Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 4

Sport on mu elus mänginud otsustavat rolli juba lapsepõlvest peale. Eesti NSV oli tüüpiline arengumaa, kus sport oli vaestest perekondadest pärit lastele üks väheseid eneseteostuse vahendeid – nagu mäletame ka Ruudi Toomsalu mälestustest Tondi düünipoisse. Eeskujusid polnud vaja kaugelt otsida. Nagu kunagi olid iidoliteks Lurich ja Palusalu, nii olid mulle nendeks Rein Aun (Adidase naglid, mille mu treener temalt nuias, on mul siiani alles), Jaan Talts ja 1968. aastal N Liidu meistriks tulnud võrkpallikoondis, kuid eelkõige korvpall, mis on kergejõustiku kõrval minu teine armastus.

Minu unelmate korvpallimeeskond: Kalev aastal 1971.

Mäletan väga hästi seda Kalevit, kus mängisid Laumets, Jans, Laos, Suurkask, Metsar, Sokk jt. Rääkimata sellest Kalevist, mille ajal käisin juba ise mänge vaatamas, istudes varakult vahekäigu trepil. Kui oli suur järjekord, siis andsime piletikontrollile kamba peale rubla ja saime lahedalt sisse. Mind võib vabalt testida kalevlaste numbritega: Krikun oli neli, Heino Lill mängis viie all, Tammiste oli kuus, Lipso AKSK-st üle tulles seitse, Tomson 11, Lentsius 13. Kui raadiost tuli Gunnar Hololei reportaaž Tbilisist, mida oli lärmi tõttu võimatu kuulda, ja kui Kalev kaotas, langes minu õppeedukus tunduvalt.

Kui ilmus Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan”, siis lugesin selle ühe hingetõmbega läbi. Kuigi nimed olid muudetud, tundsid kõik ära, kes on kes. Joann Lõssov on seda teost nimetanud monumendiks Aleksei Tammistele. Iial ei lähe meelest, kui Kalev mängis ameeriklaste vastu ja võitis. Kullami lühikesekasvuline meeskond (kuidas siis otsiti raadio kaudu koolidest pikki poisse!) kavaldas oma tuntud kombinatsioonidega ameeriklased üle. Asi läks niikaugele, et Tammiste andis pimesi meeste vahelt söödu äärele, teades, et Tomson on just sinna liikunud.

Tiksi mälestustes on veel üks mõtlemapanev seik. Nimelt meenutab ta kahes Kalevis olnud aegu. Vanas Kalevis olid kõik suured staarid, võisime panna algviisiku kokku liidu koondises mänginud meestest, sisepinged olid suured, peedistati noori. Tiksi-aegne Kalev oli üks suur sõbralik pere, kuid tuli välja, et suurte staaride “mansa” töötas paremini kokku. Tagantjärele tuleb nõustuda Kullamiga, et kui me oleksime läinud 1960. aastate lõpul oma meeskonnaga EM-ile, oleksime saanud kõrge koha. Mõeldagu – 1967. aastal oli N Liidu koondises neli eestlast (Lepmets, Lipso, Krikun, Tomson). Käivad jutud, et kui Tammiste oli liidu koondises, soovitas ta Gomelskil eesti keele ära õppida. Kui Kalev tuli N Liidu meistriks, siis kommenteeris Kullam seda umbes niimoodi: kui tulime rahvaste spartakiaadil hõbedale (1967, kui võideti Moskvat) ja pronksile, siis oli N Liidu koondis Euroopa ja maailma meister, kui aga Salumetsa Kalev tuli viimaseks N Liidu meistriks, polnud Vene korvpall enam mingi tegija. Spordiringkondadest on mulle jäänud meelde anekdoot, mis on üsna tõelähedane. Jäänud kuskil Venemaal üks Kullami mees tripperisse. Kalevi kesknõukogus võeti asi üles: anna aru. Mees kokutas: olime turniiril ja peldikus läks riist vastu pissuaari. Pärast seda juttu oli tükk aega vaikus ja Kullam päästis olukorra: “Olgu, nüüd lähed ja lased vastu apteeki ja homme mängid.”

