Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 3

Nüüd jälle mälust. Tartuga on mul erilised suhted. Millalgi arvutasin, et olen pool elust elanud Tallinnas, teise poole Tartus. Nüüd olen kindel, et need on esimesed jäädvustunud mälupildid. Olin kolme-nelja vahel, kui meie kodu oli Komsomoli tänaval – Tartusse sõites tunnen selle koha bussiaknast kohe ära. Elasime mingis puumajas, mille hoovil oli kiik. Eredamate episoodidena on meeles, kuidas arst käis süsti tegemas. Olin sünnist saadik nigel laps. Tartu ajal oli kaks kriitilist hetke: kopsupõletikus olles olin juba näost sinine ning arvati, et see laps on minemas, ja ükskord sõimest tulles läks kelk kas ema või isa käest lahti, nii et põrutasin sellega Toomemäel vastu puud. Üks vanematest jooksis paanikas alla, kuid mina olevat olnud juba kelgult maas ja raputanud riideid, nagu poleks midagi juhtunud.

Tartust mäletan veel, et mind viidi madruseülikonnas laevaga Emajõele sõitma ja kuidas olin olnud paha poiss ja ema viskas kõik minu mänguautod aknast välja. Vanadelt fotodelt on näha, kui võimas plekkautode park mul oli. Raudteelasest vanaisa tõi alati Leningradist nänni, sealt pärines ka minu esimene jalgratas. See mälestus inspireeris mindki oma lapselapsele Karlile ratast ostma. Mäletan Tartust sedagi, kui purunenud Kivisilda asendas parvega ülevedaja – see oli põnev värk. Ähmaselt on meeles, kuidas küsisin vanematelt, miks maja on katki. Tartu varemeid polnud 1950-ndate lõpuks veel ära koristatud.

Plekist mänguautode park kuulus poiste lapsepõlve juurde.

Minu Tartu ja Tallinna vahet sõitmine algas juba siis. Üks kole mälujälg on sellest, kui sõitsime Tallinna poole tollases mõistes marsruuttaksoga, mis oli kuuekohaline must ZIL või mis tahes. Auto pidi iga veerand tunni tagant kinni pidama, sest ma oksendasin välja kõik mis võimalik. Isa oskas meeleolu üleval hoida, lauldes või vilistades tol ajal poppe Ladina-Ameerika viise: “Oo, El-Bajon, El-Bajon, seda Antsu on tassida raske.” Üldse on mul isast tollest ajast mälestus, et ta kogu aeg kodus kas vilistas või tõmbas paaniliselt suitsu.

Lasteriietuse ja – varustuse stiilinäide 1950. aastate lõpu Tartust.

Ja siis avanes 1960. aastal pääsetee – isa edutati Keila EPT juhatajaks. Noorele perekonnale eraldati uusrajoonis Laagris (järgmine rongipeatus pärast Pääsküla) kaheperekonnaelamus kahetoaline korter. Nii kaua, kui elamist sätiti, olin emapoolse vanaema juures, kus tähistati ka minu neljandat sünnipäeva. Just siis, veebruaris ilmus lasteajakirja Täheke esimene number ja kõik ema sõbrannad tõid mulle kingiks selle üllitise. Hästi on meeles ka esimene kord, kui mind toodi Laagri-koju.

Siis algaski Laagri elu. Kuna ehitati tolle aja (näe, Tartu kõnepruuk on jäänud – mitte “selle”, vaid “tolle”) mõistes Tiskret, siis sattusid sinna enamasti elama noored perekonnad, nii et minuvanuseid lapsi oli mitukümmend.

Olid 1960-ndad, n-ö sulaaeg. Midagi jõudis sellest ka meiesuguste koolieelsete laste teadvusse. Vaevalt oli mõnda last, kes poleks tahtnud kosmonaudiks saada. Meil käisid lehed, suhteliselt vara (1962 või 1963) oli meil juba teler. Mäletan, et nägin sealt Kennedy matuseid ja Tokyo olümpiamänge – või oli see siis tädi sõbranna juures, kus ekraanile oli veel pandud ette värviline kile? Iga kosmonaudi üleslennutamisele elasin vaimustusega kaasa.

