Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 2

Enne kui minna ajas edasi, peab minema ikkagi tagasi. Ma pole kindel, et esimesed eluaastad määravad sinu tulevikku, pigem kaldun sinnapoole, et olulisemad on perekond ja sõbrad, kellega elu sind on kokku viinud, ning sotsiaalne keskkond. Keegi võib öelda, et tuleviku määrab astroloogia või karma – seda ma ka ei usu, pigem mõjub igapäevane elu. Oleks ma sündinud kusagil mujal maailmas ja teises perekonnas, poleks ma see inimene. Kuid ma olen õnnelik, et minu identiteediga on kõik paigas: olen valge mees valgete ühiskonnas, olen sündinud omal maal eestlasena ja valdan oma emakeelt, armastan oma kultuuri, olen heteroseksuaalne ja perekeskne. Mitte et ma teisi (others) põlgaksin, kuid lihtsalt on kahju inimestest, kes peavad elama võõral maal ja võõras kultuuris, kes ei oska kohalikku keelt, kes on sündinud poisiks, kuid tegelikult tunnevad end tüdrukuna, kellel on puue, kes on ühiskonna heidikud ja jäänud muutunud ajas teiste arvates tüliks jalgu. Kerjusele annan ma alati mõne krooni.

Õnnelik lapsepõlv Nikita Hruštšovi ajal.

Kuidas ma üldse siia Eestimaale sattusin? Sellel pole mingit ratsionaalset seletust. Kunagi küsis üks ajakirjanik: kes te eelmises elus olite? Mõtlesin järele ja vastasin, et mul polegi mingit eelmist elu olnud – see praegune ongi minu esimene ja võib-olla ka viimane elu. Mingitest eelmistest eludest ei tea ma midagi, äkki olin mõni loom?

Jälle mälust: alustan nagu Maksim Gorki. Oleks selge vale, kui ütleksin, et mäletan 1956. aasta 10. veebruari, mil ma sündisin. Olevat olnud jube külm, kui isa läks Tartus oma EPA sõpradega restorani Volga poja sündi tähistama. Äkki astus kelner laua juurde ja küsis: “Kas olete epakad?” Saanud jaatava vastuse, ütles ta: “Kas teate, et teie peahoone põleb?” Joosti kohale, kuid teha polnud midagi. Sündmus vaikiti muidugi maha ja alles nüüd sokutas isa Eesti Ekspressi vana fläši – kellegi tehtud amatöörfoto EPA põlemisest.

“Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon” kirjutab minu kohta: “Sündis Tartus maaparandusinseneri ja filoloogi perekonnas.” Kuigi mu vanemad on põlised tallinlased, kohtusid nad Tartus, ma ei teagi, kas kusagil liuväljal – olen näinud noorte armunute pilte ema albumites. Esialgu jäid nad pärast lõpetamist Tartusse – isa EPA õppejõuks, ema tööle kirjastusse. Tema heaks sõbrannaks sai proua Idi Vahtre, kelle perekonnaga on meie tee hiljemgi kõige paremal moel ristunud. Elasime algul lausa EPA peahoones, seejärel kusagil üürikorteris Riia maanteel, siis Komsomoli tänaval. Olin kolmekuune, kui mind pandi lastesõime. Ema pidi tööl käima, vahel tulid meile külla Tallinna vanavanemad, eriti muidugi emapoolne vanaema. Üldse on mulle jäänud mulje, et minu vanemate abielu mõjutas paljuski nende vanemate taust. Emaema oli jäänud noorelt leseks – vanaisa suri 1935. aastal südamerikkesse, jättes vanaema kahe väikse lapsega leseks. Vanaisa Hans Krüppelmann (ta ei jõudnudki nime eestistada) oli kapral Tondi kasarmutes. Pärast mehe surma kolis vanaema kallimast üürikorterist odavamasse. Onuga, s.t ema vennaga olid keerulisemad lood. Sõja ajal valetas ta end aasta vanemaks, et saada Saksa lennuväkke. Kui sakslased taandusid, käis ta nutusena kodus, et ema läheks sakslaste juurde ja paluks, et teda kaasa ei võetaks. Ei aidanud miski. Venelased tulid peale ja poisist ei teatud midagi. Vanaema käis Stroomi rannas merest uhutud laipu ümber keeramas, et äkki leiab poja. Tervelt kaksteist aastat ei teatud onu Heinost midagi. Vanaema kõigutas poja pildi kohal juuksekarva otsa riputatud kuldsõrmust ja alati näitas see, et onu olevat elus.

Siis äkki 1956. aastal tuli Punasest Ristist kiri – onu oli juba ammu hakanud kontakti otsima, kuid see sai võimalikuks alles pärast Stalini surma. Käivitus kirjavahetus, kuid oma õega kohtus onu alles 1989. aastal, mil käisime tal Suurbritannias Cardiffis külas. Londoni Heathrow lennujaamas ei tundnud nad teineteist ära, siis äkki vaatas üks mees mulle otsa ja küsis arglikult: “Kas Ants või?” Eks ta mu kodumaalt saadetud piltide järgi ära tundis. Saime ka teada tema imelistest pääsemistest sõja ajal. Taandudes murdsid nad Lätis Tukumsi all kotist välja. Onu rääkis, kuidas üks venelaste viirg tuli teise järel, esimesed üldse ilma relvadeta. Tema tulistas kuulipildujast, nii et raud tuline (ise 16-aastane). Silmsidemeni jõudis ta venelasega ka, vahtisid üksteist, kui tagant tulnud paarimees ta päästis – laskis vaenlase maha. Siis langes onu ameeriklaste kätte vangi ja sai töölaagrist õnnekombel laevale tööle, sõitis merd ja lõpetas elupäevad Cardiffis.

Isa vanematel läks paremini, kedagi ei mobiliseeritud ega küüditatud. Nad olid ka paremal järjel kui noorelt leseks jäänud teine vanaema. Isapoolne vanaema oli eluaeg (ka Nõukogude ajal) kodune ja veidi saksik, kasutas sõnu nagu “sohva” ja “luhvtaken”. Ega neile vist algul ei meeldinud, et poeg oli leidnud sellisest perekonnast tüdruku, kuid leppisid olukorraga ja mul on neist kõige paremad mälestused. Muide, isaga seoses on mulle jäänud üks saladus: miks ta tuli TPI-st ära Tartusse? Sellest perekonnas ei räägitud. Aga ema lõpetas keskkooli kuldmedaliga ja õppis ülikoolis eesti filoloogiat, millega ta tänu oma professionaalsele toimetaja- ja tõlkijatööle suutis minust väänikule hariduse kindlustada.