Head mälestused on mul ka Heino Endenist – nii mängijana teleekraanilt kui ka kolleegina Eesti Päevalehest, kus ta oli sporditoimetuse juhataja. Enden ei pidanud ajakirjanduses kaua vastu. Kui ta heietas juba äraminekumõtteid, oli meil sporditoimetuses kõrgendatud meeleolus avameelne jutuajamine. Meenutasin, et Kullam on hiljem tunnistanud, et on oma treenerikarjääri jooksul teinud ühe kokkuleppemängu. See oli siis, kui Kalev oli kõrgliigast välja kukkumas. Kaunase Žalgirisel polnud viimases kohtumises midagi võita ega kaotada ja nii nõustus Bimba, et nad kaotavad. Enden polnud sellest loost vist kuulnud, kuid rääkis kohe omalt poolt kaks head lugu. Olnud Kiievis mingi turniir, mille võitja kodus pidanuks toimuma järgmine. Kõik olid mõistagi huvitatud, et see turniir peetaks Tallinnas, mitte kuskil Venemaa pärapõrgus: siin olid TOP-i keskus, Viru hotell ja muud tollases mõistes läänelikud luksused. Nii leppisid N Liidu koondislased omavahel kokku, et Kiievi Stroitel kaotab Kalevile. Bõtskov (kui ma nimega ei eksi) andis valesööte, 214 cm pikk Belostennõi, selle asemel et hankida lauapall, lükkas selle Kalevi kaitsjatele tagasi. Kahjuks ei teadnud plaanist ülejäänud mängijad. Lühikesekasvuline Andres Sõber läks Belostennõi vastu, too astus demonstratiivselt kaks sammu tagasi, kuid Sõbra käsi hakkas ikkagi värisema. Lätlasest koondislane Valdis Valters vaatas asja tribüünilt pealt ja tal läks tükk aega, saamaks aru, mis väljakul toimub. Teisteni asi ei jõudnudki ja Kalev kaotas ikkagi viie punktiga.

1971. aastal Pärnus treeninglaagris.

Teine Endeni räägitud lugu on ka hea. 1987. aasta, N Liidu ja Kreeka finaal. Enne mängu käisid Kreeka funktsionäärid Vene mehi moosimas, et nad ikkagi kaotaksid. Pakuti raha. N Liidu koondise mehed saatsid kreeklased pikalt, sest tundsid, et võivad neid lõdvalt kahekümne punktiga võita. Finaal läks Ateenas suure lärmi taustal lahti, mäletan seda mängu telerist. Kreeklaste põhiskooritegija oli Gallis. Äkki hakkas Gomelski tegema arusaamatuid vahetusi. Gallise vastu toodi varumees. Kui Vene ründajatel hakkas hästi minema, vahetati mees välja. Mäng kaotati ja mehed kahetsesid, et nad polnud raha vastu võtnud. Polkovnik Gomelskil oli aga Kreeka korvpalliföderatsiooni pealikust sõber.

Käisin mõnda aega Märt Kermoni korvpallitrennis, kuid jäin haigeks, tekkis auk ja loobusin. Tokyo ja Mexico olümpiamängud tekitasid seevastu kergejõustikuhuvi. Tallinna 28. 8-klassilises koolis oli kehalise õpetajaks Paul Lõoke – ühtlasi ka Keskrajooni spordikooli treener, kes on mulle pidulikult öeldes isa asendanud.

Kuna koolis olin selgelt humanitaarsete kalduvustega, siis kirjutasin häid kirjandeid. Minu treener ja klassijuhataja Härda Kurtna viisid oma lapsi hommikul samasse lasteaeda ning arutasid omavahel: Ants võiks minna ülikooli spordiajakirjanikuks õppima. Pea oli mul nagu prügikast. Pärast keskkooli lõpetamist – mille ma lõpetasin tänu sellele, et koondislased pääsesid enne Alma-Ata spartakiaadi matemaatika eksamist – 1974. aastal olime üks viimaseid satse, keda viidi Soome. Enne meid peeti Soome-Eesti maavõistlused ka noorte tasandil. Siis tuli Moskvast signaal: prekratit estonizatsija v sovetskofinskih otnošenijah. Enne Soome sõitu oli meil Kalevi kesknõukogus kõva instrueerimine. Loeti sõnad peale, et Nõukogude sportlane sõidab välismaale ainult võitma; ei tohtinud rääkida, et meil on sisuliselt elukutselised sportlased, rääkimata sellest, mis tegelikult toimub. Ei tahagi meenutada mõnda koondise funktsionääri, kes olid suured võimude ees pugejad ja nurjasid nii mõnegi andeka noore karjääri.

