Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 5

Sporditegemise kõrval oli minu suur huvi ajalugu. Juba kaheksaklassilises koolis teadsin, et tahan minna õppima ajalugu. Erilist huvi tundsin linnuste ja Tallinna vanalinna vastu. Ajalugu andis muuseas kooli direktriss isiklikult ja ka 10. keskkoolis olin ajalooõpetaja lemmik. Käisin omal algatusel ja rahvusromantilise lugemuse ajel “häälega” mööda Eesti linnuseid ja Lembitu radasid Lõhavereni välja. Madisepäeva lahingu stsenaarium oli mul peas. Tallinna vanalinnas pole ühtegi torni ega hoovi, kus ma poleks kolanud. Tegin joonistusi, kopeerisin neid Rein Zobeli vanalinnamüüri raamatust ja tegin makette, küll paberist, küll plastiliinist.

Teine paleus oli Ameerika. Ema tõlkis parasjagu kellegi venelase Jakovlevi raamatut Kennedyst (“Nad astusid üle piiri”). Ema elas materjali sisse ja see nakatas mindki. Oli ju sulaaeg ja Kennedy oma traagilise surmaga sai iidoliks ka teispool raudset eesriiet. Meil siin valitses varsti gerontokraatia eesotsas vananeva Brežneviga ja pärast Kennedyt tulid ka USA-s võimule vanakesed. Kuid ikkagi mõjutas minu põlvkonda Kennedy ja kosmose ajastu, kuigi sellest, et ameeriklased Kuule maandusid, teatas Rahva Hääl lühikese nupuga tagaleheküljel. Juba siis õppisin nõukogulikku ajakirjandust lugema ridade vahelt.

Kõik need tornid ja hoovid sai läbi kolatud.

Enne kui oskasin tegelikke võimeid hinnata, tahtsin kindlasti saada olümpiavõitjaks. Muide, meil oli trennis üks andekas tüdruk Külli, kelle ma vist korra meelitasin kinno. Samadel koolinoorte meistrivõistlustel Tartus võitis ta 100 meetrit 12,1-ga. Meie treener Lõoke ütles tüdrukule, et tema treenerioskused võimaldaksid aidata tal jõuda lähenevaks Montreali olümpiaks N Liidu teatevõistkonda. Kahjuks ei viitsinud Külli ise trenni teha.

Siis tahtsin saada Ameerika presidendiks – ikka see Kennedy-vaimustus. Oma suureks pettumuseks lugesin kuskilt, et president peab olema sündinud USA-s. See ei vaigistanud minu amerikaanlust. 1973. aastal olime koondisega Minskis, kus toimus mingi üleliiduline võistlus. Samal ajal oli seal NSVL-i ja USA maavõistlus – aasta pärast Münchenit klaariti tagantjärele arveid. Treenerid korraldasid meile piletid. Elamus missugune, pärast võistlust kogusin olümpiavõitjatelt autogramme. Öösel ronisime koos keskmaajooksjast koondisekaaslasega üle staadioni värava ja varastasime mastist Ameerika lipu. Kui mälu ei peta, oli see Üllar Pirts, teine sama ala poiss oli Andrus Ansip, kellega koos olime Jaltas laagris, kus juhtus ka igasuguseid asju. Näiteks jäime Tõnu Kaukisega pärast lõunamaiste veinide pruukimist treeneritele vahele.

Ameerika oli paleus, tuntav alternatiiv Nõukogudeaegsele režiimile. Hea kolleeg Heie Treier on meenutanud, et banaani maitse ja lõhn sümboliseerisid talle vabadust.

Tuli meelde, kuidas käisime tädiga 1960-ndatel just käiku lastud Tallinna-Helsingi laeva vaatamas. Soomlased viskasid lahkuvalt laevalt rahva sekka nätsulehti ja ise pildistasid seda itsitades. Kõik krahmasid, kuid tädi ütles: “Sa ei võta!” Eneseväärikuse kool oli see küll. Tädi Aivi, kellel tol ajal lapsi polnud, õpetas mulle, kuidas restoranis noa ja kahvliga süüa, ning viis mu elu esimesele välisreisile Leningradi.