Kes poistest poleks 1960-ndatel tahtnud saada kosmonaudiks?

Ema on säilitanud mu joonistusi, kus on reas esimesed Nõukogude kosmonaudid – kirjapildis Juri Kakarin ja Kerman Titov, Tereškova kirjutamine oli eriti keeruline. Talvel, kui õues suurt midagi teha polnud, mängisin toas, kas üksinda või naabripoisiga. Mu lemmikkaru oli Muska, isa pärand, ja praeguseks peaks ta olema juba üle seitsmekümneaastane, nüüd on ta järgmise põlvkonna, poeg Jaagu käes. Muska oli kodus lavastatud mänguloomade etendustes Hruštšov, kes võttis paraadi vastu. Panin talle rinda paberist väljalõigatud ordenid ja liigutasin paraadi. Laste mõtlemisele on omane animism – kõigi elutute esemete elusaks mõtlemine. Nii jätsin ma lemmikloomadele ööseks toitu, sest arvasin, et minu nähes ei julge nad süüa.

Andsin kodus välja ka ajalehte Taluperenaine – eeskujuks vanaema Eesti ajast säilinud lehenumbrid. Müüsin neid isale-emale mõne kopika eest.

Muidu aga müttasin õues ja tulin tuppa kui porikäi. Ema armastas puhtust, vanaema kutsus teda prügihulluks, ja eks tal olnud minuga raske. Koolivorm oli koolist tulles tolmune, porine ja tatine, pioneerikaelarätt kägardatult taskus. Kui talvel õuest tuppa tulin, olid dressipüksid lausa jääs. Kuna meil oli ahiküte, siis kuivatati minu riideid pliidi kohal boileri peal – ema nimetas seda igapäevaseks “ilutulestikuks”, eriti kui hakkasin trennis käima. Vähe sellest, et tõin koju higist märjad dressidsärgid, mõne asja unustasin iga kord sinna ka maha, oli see siis särk või seebikarp.

Mingit ideoloogilist kasvatust pole ma saanud, kuigi isa pidi ameti kohaselt astuma komparteisse. Mäletan, et tihti tuli ta Volgaga meie poole mind peale võtma, emaga vahetasid nad vaid tigedaid sõnu, venelasest autojuht oli aga tore mees. Teiselt poolt meenutas vanaema vana head Eesti aega, mul on alles tema kappi peidetud siidist sinimustvalge. Isapoolne vanaisa hävitas 1950. aastatel kogu nn vastalise kirjanduse alates Vabadussõja ajaloost kuni Eesti entsüklopeediateni, ainult Voldemar Vaga “Üldine kunstiajalugu” jäi alles. Ega vist palju ei puudunud, et oleksin võinud sündida kuskil Rootsis või Kanadas. Vanaisa oli olnud tsaariarmees ja saanud sõja ajal kõvasti põrutada ning kui ta parajasti ise ei rääkinud (neid heietusi tuli kuulata igal tema sünnipäeval), siis kasutas kuuldeaparaati.

1944. aasta sügisel meelitas minu vanatädi, tuntud gaidijuht Liis Juske vanaisa ära minema ehk teisiti öeldes – lääne poole kaasa tulema. Alalhoidliku ja koduarmastava inimesena tahtis Papa, nagu me teda hüüdsime, jääda Eestisse, ilmselt arvates, et venelastel pole temale kui korralikule raudteespetsialistile midagi ette heita. Nii ka läks, sest minu vanavanematest kedagi ei küüditatud.

Vahepalana meenub mulle hea sõbra maalikunstnik Lemming Nageli jutt oma isast, kes sõna otseses mõttes magas Velikije Luki all maha sakslaste poolele ülemineku. Hommikul tahtis üks eestlasest korpusekomandör ta maha lasta, kuid siis ütles venelasest ohvitser: jäta rahule – tema ju ei jooksnud üle. Nagel naljatab, et ta oleks niimoodi võinud mõnes paremas kohas sündida.

