Читать книгу Kirglikud aastad - Ants Juske - Страница 6

Pettunud ajalooteaduskonnas pakutavas, hakkasin tasapisi käima kunstiajaloo kabinetis kuulamas Kangilaski, Voldemar Vaga ja Mart Elleri loenguid. Olin seal täielik naljanumber. Vanemate kursuste naisesteedid, peened prouad (vähemalt nii ma respektiga tundsin), nagu Tamara Luuk, Tiina Abel, Reet Varblane, Epp Illak jt, vaatasid mind kui totakat lapsukest. Käisin tol ajal toasussides, olin end kiilaks ajanud, taimetoitlane. Veel keskkooli lõpus kirjutasin sõna kunst “kunstsina”. Ülikooli esimesel kursusel juba teadsin, et on olemas selline asi nagu impressionism. Käisime kursusekaaslastega Leningradis (tudengipilet maksis kaks rubla) ja seal ütles meie kursuse varaharitud, Tartu vanemates ringkondades liigelnud Kaupo Ahuna: “Nüüd lähme Ermitaaži postimpressionistide näitust vaatama.” Mul jäi suu lahti: on impressionism, kuid mis asi see veel on?

Esimene kursus oli üldse otsustav ja seda mitte ainult kitsama eriala mõttes. Enne veel, kui tekkis kunstiajaloohuvi, sattusin Jüri Lina võrku. Üks põhjus oli kindlasti ametliku ülikooliprogrammi igavus ja ideologiseeritus, teisalt aga Lina karismaatiline gurukuju, mis avaldas noorele, komsomolimütoloogiast küllastunud ajule tuntavat mõju. Jüri Lina pidas Tartus poolpõrandaalust õppeasutust, kuhu ta värbas keskkooli viimaste klasside õpilasi ja ülikooli esmakursuslasi. Pälsonis käis ta õppetoas pidamas loenguid ufoloogiast ja parapsühholoogiast. Kõik see oli hästi põnev ja nii ühinesingi tema jüngritega, kelle seas oli juba ees kursusevend Ahuna, ja hakkasin koos psühholoogist sõbra Enn Kipperiga käima salakoosolekutel. Naljakal kombel toimusid need praegu tuntud filmikriitiku Jaak Lõhmuse kodus, kelle ema õpetas ajalooteaduskonnas mingit punast ainet. Kuna Lina üks paleus oli filmikunst, siis pole ime, et Lõhmusest sai filmikriitik. Lina oli suur autoriteet. Oma sugereerival häälel küsis ta igal kokkusaamisel, milliseid edusamme oleme teinud, kes on vahepeal vaimselt täiustunud, kes end harinud ja kes lihasöömise järele jätnud. Nii olingi ligi aasta taimetoitlane, kuigi suitsetamast ei suutnud loobuda. Kui guru tuli tänaval vastu, viskasin suitsu ära. Kurjad keeled aga rääkisid, et olid Lina ennast näinud sööklas vorstivõileiba närimas.

Parateadused ja ufoloogia olid kesksel kohal. Midagi samasugust, nagu vanas Pälsonis valitsenud profašistlik meeleolu – otsiti kõike, mis oli ametliku ideoloogia vastane. Ükskord aastakümneid hiljem sõitsin Soome. Passikontrolli sabas sattusin kõrvuti Tunne Kelamiga. Me ei tunne teineteist, kuid küsisin: “Härra Kelam, kas mäletate, et oleme kord kohtunud – see oli 1975. aastal ühes Tartu Annelinna lasteaias, kus toimus Eesti ufoloogia teine kongress.” Kelam muidugi mäletas, ta oli seal üks põhiettekandjaid.

Lina libaülikoolist oli tegelikult palju kasu, eriti mis puudutas filmikunsti. Ülikooli filmiklubis oli ta suur asjapulk. Kui jälle mälu ei peta, oli 1974. aastal keemia ringauditooriumis üldse esimene Andrei Tarkovski “Peegli” linastus N Liidus. Tarkovski oli ise kohal ja tema autogramm on mul üks olulisemaid reliikvaid. Tarkovski filme analüüsisime Lina juhtimisel pulkadeni. Lina oli paranoiline sümbolist – igal asjal pidi Tarkovski või mõne kunstniku pildis olema kindel tähendus. Meie pidime ära aimama, miks rong vilistab “Peeglis” just siis, kui tegelased lähevad paremalt vasakule, mida tähendab koer vasakul nurgas ja miks piim ümber läks. Kes ei teadnud, oli kas loll või polnud vaimselt edasi arenenud. Lõpuks hakkas see psühhoterror nii kasvatuslikult kui ka semiootiliselt närvidele käima. Esimene kõhklus guru suhtes tekkis siis, kui pidime analüüsima ühe Lina lemmikkunstniku, leedu klassiku Čiurlionise pilti. Olin juba siis läinud kunstiajaloo kanti ja uurinud ka Čiurlionist. Meie ülesanne Linalt oli aimata, miks just see sümbol on vasakul, mitte paremal, sellel pidi olema mingi salapärane tähendus. Kust meie teadsime! Guru seletas siis asja ära. Pärast seda võtsin julguse kokku ja ütlesin Linale: “Vabandust, minu teadmise järgi on slaid lihtsalt valepidi sees.” Seda mulle ei andestatud. Peagi läksin Lina juurest ära, tulid muud huvid ja vanaema rõõmuks hakkasin uuesti liha sööma. Jüri Lina oli paras manipuleerija, ei tea siiani, kas ta ise uskus oma missiooni. N Liidust saadeti ta lõpuks välja, kurjad keeled räägivad, et salaülesandega. See selleks, kuid oma korterikooliga pakkus ta ametlikule alternatiivset haridust, kui seda üldse võib hariduseks nimetada. Noorte maailmapilti aitas ta igal juhul avardada.

