Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 1

Juske ja sõbrad albumi "Külmetav Eesti kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade" esitlusel Kumus 29. septembril 2006.

“Meie tulime areenile, käes matriklid, mis algavad numbriga 7. Kui me pärale jõudsime, oli kultuurimaja juba suletud. Näitemäng käis ja saalis polnud kohti. Need olid spetsialiste täis, noil kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse. Ülikooli funktsioon oli muutunud. Ta oli elust üldse ja vaimuelust kaugenenud, ei ühendanud universitas’ena enam universaalselt teadushimulisi noori, vaid võttis endale nimeks “kõrgkool” ja astus alg- ning keskkooliga ühte ritta. Üliõpilane polnud enam vaimukandja. Ülikooli olemusest sai ülikoolis oleskelu.” Nii kirjutasime koos Linnar Priimäega 1978. aastal “Tartu sügises”, mida hakati pidama ühe põlvkonna manifestiks. Hea on nii ka lugu alustada, meenutades kõigile teada Oskar Lutsu “Kevade” algust. Nooremale põlvkonnale olgu lisatud, et matrikli esimesed numbrid tähendasid ülikooli astumise aastaid.

Ei tea isegi, miks tuli mõte hakata juba enne viiekümnendat eluaastat mälestusi kirjutama. Kindlasti on üks põhjus see, et nii minust nooremad (Mait Raun, Lauri Vahtre, Tiit Madisson) kui ka vanemad (Rein Veidemann, Leonhard Lapin, Raul Meel, Enn Põldroos jt), rääkimata sellistest gurudest nagu Jaan Kross ja Jaan Kaplinski, on asja ette võtnud. Olen lugenud neid raamatuid suurema huviga kui vohavat levikirjandust. Juri Lotmanil on mõtlemapanev essee “Õigus autobiograafiale”. See õigus on igal inimesel. Postmodernistlik ajalookäsitlus ongi liikunud suurte väejuhtide ja riigimeeste elulugudelt n-ö tavainimeste ja argielu ajaloo poole. Teine põhjus on kindlasti see, et olen elanud mitu elu – seda nii isiklikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Vaatasin oma Vene-aegset tööraamatut – seal on seitseteist sissekannet. Lisaks kolm abielu, kolm last ja neli lapselast. Minu tutvusringkond on tänu kirjule elule ääretult suur, sellesse on andnud oma osa sportlaskarjäär, ülikool koos Pälsoni intriga, sõjalise laager, kus olid koos kõigi ülikooli 1979. aasta lennu poisid, terve kunstnike liit, kus ma olin sekretäriks, seitse aastat Päevalehe suures kollektiivis, siis Tartu kõrgem kunstikool ja lõpuks rahvusvahelised kontaktid kõikvõimalikel biennaalideltriennaalidel. Rääkimata siis sellistest kultuuriinimeste kohtumispaikadest nagu ülikooli vana kohvik ja KuKu klubi.

Huvitav on seegi, et mälestusi kirjutavad enamasti inimesed, kellel pole midagi oma mälus salata ega hävitada. Küll oleks põnev lugeda mõne komparteilase, KGB-lase või küüditaja mälestusi, kuid nemad viivad ilmselt oma süüme hauda kaasa. Igal inimesel on oma väikesed saladused. Kes on petnud naist, kes varastanud töökohast pastaka või A4-paberit ja helistanud lauatelefonilt Indoneesia onule, nagu on irooniliselt kirjutanud minu kolleeg Eesti Päevalehest Andrus Kivirähk. Kui ta jäi mulle toimetuses ühe paberilehe toomisel “vahele”, ütlesin talle: “Nagu selja pöörad, on jälle üks läinud.” Või kuidas peatoimetaja asetäitja Peeter Tali avastas järgmisel tööpäeval pärast toimetuse pidu, et ühe arvamustoimetaja töölaua nurgal on purgiõlu. Tali küsis rangel häälel: “Mis asi see siis on?” Poiss läks ähmi täis ja vastas: “Ei midagi, ma kogun purke.” Naersime Taliga hambad kurku. Üks saksa kunstnik ongi teinud projekti säärastest pisivargustest ja korrarikkumistest. Pole mina see viimane instants, kes ütleks, kus algab ja lõpeb kuritegu ja milline peaks olema karistus. Kuid iga inimese jaoks on eetiline piir, olgu siis oma rikutuse tasemel või ühiskondlike normide järgi. Kuulsamaid vene sotsiaalpsühholooge Igor Kon on arutlenud, kas vanadel kreeklastel oli südametunnistus. Analüüsides kreeklaste kirjandust – tragöödiaid, poeesiat – leiab ta, et neil oli lihtsalt häbi, kuid refleksioon polnud jõudnud niikaugele, et anda aru mitte ainult ühiskonna, vaid ka iseenda ees. Jälgides tänapäeva Eesti elu, meie inimeste käitumist ja kohtusüsteemi tundub, et oleme mitu tuhat aastat ajast maas. Tunnen end isegi selles vees, et pigem on häbi kaasmaalaste ees, kui et südametunnistus piinaks. Kui, siis pigem isiklikus plaanis.