Soomes käik oli muidugi tol ajal suur elamus. Närisime laevas kodust kaasa antud võileibu ja vaatasime lõbutsevaid soomlasi. Soomes vapustasime mu parima koondisesõbra Tõnu Kaukisega (praegune Eesti kümnevõistlusekoondise peatreener) sealseid treenereid sellega, et ütlesime neile peast ära kõik tollased Soome meeste kergejõustikurekordid.

Sel ajal nõudis Soome kergejõustikukommentaatoritelt suurt julgust öelda, et Lasse Vireniga koos jooksev Enn Sellik on virolainen, mitte neuvostolainen.

Soomes nägin ka esimest korda videost, kuidas ma tegelikult jooksen ja hüppan. Soome treeneritega korrigeerisime minu tehnikat. Sain sealt laagrist ka väikse silmarõõmu Jaana, kellega käisime järve peal sõitmas. Hiljem oli meil ingliskeelne kirjavahetus, kuigi mul oli ka kodus pruut – klassiõde, kes minust mehe tegi. Liigseid intiimsusi siiski väldiksin – neid heidan ette mitmetele loetud mälestusheietustele.

Vahel ongi kahju, et ma ei valinud sporditeed. Vaatasin Eesti Päevalehes töötades, kui palju lähetati sporditoimetajaid priskete päevarahadega üle kogu maailma kõikvõimalikele võistlustele. Gunnar Press tegi mulle tõsise ettepaneku tulla kultuuritoimetusest sporti üle. Äkki olekski pidanud minema, kergejõustiku oleksin vabalt ära katnud.

Nüüd tagasi sportlaskarjääri algusse. Kogenud treenerina valis minu treener Paul Lõoke poisse (tüdrukuid oli tal vähe) füüsiliste näitajate järgi. Mul polnud suurt midagi ette näidata – olin tollal lühikest kasvu masajalg. Kuid ma sõna otseses mõttes trügisin tema gruppi. Olin fanaatik, Laagri poiste seas organiseerisin terve spordilaagri. Sport oli 1960. aastatel üks väheseid noorte eneseväljenduse võimalusi. Olen tihti mõelnud Aafrika jooksjatele, kes vallutasid pikamaajooksude pjedestaalid: praegu toidavad nad oma rekorditega ära terve suguharu.

1960-ndatel polnud meil, Laagri poistel mingit varustust, kõik tegime ise. Enamiku minu põlvkonna poiste esimene isiklik rekord oli teivashüppes pesupuuga üle nööri hüpatud kaks meetrit. Korraldasin ka kümnevõistluse, mida on parasjagu naljakas meenutada. Sadat joosti tänaval, aega võeti ema käekellaga, kaugust hüpati enda kaevatud mullakasti, kuuliks otsiti enam-vähem ümmargune kivi, kõrgust hüpati jällegi üle nööri mulla sisse. Tõketeks valisin kaks korda kümme puupakku, keskel hernekepp. Oda visati ka hernekepiga. Hea kepiga viskasin üle neljakümne meetri.