Seejärel sukeldusin ühtaegu nii intriellu kui ka vanasse ülikooli raamatukokku. Kohustusliku programmi jaoks jäi vähe aega ja vähe kohusetunnet. Palju olen tänu võlgu vanaaja lektorile Märt Tänavale. Esimese kursuse lõpus põrusin eksamil lootusetult. Kuigi püüdsin terve suve tuupida, polnud sellest mingit tolku. Läksin augustis sama targalt järeleksamile. Tänava kuulas mu ära, ohkas ja ütles: “Panen teile kolme ära, see võimaldab teil õpinguid jätkata, kuid pidage meeles – nii edasi ei jõua.” See oli õpingutes teine kingitus pärast sisseastumiseksameid, kolmas tuli sõjalise korduseksamil, mil major hüüdnimega As-Vosem pani mulle hinde ära siis, kui eksmatipaberid olid juba dekanaadis. Mäletan, et viimane küsimus oli: “Millistest osadest koosneb bronetransportjor?” Hakkasin midagi sogama rulevaja’st ja upravlenije’st. Siis major ohkas ja ütles, et “bronekas” koosneb iz perednei, srednei i zadnei tšastei. Kust ma, loll, pidin seda teadma.

Loengukonspekti “kaanekujundus”.

Mingid õppetunnid ma sain ja tasapisi hakkasin õppetöösse tõsisemalt suhtuma. Mõni semester sain isegi stippi. Distsiplineeris ka varajane abielu Marega, mis oli tüüpiline intrisuhe. Kui palju tüdrukuid leidis sealt mehe, paljud veel napilt enne lõpetamist. Mul vedas selles suhtes, et ei saanud kursusekaaslast, psühholoog oli ikkagi huvitavam. Jagasime ühikat psühholoogide ja defektoloogidega, Mart Laar leidiski sealt defektoloogi, tavalisemad olid oma kursuse abielud.

Mare jäi kiiresti rasedaks ja aumehena võtsin ta loomulikult ära. Jaak Juske sündis siis, kui olime alles teisel kursusel. Kui puudusin kahest saksa keele tunnist, ironiseeris õpetaja, et laps tegi lapsele lapse. Millegipärast oli meie põlvkonnal kalduvus varakult lapsi saada. Linnar ja Sirje Priimäel sündis Tristan päev varem kui meie Jaak, riburada tuli neid teistelgi.

Jaagul kahtlustati algul vesipäisust, mis ajas paanikasse kogu suguharu. Pean arstieetika rikkumiseks, kui Tartu tunnustatud neuroloog proua Talvik vaatas poissi üle, endal samal ajal ruumis terve tudengitegrupp, kellele ta üksikasjaliselt demonstreeris “tüüpilist hüdrotseefalust”. Mare hakkas nutma. Hiljem kahtlustas minu ema, et poisil on düsgraafia, s.t ta ei õpigi kirjutama. Nüüd kirjutab kuidas jaksab ja teeb poliitilist karjääri.

Mõistagi tegi kõik see minu niigi vaevalised õpingud veel pingelisemaks, kuna lisandusid elamis- ja olmemured. Paljus olid abiks Mare vanemad. Ega mina tükk aega enne pulmi teadnudki, et tema isa on Eesti ühe jõukama, Hellenurme kolhoosi esimees. Meie pulmad olid eht kolhoosipulmad – ikka ligi sada inimest, partorg pidas kõnet, juua-süüa oli ohtrasti. Kutsusime Marega maksimaalselt oma ülikoolisõpru ja nii oligi vastastikku kaks lauda: ühel pool kolhoosi eliit, teisel pool lärmitsevad tudengid. Üritus toimus Elva lasketiirus ja kuna buss oli tartlastele ootamatult tellitud juba kella kaheks öösel, siis asusid kavalamad tegutsema. Viina oli kõvasti üle, seda rabati kaasa, kuid veel targemad kaevasid kuhugi metsa maa sisse igaks juhuks kõva tagavara. Äkki oli buss ees ja sinna need varud jäidki. Veel sügisel sõitsid nad Elvasse ja müttasid terve päeva metsas, kuid ega keegi vist õieti ei mäletanud, millise puu alla laadung maeti.