1974. aasta augustis tuli minna suurele katsumusele – ülikooli ajalooteaduskonna sisseastumiseksamitele. Juba oli ette näha, et kui sisse saan, pole mõtet sportlaskarjääri jätkata. Ema vana Tartu-aegse sõbranna Idi Vahtre poeg Silver tuli kolm aastat enne ERKI-t Tallinna ettevalmistuskursustele ja elas aasta meie juures. Nüüd oli siis minu kord ja elasin mõne ööpäeva eksamiteks valmistudes Vahtrete pool. Eks vanal Sulev Vahtrel oli sant tunne, et äkki peab hakkama naise sõbranna poega kuidagi sisse sokutama.

Edasi pääsesin siiski Pälsoni tänava filoloogide intrisse. Ühelt poolt sain kodust ema ja vanaemade nunnutamise alt ära, kuid nüüd pidin ise elus hakkama saama – alates rahalugemisest ning lõpetades sokkide pesemisega. Olime ühes toas hilisema dissidendi, klassikaaslase Arvo Pesti ja tulevase Loomingu peatoimetaja Udo Uiboga. Käisime kordamööda eksamitel ja jagasime rõõme-muresid. Konkurss oli kõva – nii filoloogias kui ka ajaloos üle nelja soovija ühele kohale.

Esimene eksam oli kirjand, siis ajalugu. Kirjandis valisin mingi vabama teema, sest kohustuslikus kirjanduses olin koolis olnud paras lohe. Samas kirjutasin keskkooli lõpukirjandi puhul ka oma tüdrukule pool kirjandit ära, õpetajad panid silma kinni. Sain viie kätte, ajalooga polnud probleeme – jälle viis. Kriitiliseks läks emakeele eksamiga. Grammatikas olin täielik null. Lõpetasin vastamise, komisjon oli nõutu. Äkki ütles üks tädi: “Loomulikult viis.” Ma ei saanud ise ka aru, milles oli asi. Pärast selgus, et see oli minu filoloogist ema kursusekaaslane või lihtsalt sõbranna. Inglise keele sain oma klassijuhataja suureks kurvastuseks kolme, kuid ühena viimastest pääsesin sisse. Ma ei tea, mis oleks saanud siis, kui seda ema kolleegi poleks olnud. Eks oleks tulnud Vene kroonusse minna.

Juba varem oli aga olnud veel üks kriitiline hetk. Kuidagi lõpetasin kaheksa klassi ja siis oli perekonna koosolek. Ema ütles, et tal on selle patsaani kasvatamisest kõrini, ei mingit keskkooli, las õpib vähemalt mingi ameti ära. Isa ütles: “Ehk ikka prooviks…” Arvan, et eks emagi tahtis mind vähemalt keskharidusega näha.

Nõukogude-aegne mentaliteet oli selline, et lastele oli prestiižne anda kõrgem haridus, kutsekool kõlbas naabripoisile. Midagi pole siiani muutunud, pigem vastupidi: toimub massiline kõrgharidustamine, hetkel on Eestis üle viiekümne kõrgkooli, varsti ei saa ilma isegi juuksuriks ega lasteaiakasvatajaks.

Minuga läks õnnekombel nii, et sain ülikooli ja veel oma armastatud erialale. Ma ei läinudki “ehku peale” proovima, sest olin juba kaheksandas klassis teadnud, et tahan just seda õppida. 1. septembril 1979 läksin põlvede värisedes ülikooli peahoonesse avaaktusele. Tartus olin küll sündinud, kuid mis mul lapsena peahoonesse asja oli! Olev Remsu on kuskil kirjutanud: “Mis peahoone ja kuulus ajalugu – käisin seal juba koolipoisina peldikus!”

Sain siis Arnold Koobilt matrikli kätte ja jäin haridusnäljas loenguid ootama. Algasid aga igavad ja kurnavad, hommikuti magama panevad loengud. Faktipuru arheoloogiast, etnograafiast, antiikajaloost, lisaks NLKP ajalugu ja muu saast. Teadsin juba enne mõndagi antiikkultuurist, kuid pidin kuulama loenguid Vana-Kreeka ja Rooma agraarpoliitikast ning sõjaväest. Kõik, millest olin unistanud, valmistas pettumuse. Mäletan oma kursusekaaslasi, kes sättisid end hommikusel loengul (eriti kui näidati pimedas mõttetuid slaide sküütide leidudest) taha ritta, mustad prillid ees, ja lihtsalt magasid, pastakas käes. Ometi olime valitud välja kui parematest parimad. Kas oli selline huvipuudus meie või õppejõudude viga, kes ei suutnud ainet atraktiivseks muuta?