Paratamatult päädis see trenniga spordikooli tasandil. Ehkki Paul Lõoke ei pannud mulle erilisi lootusi, lasi ta mul proovida, nähes minu fanatismi. Millegipärast meeldis mulle kolmikhüpe ja kui ma talle oma hoovi peal õpitud samme ette näitasin, siis raputas ta pead. Trampisin mis kole, treener ütles, et mu jalg olevat nagu kärumehe käsi. Kuid tal jagus kannatlikkust, treenerina oli ta täielik professionaal, mitte nagu Tšikin, kelle õpilane oli minu koondislasest hea sõber Kaukis. Lõõpisime Kaukisega, et Tšikini silmaring piirdubki ainult neljasajameetrise staadioniringiga. Kaukis vastas, et vaadaku ma, milline tase on tema treeneri kasvandikel. Tšikin ainult karjus: “Nüüd pane!” Ei mingit metoodikat. Ometi olid tema sportlased meie treeneri omadest edukamad. Seda on raske seletada, ehk on üks põhjus see, et tema õpilased õppisid ise, suhtudes vanasse selgelt irooniliselt. Ka meil oli oma punt, minu ajal paremad sõbrad Tarmo Kaevand, Ivo Aulik, Sulev Tallberg. Kuid Lõokese häda oli see, et tema õpilastel olid peale spordi ka muud huvid ja eriti keegi ei läinud pärast noorteklassi tippsporti edasi. Nii ka mina, kes ma olin koolinoortemeister, Balti matši võitja ja ületasin Jüri Tarmaku nimel olnud kooli rekordi (tal 186, mul 190). Lõokese kõige edukam õpilane on Ants Kass, kes tuli N Liidu võistlustel kaugushüppes 7.24-ga hõbedale. Selle asemel, et pürgida kaheksa meetri poole, läks ta ülikooli arstiteadust õppima ja on nüüd superkirurg.

Mida olen treenerilt õppinud? Paljud kolleegidest intellektuaalid parastavad: “Jah, Juske – endine sportlane!” Oleks labane vastata, et see on õpetanud võitlema ja elus läbi lööma, kuid mingi heas mõttes sportlik viha on minus siiski olemas. Kas või seegi, et tegin doktoritöö enne tähtaega – tegin n-ö kellelegi ära. Minu karmi stiili kohta kunstikriitikuna on samuti öeldud, et Juske lajatab kunstnikele nagu vastastele, üks selliseid oponente on Tartu luuletaja Hannes Varblane. Ehk on tal milleski õigus, kuid oma sportlaskarjääriga olen ma rahul. Näiteks on treeneri õpetustest olnud palju kasu omaenda laste ja lastelaste kasvatamisel.

Treener Paul Lõokese endised õpilased tema juubelil.

Nagu juba mainisin, olin ma paras kohmakas masajalg. Millist vaeva ta pidi minuga nägema! Kõigepealt see, et vägisi ja kangutades ei saa midagi. Tal olid head näited: “Vaata, kuidas neegrid jooksevad – alahuul lihtsalt lopendab, nad ei kanguta, vaid jooksevad lõdvalt.” Või siis soovitus: “Ära hüppa ega jookse kannaga, pöid on kõige olulisem.” Palju olen õppinud ka sellest, kuidas ta oskas sooritusi kehaliselt ette näidata. Kas või seda, kuidas õpetada oma lapsi ja lapselapsi jalgrattaga sõitma, uisutama, palli viskama, triblama jne. Üks näide oleks, kuidas õpetasin oma tütart Ullat jalgrattaga sõitma ja uisutama. Siit võiks lastevanematel kasu olla. Jalgrattaga harjutasime Lasnamäel metsa vahel. Tuleb valida kergelt laskuv pind, algul hoida sadulast kinni, siis lasta korraks lahti – las ta algul kukub, kuid lõpuks saab hakkama. Või siis uisutamine. Laps peab aru saama, et jalg ja uisk töötavad koos. Lasin tütrel proovida, kuidas on jalaga mingit rasket asja paremale-vasakule lükata – tunneb ta, et jõud mõjub? Nii saigi ta asja selgeks. Kõike seda olen õppinud treenerilt, kes õpetas meid pühendumusega nagu päris oma poisse. Usun, et minu trennikaaslased, kellega meil on igal aastal nostalgilised kokkutulekud, on sellega nõus.