Algas elu Elvas Mare vanemate päranduseks olnud puumaja teisel korrusel. Üks asi oli iga päev Tartus loengutel käia, teine asi see, et vesi oli kaevus ja talvel olid supp ja lapsepiim hommikuks köögis jääks külmunud. Peale selle tahtnuks veel tudengielust osa saada. Kuid näguripäevi nägid tol ajal kõik tudengid, stipp oli 40 rubla kuus – katsu ilma koduse toetuseta hakkama saada. Mare vanematel oli ka selline pedagoogika, et nad toetasid meid kõikvõimalike kolhoosi- ja koduaia produktidega, kuid sularaha ei antud. Eks ma olin ka nagu vaene sugulane, kes ei tundnud erilist lugupidamist kolhoosiesimehe, muidu toreda ja ausa mehe ideoloogiliste vaadete vastu. Ühe vahetuse oli ta Moskvas ülemnõukogu saadik – see oli ikka uhkuse asi, kui lisaks priisõidule, puhvetitele ja muule nännile kingiti mingil N Liidu aastapäeval kõigile saadikutele väiksed värviteleviisorid. Ükskord ei suutnud ma naeru pidada, kui äi tuli Moskvast ja näitas tavalist kammi. Nimelt olevat ta lennukis sattunud kõrvuti Artur Vaderiga, kellel polnud kammi ja ta laenas seda korraks. See oli äiale nüüd nagu reliikvia.

Arvan siiski, et kõik need produktid olin tööga välja teeninud. Rügasin kaasa kartuli- ja kapsapõllul (kapsas rändas talvel Leningradi turule) ning aitasin äia-ämma uut Elva maja ehitada. Kolhoosieliidil oli prestiižne külalistele rääkida: “Näed, minu tütar ja väimees õpivad ülikoolis.” Kui aga olin Mare vanemate juures ja võtsin nädalalõpuks lugemist ja kirjatööd kaasa, anti mõista: mis sa niisama lorutad, tee midagi kasulikku ka.

Siis, kui Mare tuli akadeemiliselt puhkuselt kooli tagasi ja Jaak jäi Tallinna minu vanaema juurde hoiule, algas hullumeelne Tartu-Tallinna vahet sõitmine. Temasuguse hüperaktiivse lapsega oli rist ja viletsus sõita neli tundi täiskiilutud supirongis.

Kuid mitte olmemurede pärast ei läinud mul õpingud halvasti. Endiselt tegelesin akadeemilise hulkurlusega. Käisin psühholoogide ja filoloogide loengutel, orientalistikaringis, filmiklubis, luuleõhtutel, teatris, kunstimuuseumis, ahmisin kõike, mida ülikool võimaldas. Ülikooli vanas kohvikus oli ka huvitavam kui loengutel. Peaksin rääkima tollasest mitte ainult teaduskonna, vaid kogu ülikooli mentaliteedist, enne kui jõuan “Tartu sügiseni”.

Meie astusime ülikooli 1974. aastal, mil kuulsatest kuuekümnendatest oli veel säilinud väikseid riismeid. Ülikooli kohvikus korraldas keegi veel luulelugemist, mingi punt tinistas kitarri, kursusevend Tiit Luts püüdis ülikooli klubis teatrit teha. Muidu aga oli avangardistlik vaim kadunud ja kraane keerati ühe tihedamalt kinni. Eneseharimine jäi nüüd igaühe enda asjaks: kui viitsisid, siis istusid üksinda Toomel raamatukogus, ei viitsinud, siis jõid ja lorutasid niisama. Oma arust jõudsin kõike – nii pere eest hoolitseda, lugeda, sporti teha kui ka juua. Igal juhul oli viimane tegevus ainus kollektiivne aktsioon, luuleõhtute aeg oli ümber. Mis puutub sporti, siis pääsemaks tüütutest kehalise tundidest, läksin ülikooli korvpallitrenni. Jäin seal silma hilisemale TRÜ naiskonna treenerile, varalahkunud Roland Lepasaarele. Olin endiselt kiire ja hüpe oli säilinud, panin siis veel palli ühe käega pealt korvi (isiklik kõrgusrekord ikkagi 1.90), vise oli hea ja on siiani. Teaduskondadevahelistel turniiridel suutsime võita ainult filolooge ja ma pidin viskama pooled punktid. Lepasaar kutsus mu ülikooli teise koosseisu treeningutele. Mind pandi trennis Raivo Varega üks-ühe vastu, üks lühike ja kiire, teine pikk ja aeglane, eks me pidime teineteiselt õppima. Mängisin isegi ühe ametliku mängu.