Viimane põhjus mälestuste kirjutamiseks oli teatud murdepunkt elus. 2003. aastal juhtus minu elus nii palju asju kui mõnel kogu elu jooksul: järjekordse lapselapse sünd, abielulahutus, uus abielu, doktorikraadi kaitsmine, monograafia lõpetamine ja oma maja valmissaamine. Aastad pole aga vennad. Järgmisel aastal algas Tartu kõrgemas kunstikoolis käärimine, tulid salakaebused ja ministeeriumi asekantsler Kristjan Haller pakkus diili: kirjutagu ma vabatahtlikult lahkumisavaldus või muidu “tõmban oma karjäärile kriipsu peale”. Selliseid sõnu olen oma elus kuulnud oi kui palju – alates ülikooli filosoofiateaduskonnast, Tartu linnavalitsusest ja parteikomiteest kuni KGB-ni välja. Ehk jõuan allpool nendegi murdepunktideni.

Olen selles mõttes lõhestunud, et pole kunagi olnud pesueht kunstiteadlane, kuigi doktorikraad on just sellel erialal ja olen kirjutanud nii kodu- kui ka välismaal kõige erinevamates väljaannetes ligi 2000 artiklit. Samavõrd tunnen end psühholoogina – võib-olla tänu sellele, et minu esimene abikaasa Mare õppis psühholoogiat ja tema kursuse juhendaja oli Peeter Tulviste, kes tol ajal poissmehena elas vanas Pälsoni intris meie koridori lõpus. Otse vastas elas legendaarne Villem Ernits, kes käis all naiste kempsus kollitamas ja kui sinna ei jõudnud, siis kasutas toas piimapudeleid ja koorepurke. Pühapäevane rituaal oli see, et tegime intri söögitoas pannkooke ja viisime Ernitsale ka. Veerand tunni pärast tuli ta taldrikuga tagasi, see ilusti viimseni puhtaks lakutud.

Tulviste juurde kogunes pea iga päev kirju seltskond: Matti Milius, Johnny B. Isotamm, mingid mulle tol ajal tundmatud dissidendid, kodu- ja välismaised kolleegid. Kui mul tekkis psühholoogiahuvi, siis oli mugav minna paar sammu Tulviste poole – tema koukis oma kuhja laotud “riiulist” vajaliku raamatu. Muidugi võib mälu petta, võivad petta ka teised mäletajad, kuid ajaloolaste seas räägiti meie intri põhikuraatorist (loe: järelevalvajast) prodekaan Hillar Palametsast ühte vastikut lugu. Taustaks aga naljakas asi: profašiste oli terve maja täis, käidi mööda koridore ja karjuti “Sieg Heil!”. Saksa marsid kõlasid terve öö, mingi riigipüha ajal kusti rõdult ENSV lipule. Palametsale jäi aga jõuluajal vahele korralike etnograafidest tütarlaste tuba, kus elasid Piret Kalm, Andra Veidemann ja Maia Madar. Olid kuuse all vaikselt laulnud, nagu põrandaalused bolševikud: “Ai tsihh, ai tsahh, ai velled.” Õnneks asi sumbus ja eksmatti ei tulnud.

Tegutses ka üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ), mis valmistas ülikooli rektorile Arnold Koobile suurt peavalu. Villem Ernits käis aga ülikoolis kõigil koosolekutel ja üritustel ning võttis sõna. Pandi siis Palamets teda kantseldama. Ernitsal polnud enam midagi karta, läks igale üritusele ja ütles, mis ta asjast arvab. Oli üks ÜTÜ konverents, kus räägiti 1924. aasta detsembrimässust. Ernits oli ju olnud Asutava Kogu liige ning valmis sõna võtma, kuidas asjad tegelikult olid. Kuidas seda vältida? Arvan, et see oli Palametsa enda kavalus. Ta olevat Ernitsa tee peal kinni pidanud ja öelnud: “Villem, kas sa tahad, et ülikool sind matab?” Ernits muidugi tahtis, sest elu lõpuni oli ta ka Nõukogude-aegse TRÜ patrioot. “Noh, vaat, nüüd on nii, et sa ei lähe sinna, muidu…” öelnud Palamets.