Laagri õuest ja hoovilt sattusin seega tõelisse noorte profisporti. Hernekeppe ja pesupuud asendasid päris odad, fiiberteibad, päris tõkked ja suured staadionid. Iga päev läksin pärast kooli trenni, suvel laagrites sai treenitud kolm korda päevas. Kaks sündmust on eriti hästi meeles: kui sain spordikoolist esimesed naglid ja esimest korda korraliku teiba kätte. Tõsi, see polnud veel fiiber-, vaid bambusteivas. Isiklik rekord kasvas tänu neile abivahenditele pool meetrit.

Peab ütlema, et kõik polnud sugugi roosiline. Peale selle, et olin füüsiliselt nigel, ei soostunud mu ema andma spordikooli minekuks vanema allkirjaga nõusolekut. Esiteks seepärast, et ta vihkas sporti, teisalt oli tal meeles minu lapsepõlve kehv tervis ja kolmandaks nägi ta ette neid higiseid dresse ja “ilutulestikku” pliidi kohal. Peale selle kartis ta kindlasti, et minu niigi hale õppeedukus kannatab veelgi. Nutsin ja anusin, kuni lõpuks andis ema järele. Nii saingi Paul Lõokese õpilaseks.

See oli täiesti uue elu algus. Mäletan oma esimest võistlusreisi 13-aastasena, sihtkohaks Rapla. Ma ei maganud reisiärevuses terve öö. Rong läks Balti jaamast ja mul oli teivas pagasiruumis. Mingil põhjusel oli ruum varahommikul kinni ja jooksin viimasel hetkel ilma teibata rongile. Võistlustel hüppasin laenatud teibaga. Siis tulid juba tõsisemad etteasted. Esimest korda hüppasin kolmikut üle kaheteist meetri Kadrioru staadionil. Kaksteist meetrit oligi kastini, kuna võistlesin endast suurematega. Kahe esimese katsega ei küündinud kasti, kuid viimasel katsel jõudsin ja tulemus oli 12.42, mis oli mõnda aega C-klassi Eesti rekord, kuni selgus, et tulevane kümnevõistluse lootus Meelis Hanstein oli sama vanalt hüpanud rohkem.

B-klassis olin juba kolmikus Eesti meister (13.39 Viljandis). Tõeline elamus aga tuli 1971. aastal, mil Moskvas toimus mingi üleliiduline võistlus. Tükk aega oli küsimärgi all, kas minusugust naga kaasa võetakse (olin siis viisteist). Alles väljasõidueelsel õhtul helistas koondise peatreener: tule hommikul lennujaama. Võib öelda, et see oli mu esimene “elu reis”, teine oli Brasiiliasse São Paulo biennaalile aastakümneid hiljem.

Moskvast, kus olen hiljem paarkümmend korda käinud, ei mäleta ma sellest korrast muud midagi kui räpast hotelli ja siis hiiglasuurt Lužniki staadioni. Lužnikis võistlesin esimest korda tartaanrajal. Üldse sattus minu kergejõustikukarjäär murdelisse aega. Alustasin punasekarva killustikrajal, siis tuli asfaldi moodi kummirada, seejärel peenemad materjalid. Olin enne Moskvat kõrgushüppes püstitanud Tallinna lastestaadioni rekordi (172), Lužniki imekattel põrutasin 180. Esimest korda sain koondise treeneritelt kiita, sest minust aasta vanem Henn Vallimäe hüppas viis senti vähem. Aeg oli pöördeline ka selles suhtes, et mina hüppasin sel ajal juba floppi, Vallimäe aga klassikalist rulli.

Flopi õppimine algas juba Laagri liivakastis pärast Fosbury kuulsat olümpiavõitu. Tsiteerime Erlend Teemäe Mexico olümpia raamatut: “2.22. See oli liigutav, kuidas staadionitäit rahvast lummas nüüd üksainus sportlane – Fosbury… Kõik jälgisid toimuvat hiirvaikselt. Fosbury kontsentreerus nagu ikka oma iseäralikul viisil, kõigutas end ette-taha vähemalt kolm tosinat korda, raputas rusikas käsi, silmad sihtisid latti… Ja järsku pistis jooksma, tõusis seljaga lati kohale, rullus sellest üle, vajus turjaga vahtkummi, astus maandumiskastist välja ja kerkis veel kord… rõõmu pärast.”