Ajalooteaduskonna spordivaimu hoidsid üleval rohkem õppejõud, intris piirdus asi klaasitõstmisega ja näiteks suuskadel trepist alla sõitmisega. Teaduskonna õppejõud olid selgelt kahes leeris: ühelt poolt kolm legendaarset professorit Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe, teiselt poolt dotsendid Allan Liim, Hillar Palamets ja Linda Eringson. Viimati mainitu oli ka meie kursuse juhendaja. Ideoloogiliselt olid nemad muidugi õigemad. Linda Karlovna oli ka meie kursuse juhendaja. Millegipärast armastas ta poisse, näiteks tulin talvel Toomemäel Aeglasest Surmast üles, hõlmad lahti. Linda Karlovna pani mul ise nööbid kinni ja mütsi pähe. Ühe poisi päästis ta pärast kainerisse kukkumist eksmatist. Pidasime kursusevend Andrus Hülbi üle näidisprotsessi. Mõistsime ta hukka, kuid palusime andestust, et pruut jättis ta maha (“pruut” oli ka valmis tunnistusi andma), ja nii ta jõi kurvastusest ülikooli kohves pudeli veini. Linda Karlovna ütles küll: “Ärge tulge mulle kodaraid rataste vahele viskama”, kuid seisis dekanaadis Hülbi eest.

Kursuseõdede Urma ja Elsaga Pärispeal etnograafiapraktikal.

Kolm meie professorit eesotsas Sulev Vahtrega üritasid hoida üleval Eesti vaimu. Seda polnudki nii vaja õhutada, sest sellest vaimust oli nakatatud kogu inter. Toast tuppa liikus samizdat’i väljaandeid, Eesti-aegset kirjandust, kuskilt hangitud väliseesti asju, lauldi vastalisi laule – olgu siis eestikeelseid, saksakeelseid või vene blatnoi-repertuaari. Kui ma veel keskkoolis arvasin, et Lenin mõtles kõike hästi ja hiljem keerati tema ideed tuksi, siis ülikoolis kadusid kõik illusioonid. Omaette asjad olid ÜTÜ sildi all toimuvad ajalooringi ekskursioonid. Lauri Vahtre rääkis, et kui isa käis muidu tusaselt kodus ringi, siis alati enne ekskursiooni oli ta nagu uuesti sündinud. Mõistagi ekskursioonil pidutseti, iga ajaloolane teab, mis asi on “sumakas”, kuid bussis peeti ka ettevalmistatud loenguid ja õppejõududelt kuulis kohaspetsiifilisi tarkusi. Ma ei tea, miks Koop sellist asja ära ei lõpetanud. Näiteks kui jõudsime Venemaa poolt tulles üle Tartu rahu aegse piiri, lasti Venemaa poole põis tühjaks. Aeg-ajalt käisid professorid ka intris tudengitega pidu pidamas ja tudengiplikasid noolimas. Neid jutte pole vist paslik rääkida. Ühe kuulsa Pälsoni joodiku, kuid äärmiselt koloriitse isiksuse Tõnu Hagelbergi teooria oli, et üks “proffidest” sai noortelt tudengineiudelt alati, teine vahetevahel, kolmas harva.

Suur pauk oli see, kui Herbert Ligi astus komparteisse – mängus oli kateedrijuhataja koht. Meie suhete juurde nimetatud organisatsiooniga tuleb mul veel mitu korda tagasi tulla.