Hea sõber, samuti ajaloolane Ivar Lõbu mäletab seda Hillar Palametsa ja Villem Ernitsa lugu teisiti. Nimelt kutsuti ülikooli keemia ringauditooriumi ehk nn keemia ringi vana kommunist Harald Habermann. Kohal oli muidugi ka Ernits, kes kummalisel kombel istus seekord sõnagi paotamata. See tundus kummaline ja siis levisidki kuuldused, et Palamets olevat teda “töödelnud”. Võta nüüd kinni, kes mida mäletab või ette kujutab.

Mälu ongi üks põnevamaid psühholoogiaprobleeme. Nii kirjutab maailmamainega eesti soost psühholoog Endel Tulving: “Ka kõige lihtsam meenutamise akt on päringu ja mälujälje koostöö, isegi siis, kui päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseenesest meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu.” Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri – mälupäringu ja mälujälje vastastikuses koosmõjus.

Ülikooli lõpetamine, juuni 1979.

Vana hea Sigmund Freud on eristanud kahte mälu: üks on see, mida inimesed tegelikult mäletavad, teine see, mida nad arvavad mäletavat. Viimase variandi iseloomulikum näide on vanade rahvaste mütoloogia. Kui ikka Kalevipoeg oli ENE järgi “hiidvägilane, kes kannab kive või viskab neid vaenlaste pihta, võitleb vaenlaste vastu ka laudadega, võttes seejuures õpetust siililt, tekitab maapinnavorme, ehitab linnu jm, käib läbi vete ja sureb jalgade maharaiumise tõttu” – kui rahvas nii mäletab, siis nii ongi. Nii või teisiti on mälu selektiivne, normaalse psüühikaga inimene jätab meelde ja võimendab pigem positiivseid kui negatiivseid elamusi. Täpselt nii, nagu purunenud abielust talletatakse häid hetki või kuidas meenutati Eesti ajal head tsaariaega või on nüüd tekkinud nostalgia Nõukogude aja suhtes – ajaleht maksis kaks, leib 14 ja õllepudel 33 kopikat. Andres Langemets on meenutanud oma vanaisa, kellele oli südamelähedane just tsaariaeg, kui polnud vaja eriti oma peaga mõelda, kroonuvärk tegi kõik sinu eest ära. Nii ka minul. Oli iga-aastane rituaal, mil ma pidin kuulama vanaisa heietusi, kuidas ta tuli revolutsiooni ajal jala Piiterist Tallinna ja Saksa patrulli nähes rebis pagunid maha. Teisest varasurnud vanaisast kuulsin vanaema käest jutte, kuidas ta sakslaste käes vangis olles oli näljaga kassi söönud. Kas mul on nüüd ka tulnud selline iga, et peab hakkama heietama? Ilmselt küll, ainult mul pole põhjust minevikku idealiseerida, mul on minevikuga omad arved. Olen palju mõelnud, mispärast valitses ajaloolaste intris profašistlik vaim, miks lauldi SS-laste marsse, miks minu ema meenutas heldimusega Saksa okupatsiooni aega. Ingrid Rüütel on meenutanud oma isa Neeme Ruusi dilemmasid 1940. aastal. Isa oli arutlenud, et meil oli ainult kaks valikut kahest hullemast – kas fašism või kommunism. Sama dilemma oli ka neljal noorel Cambridge’i tudengil 1930. aastate lõpul – eesotsas Kim Philbyga valisid nad aatelistel kaalutlustel N Liidu kasuks luuramise. Külm sõda kestis minu ajalooõpinguteni välja. Fašism, mida me tegelikult vihkasime, oli selge alternatiiv kommunismile ja ainus konkreetne vastasideoloogia. Seepärast põlgasime intris Urmas Murret, Raivo Palmarut ja teisi komsomolikarjeriste ning nahahoidjatest õppejõude – hoiak, mis sai paljudele meist saatuslikuks. Samas on juristid Üllar Talviste ja Riho Nittim rääkinud, kuidas nende intris laulis Saksa-aegseid laule ja “Metsavendi” kaasa ka tollane ülikooli komsomolisekretär.

Olen siiani veendunud, et säärane fašism oli lihtsalt poisikeselik poos, lubatuse-keelatuse piiril mängimine ja kommarite õrritamine. Kuid kas oli fašism see, kui me püüdsime hoida alles oma ajalugu, oma kultuurimälu, eestlust – seda risti vastu nõukogulikule internatsionalismile? Rahvuslikku ajaloomälu sisendasid meile kuulsad professorid Sulev Vahtre, Helmut Piirimäe ja Herbert Ligi.

