas tuleb kõne alla kohtumine teie autoriga?“