Muidugi sain ma teaduskonna Eesti vaimust osa, kuid ikkagi kiskus mind “metsa poole”. 1960-ndate vaim hõljus veel ülikooli kohal. Eelmisel kümnendil oli huvitutud rohkem rahvusvahelistest teadustest. Juba mitu korda mainitud psühholoogia, orientalistika, semiootika, moodne kunst, filosoofia, lisaks popmuusika, väliskirjandus jne, mis puudutab vaid humanitaariat. Eesti asja ajamine oli muidugi vastaline, kuid seda olid ehk rohkemgi ka moodsad internatsionaalsed teadused. Täielik universaal oli Jaan Kaplinski, kelle isegi Eesti Looduses ilmunud artikleid lugesin ja konspekteerisin. Vabandan sügavalt oma teaduskonna õppejõudude ees, kuid minu tegelikud teoreetilised ja maailmavaatelised kujundajad olid mujal. Ma saan aru, et ajalugu tuligi õpetada Koobi ülikoolis võimalikult neutraalsena, lugedes agraarajalugu, adramaid, potikilde, töölisklassi rasket ajalugu. Täielik nuhtlus oli idamaade ajalugu, kus pidi teadma mingeid Indoneesia valitsejaid. Kuid nii said õppejõud kaitsta kraade, kirjutada monograafiaid. Rotaprindis anti välja uurimusi, mida siis loeti loengul ette, nii et vea näpuga järge. Meie professorid muutusid ajapikku mugavaks. Kui paarkümmend aastat tagasi koostatud loengud olid sisse töötatud, siis lasti neid samal kujul igale kursusele. Kas nad siis ei aimanud, et nooremad ja vanemad kursused intris omavahel suhtlesid? Itsitasime omavahel, et Helmut Piirimäe iseenesest pikantsed ja frivoolsed naljad Prantsuse õukonna ajaloost kordusid täpselt sama koha peal aastast aastasse. Kuid milleks riskida – dotsendi, veel enam professori palk tähendas Nõukogude ajal head sissetulekut ja laskis ehitada maja Tähtvere nn professorite linnaosa.

Stagnatsioon oli haaranud Koobi-aegse ülikooli igast otsast ja meie, kes olime tulnud ülikooli suurte lootustega, pettusime. Kahjuks mugandusid ka paljud vastalised ja edumeelsed õppejõud. Praegusel ajal nõutakse õppejõult pidevat teadustööd, välispublikatsioone, kandideerimisel on enneolematud nõudmised, siis oli aga nii, et kui said sooja koha kätte, siis lase lõdvalt edasi.

Siit tuleb ka meie professorite järelkasvu puudumine. Selle asemel, et luua oma koolkond, oli tunda hoiak mitte jätta kõige paremaid lõpetajaid kateedrisse ja aspirantuuri, vaid suunata Tallinna ajalooinstituuti. Helmut Piirimäe käealuseks jäi praegune suur Tartu linna tegelane Aadu Must. Piirimäe usaldas noorele õppejõule seminaride juhendamise. Alles olime olnud intris koos, aga nüüd seisis ta kohmetuna meie ees. Mingi lugemine oli meile ülesandeks antud, kuid teades, et Aadu Must juhatab seminari, ei viitsinud keegi, välja arvatud hoolikad tütarlapsed, seda läbi närida. Tuleb siis Must ja küsib: “Kes tahab alustada?” Vaikus. Siis osutab ta oma intriaegsele sõbrale Urmas Selirannale. Sellel on mustad prillid ees, ise käsipõsakil, ja vastab kurja häälega: “Ole vait, Aadu, sa ju näed, et ma magan!”

Kursusevennad Kaupo Ahuna ja Ants Juske pärast väsitavaid loenguid.

Mugavaks läks teiste hulgas ka meie kunstiajaloo dotsent Mart Eller, kes siiski tegi kõik, et oma õpilasi hoida, ning vahepeal tekkinud ohtu, et kunstiajaloo õpetamine üldse lõpetatakse, suutis ta vältida. Inimesena oli Eller äärmiselt tore, kuid eks ta tundis isegi, et on teaduskonnas tõrjutud, ega pingutanud eriti. See-eest lõi ta praeguses EÜS-i majas kunstiajaloo kabinetis hea atmosfääri. Praegune Brüsseli kultuuriatašee Tamara Luuk ööbis seal koos oma suure koeraga. Oli koht, kuhu peale intri sai alati minna, Voldemar Vaga aegsel suurel laual tehti igasuguseid asju.

Enamasti aga harisid tollased kunstiajaloolased end ise. Kes istus arhiivis ja tegi tagumikutööd, kes puuris raamatukogus teooriat, kes mõtles muuseumi-, kes õpetajatööle. Tallinna Kodulinnast Tiina Mäe käe alt tulnud noorte ajaloolastega käisin minagi Raadi kalmistul haudu korrastamas. Nagu ma juba algul ütlesin, polnud mul mingit ettekujutust, kuhu oma hilja tärganud kunstihuvi kanaliseerida. Esimese kursusetöö kirjutasin veel keskaegse Tallinna profaanarhitektuurist. Kui toimus spetsialiseerumine, oli tekkinud uus eriala keskaja arheoloogia. Kui tundsin asja vastu huvi, olid kursavennad juba jala vahele saanud. Teise kursusetöö kirjutasin Mihhail Vrubelist, sest teema pidi olema seotud NSVL-i ajalooga. Linda Karlovna aktsepteeris seda, kuigi mis oli Vrubelil sellega pistmist?

Kuid juba enne seda tuli minu haridusteel otsustav kohtumine. Seda loomulikult mitte oma ametlike õppejõudude, vaid Linnar Priimäega ülikooli kohvikus. Vabandan, et ei pea kronoloogiast kinni, sest juba olen meenutanud, et meie pojad sündisid 1976. aastal päevase vahega.