Pole siis ime, et hakkasin tegevust otsima mujalt ülikoolist ja Tartu pealt. Mind kui noorteklassi tippsportlast pandi elama Leningradi maantee eliitühikasse. Jagasime tuba praeguse tuntud Tartu raadiohääle Madis Ligiga. Inertsist tegin veel trenni, sest mind suunati Tartus kuulsa pikaajalise kaugushüppeveterani Enno Akkeli käe alla. Huvid olid aga mujal. Viimase võistluse tegin 1975. aasta kevadel. Ma polnud pool aastat trenni teinud, kui tuli kellegi puudumise tõttu teha kaasa Tallinna-Tartu maavõistlusel. Panin naglid alla ja hüppasin kolmikut esimest korda täiskasvanute klassis isikliku rekordi lähedale. Olen nüüdki mõelnud, et üleliigne koormus ei mõju hästi.

Tartu ülikool ja vaimuelu pakkusid muid ahvatlusi kui rügada staadionil. Kuna loengud ei pakkunud huvi, siis hakkasin käima rahvusvaheliste suhete ringis, orientalistikakabinetis, muude osakondades loengutes – küll psühholoogide, küll Lotmani juures. Ühesõnaga tegelesin kõige sellega, mis mind huvitas. Siin on ka põhjus, miks ma ei saanud krooniliselt stippi ja lõpetasin kursuse pingereas tagant teisena.

Seltsielu vajas ka elamist. Kuna elasin selles eliitintris omaette, siis hakkasin kursuseelust ilma jääma. Nii kolisingi kevadeks partisanina vanasse Pälsonisse. Toas number 205 magasime kursusevend Teet Veispakiga kordamööda kas voodis või põrandal. Toas oli kuus poissi, vahel ka kellegi kääksuval reformvoodil mõni tütarlaps. Tuldi poole öö ajal, joodi taksoviina. Kes sai hommikul üles, läks loengule, kes ei viitsinud, õlle järele. Meil oli toas mingi kohvikann, mis sai täis siis, kui kohvipaks jõudis üles välja. Ainsat söögilauda, mida keegi ei viitsinud koristada, täitis laga varjamiseks ajalehtede virn – nii pandi lauale uus “laudlina”. Kursusevennal, kadunud Tiit Lutsul olid külas mingid Kanada sugulased, kes tahtsid vaadata, kus ta elab. Näinud intrituba, küsisid nad oma spetsiifilise aktsendiga: “Kas selles toas elavad narkomaanid?”

Ajalooteaduskonnas oli võimalus pärast kolmandat kursust spetsialiseeruda: kas tahtsid saada n-ö üldajaloolaseks, arheoloogiks, etnograafiks või kunstiajaloolaseks. Mul on oma õpetaja Jaak Kangilaskiga mingi sarnasus. Oma mälestustes kirjutab ta: “Kuhugi kõrgkooli tahtsin siiski minna eelkõige sõjaväehirmu pärast. 1958. aasta suvel, pärast kooli lõpetamist, jalutasin juba Tartus ja mõtlesin, millises osakonnas hakata sisseastumiseksameid tegema.” Lõpuks valis ta ajaloo, kuid pettus nagu minagi. Eelkõige seepärast, et ajalugu oli tol ajal eriti ideoloogiast risustatud ja NLKP ajaloo loengud masendavad. Seepärast valis ta kunstiajaloo, mis tundus vähegi neutraalsem. Ma ei tea, kas meid ühendab see valik või miski muu. Igal juhul oleme kunstiteadlased mõnes mõttes olude sunnil, Vene kroonu sinna hulka arvatud. Ühendav on kindlasti see, et me pole “puhtad” kunstiteadlased-esteedid, meid on alati huvitanud kunsti sotsiaalsed, psühholoogilised või semiootilised aspektid.