Suur eeskuju spordis – olümpiavõitja Jüri Tarmak, samuti Laagri poiss.

Viimane kõrgushüppe olümpiavõitja rulltehnikas oli samuti Laagri poiss ja koolivend Jüri Tarmak. Fosbury alustas oma instinktiivselt avastatud hüppestiili siis, kui maandumiseks olid veel liivakastid. Selja peale maandudes saadud neerupõrutused andsid tal veel aastaid hiljem tunda. Minagi alustasin flopiharjutusi omatehtud liiva- või pigem mullakastis. Olin õpetatud karjapoissi ja rulli hüppama, floppi õppisin algul paigalt hüppama, nii et sisikond sees põrus. Aga kõik tuli kiirelt kätte ja juba B-klassis parandasin tulemusi kümnete sentimeetrite kaupa. Liivakaste asendasid peagi ka poroloonist maandumispaigad. Fosbury revolutsiooniline leiutis mõjus Nõukogude kõrgushüppajatele nii, et ka minuealised neiud täitsid hoobilt meistrinormi, mis oli vist 1.68.

Pärast head algust tabasid mind hädad. Suure innu ja tahtmise kõrvalt ei osanud ma ennast hoida. Kolmikhüppe puhul langeb jalale suur koormus ja nii tulid kannapõrutused ja puusaliigesevalud. Üks hooaeg läkski selle nahka, et käisin pea iga päev spordiarst Eldur Annuse juures. A-klassiks sain end korda. Treener nuias ühelt Soome sportlaselt plastist kannakaitse ja nii hüppasin turvaliselt Rein Auna naglidega.

Olen juba eespool maininud ajastu tausta – mida tähendas sport tol ajal. Seda oli tunda ka koolinoortespordi puhul. Iialgi ei lähe meelest 1973. aasta koolinoorte meistrivõistlused Tartus. Tribüün oli rahvast täis, iga sooritust saatis aplaus. Kolmikhüppes ületasid end kõik. Võitis Allan Elerand, kes põrutas 14-st üle ja poole peale, hõbeda sai trennikaaslane Ivo ja mina mitukümmend sentimeetrit isiklikku rekordit parandades pronksi. Järgmisel aastal tulin juba Rakveres ise koolinoorte meistriks.

Keskmaajooksjate Sulev Talbergi ja Andrus Ansipiga Jaltas kevadlaagris.

Allan Elerand, kes on minustki lühem, oli täielik anne. Lõpuks hüppas ta kõrgust 2.17 – nii palju pole vist keegi Eestis üle oma pea hüpanud. Tal oli fantastiline põrkejalg, kahju, et tema karjäär jäi vigastuse taha, see-eest on ta olnud edukas äriilmas. Kas jällegi sportlik jonn?

Meie aja hüppajatest jõudis loomulikult kõige kaugemale Jaak Uudmäe, keda olen kolmikus võitnud. Ise sain aru, et mul pole füüsilisi eeldusi isegi raske tööga meesteklassis läbi lüüa. Minule enda meelest suure metoodikuna ja kolmikhüppe teoreetikuna ajasid Uudmäe esimesed üritused naeru peale. Kuid tema potentsiaal oli hirmuäratav ja seda oskas tema treener Jaan Jürgenstein tehniliselt lihvida.

Minu sportlaskarjäär sai otsa 1974. aasta Alma-Ata koolinoorte spartakiaadiga. Keskkool oli lõpetatud, mõtted olid juba ülikoolil. Võistlus läks nahka, sest purihammas hakkas ära tulema, tõusis palavik ja koondise arstist polnud abi. Jäin mõne sentimeetriga kvalifikatsiooni pidama. Küll on aga sellest pikast reisist häid mälestusi peale eksootilise looduse ka tagantjärele mõeldes kummalisest nõukogulikult modernistlikust idamaisest arhitektuurist.

Olime siis kõik just keskkooli lõpetanud ja ees ootas teadmatus. Nii mäletan, et kolasime koos Tõnu Kaukise ja Kalev Sädemega öösel mööda Alma-Ata suveöiseid tänavaid ja filosofeerisime oma tollasel tasemel.