Venitasin ülikooli kuidagimoodi lõpuni. Ajapikku tekkis ka huvi loengute vastu. Piirimäe loengud olid huvitavad ja ka aeg, mida ta luges, pakkus huvi. Piirimäe eksameid kardeti, hinnaalandust tegi ta vaid kenadele tüdrukutele. Kuna võtsin end kokku, sain isegi nelja. Hiljem, olles ise kuues kõrgkoolis õppejõud olnud, olen palju mõtisklenud, miks ma eksamil just selliseid hindeid panen. Subjektiivseid faktoreid on palju: keda sa oled näinud loengul aine vastu huvi tundmas, kes käitub eksamil ülbelt, kes lipitseb, tahes-tahtmata mõjub ka kursuse üldine tase. Nii võib mõni kehvem lend saada isegi paremaid hindeid kui mõni heatasemeline, kus latt läheb väga kõrgeks.

Uusima ajaloo loengutel käisin usinalt põhjusel, et ajastu tuli kaasajale üha lähemale, teiseks Kaido Jaansoni emotsionaalne esitusmaneer ja suur eruditsioon. Eksamil sattus kehv pilet ja Jaanson pani kolme, kuid nähes, et ma jagan ajastut, tegi mulle ettepaneku uuesti tulla. Siis sain juba nelja. Üldse oli see piletite süsteem totter loterii. Teisel kursusel oli üks eksam, mille piletiteküsimustest jõudsin läbi närida vaid esimesed kümme, aga vedas: kõik kolm küsimust mahtusid nende sekka. Olen elus kuni aspirantuurini välja teinud sadu eksameid. Ka magistri- ja doktoritöö kaitsmine olid ju eksamid. Ja alati on olnud alandav tunne koridoris põlve väristada. Mõnel puhul aitas mitteformaalne õhkkond. Tagantjärele on isegi kahju, et kuulsa Ülo Torpatsi ladina keele loengud lasin üle jala, sest kõik teadsid, kui mitu konjakit talle tuleb tuua. Tavaliselt võttis ta eksameid vastu oma kodus. Parim lugu, mida olen kuulnud, on see, et Torpats sulgunud konjakipudeliga oma tuppa ja hüüdnud tudengitele: kes tahab kolme, matriklid ukse alt sisse! Enamik visanudki need kergendustundega. Torpats viskas matriklid tagasi ja hüüdis: “Nüüd need, kes tahavad nelja!”

Omaette ooper olid nn ühiskonnateaduslikud ained. Millegipärast need mulle istusid, vist ikka seetõttu, et need polnud rahvusteaduste kesksed. Nendes ainetes olid mul ainult neljad-viied. Õppejõud olid muidugi pabinas, et ajaloolased hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi, füüsikutele või arstidele võis kohustusliku punase pläma vabalt pähe määrida. Mõned episoodid on meeles. Jüri Ant luges meile NLKP ajalugu. Ta tegi seda nii osavalt, et ei valetanud, vaid jättis tõe rääkimata. Näiteks ütles Kaupo Ahuna, et ta on lugenud Saksa ajal välja antud “Eesti rahva kannatuste aastaid”, kus on pilt, kuidas Petseri räpased purjus venelased Vabaduse väljakul n-ö meelt avaldasid. Ja küsis: kas see oligi siis rahva tahe? Ant tuli olukorrast niimoodi välja, et jutustas rahulikult: Petseri kant oli kodanlikus Eestis üks vaesemaid, mõistagi oli seal suur rahulolematus ja nii nad tulidki meelt avaldama. Tegelikult oli see muidugi vale: ilmselt olid need “meeleavaldajad” ümberriietatud Vene soldatid. Kuid küsija jäi vastusega rahule – tõesta midagi vastupidist!

Kaido Jaansonilt küsisime: räägitakse mingitest Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest. Jaanson läks närvi ja ütles kategooriliselt: mingeid protokolle pole olemas, unustage ära, ja jätkas rahulikult oma teemat. Eks neil raske oli, sest üldlevinud arvamuse kohaselt oli igal kursusel KGB värvatud nuhk.

Dialektilist materialismi (või oli see siiski ajalooline?) andis Andrus Pork. Noorema põlve filosoofina oli ta erakordne, kuigi nakatatud kateedrijuhataja Rebase sotsiaalse determinismi teooriast, mida ta rakendas ajaloofilosoofias. Peab kohe ütlema, et kõik need marksistlikud käsitlused pole ju valed ega halvad. Marksism oma algsel kujul on postmodernistlikus ja feministlikus teoorias vägagi kesksel kohal. Mõnigi TRÜ õppejõud sai hiljem pakkumisi lääne kõrgkoolidest, kus marksism oli endiselt moes. Ja nii olid dialektilise ja ajaloolise materialismi loengud huvitavad. Peale selle oli Pork (hilisem Park) esinduslik mees, keda naistudengid hüüdsid “dekoratiivfilosoofiks”. Isegi arstist filosoofi Valdar Parve seminarid pakkusid midagi, kuigi ta istus laual ja vilistas, näidates näpuga: “Sina vastad.”