Olen nüüd oma mäluga liiga kiiresti ajas edasi liikunud. Peab tulema tagasi oma lemmikraamatu, Endel Tulvingu mälu-uurimuse juurde. Üldiselt arvatakse, et laste esimesed mälujäljed salvestuvad umbes kolmandast eluaastast. Olen aga jälginud oma lapselapsi ja Karli puhul on hämmastav, et kui minu ema suri, polnud poiss veel kaheaastanegi, kuid ta mäletab, et “vanal” oli jalg katki. Muidugi aitab tänapäeval mälujälje taastamisele kaasa foto- ja videotehnika – nii ei teagi pärast, kas jälg on mälus endas või on see olnud kuidagi digitaalselt või mingil muul moel jäädvustatud.

Lapspsühholoogid on teinud enam-vähem kindlaks, et juba üheksa minuti vanune laps fikseerib oma pilgu emale. Rohkem vaidlusi on tekitanud küsimus, kas vastsündinu või isegi loode näeb ka unenägusid. Mingid ajureaktsioonid kinnitavad seda, kuid mul endal on säärane kogemus: üks minu lastelastest rääkis mulle (kui ta oskas juba end sõnadega väljendada), et oli näinud öösel oma lasteaeda. Minu vanuses võib juba rääkida nn Goršakovi sündroomist: vananedes muutuvad varasemad mälestused kirkamaks, kuid see, mis juhtus eile, pole enam meeles.

Autobiograafiline žanr asendab praegusel ajal tõsiteaduslikku lähiajaloo uurimist. Nostalgia pakub ehk materjali tulevastele ajalookirjutajatele, kuid see ei asenda distantseeruvat objektiivset teadust. Kas eespool toodud Palametsa-lugugi vastab üldse tõele? Panen tähele, et ka küpsesse ikka jõudnud noori kannab seesama Nõukogude aeg, mil möödus nende lapsepõlv – siit tulevad tollase muusika kaverid ning retronäitused kuni Standardi mööbli, Teguri ja Norma tehase nänni esitlemiseni. Mäletan, kuidas tütar Maarja kirjutas umbes neljateistkümnesena maha sõnu Jami kaverilt, mis oli tehtud Jaak Joala lauldud “Viltkübarast”. Vaatasin üle õla ja ütlesin: “Mis sa siin skribad (nende släng), ma võin selle sulle peast ette öelda.” Vastuseks kõlas: “Mida sina, vana känd, praegusest muusikast tead!” Tal jäi suu lahti, kui jätkasin tema kirjutatut: “Su pärlid karbis tuhmun’d, nurgas üksik suveking, moest läinud vildist kübar…” jne. Sel hetkel sain lõplikult aru, et modernism on surnud. Eks nii on mujalgi: Berliinis nägin raamatupoodides luksusväljaandeid DDR-i aurahadest ja piimapakkidest, Peterburis ja Moskvas korraldas vene kuraator Jelena Djegot näituse Nõukogude-aegsest aluspesust. Algas uue põlvkonna ajastu, kel polnud muid ideid, kui hakata närima eelmiste põlvkondade pärandi kallal. Julgen arvata, et selles suhtes tegin neile ukse lahti.

Tegelikku ajalugu vist ei saagi kirjutada. Läti Henriku kroonika lähtub ainult ühest vaatevinklist, Jüriöö ülestõusu kohta on mitu versiooni, Nõukogude ajal kästi-keelati vaid telefonitsi ega jäetud igaks juhuks pabereid maha – võta siis kinni, mis tegelikult toimus. Arhiivid viidi ära või hävitati, ajaleht Eesti Aeg leidis kellegi KGB ohvitseri agentide nimekirja, kus oli sees mitme minu sõbra nimi; Mihkel Mutile langes kahtlustus kusagilt Leedu arhiividest leitud dokumentidest – nii ei ole me praegu lähiajaloo asjus targemad kui Läti Henrikut lugedes.

Ei salga, et nagu iga normaalne inimene, tunnen minagi nostalgiat möödunud aegade vastu, kuigi mul pole sealt midagi head meenutada. Me elasime Nõukogude aja mõistes allpool keskklassi, rahapuudus oli krooniline, isa alimendid olid sporaadilised, ema rabas mitmel kohal, töötas raadios Rameto toimetajana ja peamiselt tõlkis vene keelest, et saada lisaraha. Samas ei teadnud mina rahaprobleemidest suurt midagi, välja arvatud jäätiseraha (15 kopikat päevas), samuti ei huvitanud mind vanemate jagelemine – Laagri poistekamp oli tähtsam. Vanemate poiste seast mäletan üht pikakasvulist punapäist poissi, kes oli tulevane olümpiavõitja Jüri Tarmak.