Venelastega olid meie poistekambal omad arved. Ehitasime endale spordiväljakud, poolelijäänud majast järele jäänud tellistest majad jne. Teisel pool Pääsküla jõge oli Saue sovhoos. Kui meenutada Nõukogudeaegseid omandisuhteid, siis kolhoos oli nagu riik riigis, sovhoos seevastu puhtalt riiklik institutsioon. Seepärast hoidsid venelased rohkem “sohvade” poole. Pääsküla jõgi oli kahe poistevahelise tandri piir. Nad tulid meie poolele ja lõhkusid ära kõik meie asjad, purustasid meie parved, varastasid ratta, roojasid öösel täis meie ehitatud majad, peksid meie omi. Miks ma pidanuks seda rahvust lapsepõlves eriti austama? Meie ei läinud üle jõe nende mängumaale laamendama. Sõbralikum kontakt tekkis jällegi spordi pinnal. Kutsusime nad jalgpallis välja ja kuigi kaotasime, ikkagi pinge vähenes.

Koos Puruvanaga. Oli see meil siis jõulu- või näärikuusk?

Nii või teisiti ei suunatud minu kasvatust ei ühele ega teisele poole. Mäletan vaid emapoolse vanaema jutte vanast heast Eesti ajast ja et ta nägi, kuidas sinimustvalge 1940. aastal tornist maha võeti. Teisalt aga teadis ta inimesena, kes oli kaks suurt sõda üle elanud, toidu hinda. Muuseas ütles vanaema, et venelasi ta ei salli, kuid Nõukogude ajal on tal vähemalt olnud alati kõht täis, mida ei olnud klikiajal, kui ta pidi lesena kahe lapse kõrvalt kannatama. Nii pidin ma lapsepõlves taldriku alati puhtaks sööma või kui ma seda ei teinud, siis lakkus vanaema selle ise üle. Apelsini kohta ütles ta, et õun on parem. Kodus Tondil hoidis ta mingis sakslastest jäänud tünnis suhkruvaru ja kuuris olid tagareas Eesti-aegsed puud. Minu jutu trumpas üle kolleeg Epp Preem, kes ütles: “Aga meil Tõrvas on kuuris jalgratas, kus on sees Eesti-aegne õhk.” Vanaema sai minu poja Jaagu sündides hüüdnimeks Puruvana. See oli muidugi minu filoloogist ema leiutis, mida võib soovitada kõigile, kelle perekonda sünnib lapselapselaps. Vanaema jõudis veel Jaaku hoida, kui meie ülikoolis õppisime. Kui Jaagu tema juurest koju tõime, jäi Puruvana kurvaks: “Ta on mul nagu asja eest.” Liigutav oli vaadata, kuidas väike laps ja vanainimene on kuidagi sarnased. Seda ka kõnes, mis on lastel ja vanadel sageli psühholoogilist terminoloogiat kasutades interioriseerimata, s.t nad mõtlevad rääkides. Nii lalisevad lapsed liivakastis mängides ja minu vanaema käis ka mööda tuba ringi: “Kus ma selle panni nüüd paningi?” Minu mälestustes on ta jäänud igas mõttes Eesti-aegseks.

Muidu ei säästnud vanemad mind siiski kuidagi Nõukogude-aegsest ideoloogiast. Nende põlvkond oli vaba Eesti aja nostalgiast, oli sulaaeg ja kõik kõneles helgest kommunistlikust tulevikust. Mida pidanuksid siis tegema meiesugused lapsed?

Kasvasin ema, vanaemade ja tädi käe all. Isa läks ära enne, kui ma jõudsin kooli minna. Isa asendas seesama Laagri poistekamp ja vanemad poisid. Freudi järgi on isata kasvanud poistel kalduvus homoseksuaalsusele, toimub mingi asendus – isa asemele astub mees naise asemel. Isata kasvanud tüdrukutel on seevastu kalduvus noorelt mehele minna. Elukooli sain ma Laagri poiste seas ja seal mingit seksuaalset ahistamist polnud. Pigem siis hierarhiad: kes oli vanem, kes jooksis kiiremini, kes hüppas kõrgemale. “Pühapäevaisa” vedas mind nädalalõpul alati kuhugi spordivõistlustele, tavaliselt pallimängudele – oli see siis korv-, võrk- või veepall. Siit ka spordipisik.