Andrus Pork teatas keset tsüklit, et need, kes teevad sellises ja sellises mahus referaadi, on eksamist vabad. Oma suures eksamihirmus haarasin võimalusest kinni. Olin juba siis tegelnud keskaja kunsti ja maailmapildiga ning võtsin asja nii tõsiselt, et mu töö läks vene keelde tõlgituna üleliidulisele üliõpilastööde võistlusele.

Jaak Kangilaski loengud olid tol ajal ainsad, mis aitasid mõista moodsat kunsti. Ludmilla Siimu maal aastast 1973.

Sügisel tulin kooli tagasi. Näete, meie kõnepruugis oli ikka tegu “kooliga” – mitte seepärast, et oleksime jäänud infantiilseks, vaid et paljud asjad ei meenutanud ülikooli: kõik need eksamid, kantseldamised, kontrollid, kohustuslikud ained jms. Meid käsitati ikka lastena. Niisiis olin koolis neljandal kursusel tagasi ja äkki otsis Andrus Pork mu üles. Jutt oli selline, et mulle pakutakse filosoofiateaduskonnas eriprogrammi, pärast tuleks aspirantuur jne. Läksin juba elevile – miks ma ei peaks nõus olema! Siis aga ütles Pork, et tuleb korda ajada üks väike formaalsus: lähme Rebase juurde ja vormistame kompartei kandidaadiks astumise avalduse. Jäin mõttesse ja ütlesin, et annan vastuse poole tunni pärast. Läksin “marksumajast” üle tee Wernerisse, tellisin 50 grammi konjakit ja vajusin mõttesse. Mismoodi ma vaatan otsa oma Eesti-meelsetele õppejõududele? Parteisse astudes kaotaksin pool sõprus- ja tutvusringkonda. Läksin Porgi juurde tagasi ja ütlesin, et sellistel tingimustel ma ei saa tulla. Pork vastas midagi sellist: “Kommunistina ma peaks teid kohe uksest välja saatma, kuid omavahel öeldes olete sellega oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud.” Mis mul muud öelda oli kui: “Noh, mis teha.” Need olid sõnad, mida olen pidanud hiljemgi kuulma.

Järgmiselt kursuselt võeti ilmselt minust vabaks jäänud kohale uus, kes astus parteisse, kuid mingit filosoofi tast ei tulnud, pigem karjäärikommunist ja hiljem muidugi ärimees. Igal juhul tulin Porgi juurest ära kergendustundega – ma polnud kedagi reetnud, sealhulgas ka iseennast mitte.

Muidugi võib öelda, et parteisse astumine oli lihtsalt formaalsus. Mõne jaoks oli formaalsus ka koputajaks hakkamine. Varasemal ajal oli kellegi jaoks formaalsus inimeste piinamine ja küüditamine. Aeg oli selline, mis teha! Kuid kodune ja eriti ajalooteaduskonna kasvatus ei lubanud mul selle kuritegeliku ja selleks ajaks täiesti silmakirjalikuks muutunud mõttetu organisatsiooniga koostööd teha. Jälestasime komsomolikarjeristidest juriste, kes ilmselt ei teadnud või ei tahtnud teada, mis meie rahvaga toimub ja on toimunud. Kui loodi ajakirjandusosakond, pidasime seda juurateaduskonna käepikenduseks. Selleks piisas tollaste ülikoolilehtede lugemisest. Eks neid karjeriste oli meiegi intris, ajaloolaste keskel: kes tegeles komsomolitööga, kes nuhkis, kes koputas. Paar kursust enne mind läkski Sulev Vahtre ehmatuseks üks tema juhendatav Moskvasse KGB kooli. Ma saan veel aru neist, kes astusid karjääri huvides parteisse, kuid mitte nendest, kes kaebasid salaja oma kaasüliõpilaste peale. Mulle küll oli ema kodus õpetanud, et see on alatu. Koolis ütles klassijuhataja samuti, et pole ilus tulla kellegi peale kaebama. Loodan, et paljud neist, kes minu mälujälge loevad, vähemalt häbenevad, eriti need, kes aja muutudes hakkasid ajalooteaduskonnast veidigi külge hakanud rahvuslust oma uue karjäärivankri ette rakendama. Või siis need ajaloovõltsijad, kes nüüd kirjutavad sinimustvalget ajalugu, või endised teadusliku kommunismi õppejõud, kes nüüd on politoloogid. Kuid vaevalt nad häbenevad – teadku siis, et vähemalt minu silmis on nad põlastusväärsed. Kuid mis sa saad teha, kõik nad on värvi vahetanult enamasti juhtpositsioonil ja kui tahad elada, siis ei saa oma põlgust neile otse näkku paisata. Seda ei suutnud ka Mart Laar peaministrina ja Lennart Meri presidendina, kuigi loosung oli “Plats puhtaks!”.

Kogu ülikooli jooksul oli ainult üks loengutsükkel, kust ma ei puudunud ühtegi korda. Need olid Tõnu Luige filosoofialoengud “keemia ringis”. Vana-Kreeka võeti pulkadeni lahti. Räägiti, et Luigel oli see probleem, et ta oskab vanakreeka keelt küll lugeda, kuid ei oska selles mõelda. Pärast dialektilist ja ajaloolist materialismi tekkis aimus, mis on filosoofia tegelikult. Siiani olime kuulnud Feuerbachi teesi, et filosoofia ülesanne pole mitte targutada, vaid maailma muuta. Tõnu Luige loengud avasid nii mõnedki siiani pimedaks jäänud silmanurgad ja ajukäärud. Tema loengutel oli seegi efekt, et pärast mõtlesin neile asjadele poole ööni, mida ei saa öelda Aasia ja Aafrika ajaloo loengute kohta.

Ega ta oma põhjalikkuses Immanuel Kantist kaugemale jõudnudki. Sellest on kahju, Hegelist, Nietzschest ja Heideggerist pidin end hiljem ise läbi närima. Luige eksam oli paras pähkel. Erinevalt Piirimäest ei teinud ta ilusatele tüdrukutele mööndusi. Mäletan, et kui valmistusin vastamiseks, käis ruumis üks tema kolleeg, kes nägi, kuidas üks kursusekaaslanna pingi all spikerdas. Ta läks Luige juurde, mille peale too tuli viisakalt tudengi juurde ja ütles: “Sügisel tulete uuesti.” Ilmselt läks talle hinge, kuidas on võimalik filosoofiaeksamil maha kirjutada – siin tuleb ise mõelda. Tuli minu kord. Pilet oli vilets, kuigi Luik ei tahtnud midagi kuulda kolmandast punktist, mis puudutas marksismi-leninismi klassikuid. Tegin hapu näo ja ta lubas võtta uue pileti. Ka see mulle ei istunud. Kolmandat võtta ta enam ei lubanud. Oli vist vaja rääkida John Locke’ist. Sain hakkama. Enne hinde panemist küsis ta mult ilma igasuguse vihjeta pooleldi saksa keeles: “Miks Ding an Sich jääb meile unbekannt?” Piisas sellest, et hakkasin Kanti ühte põhipostulaati avama, kui ta poole lause pealt ütles: “Viis, võite minna.”

Pärast selliseid katsumusi hakkasin 1979. aastal ülikooli lõpetama. Diplomitöö kirjutamine oli puhas rõõm, riigieksamid tegin ka ilusti ära. Noh näiteks teaduslik kommunism. Mida seal ikka õppida oli? Enne mind lõpetanud Hagelbergil oli enne eksameid kaks parooli. Käis jokkis peaga õppetoas tuupureid vaatamas ja hüüdis üle ukse: “Loll õpib, tark teab isegi!” Või siis enne tead-kommi eksamit: “Mis te siin loete, see eksam on nagu gestaapos – midagi ikka välja pressitakse.”

ÜTÜ ajalooringi ekskursioonil Leedus Trakais. Esiplaanil minu “rebane” Mart Laar.

Olen rääkinud ülikooliaegseid lugusid oma praegusele naisele Üllele, kes on õppinud TPI-s. Eks sealgi elatud tavalist tudengielu, kuid minu muljetusi kuuldes on talle jäänud mulje, et Tartus ainult joodi ja liiderdatigi. Eks olen siis pidanud selgitama, et kes kuidas. Oma põhihariduse olen ikkagi saanud ülikooli raamatukogust Toomel. Oli päevi, mil ei läinudki loengutele ja õhtul hilja avastasin, et olen lugenud ja konspekteerinud oma kümme tundi jutti. Kunstihuviga alustasin küll nüüdiskunstist, kuid ajapikku süvenesin keskaega. Heie Treier on kirjutanud postmodernismi mõiste kolmest tulekust Eesti kunstimõttesse. Arvan siiski, et see nihe modernismi ületamiseks tuli kaugelt enne, kui postmodernismi mõiste siiamaale jõudis. 1970. aastate alguses oli avangardi ja modernismi kriis ka N Liidus. Nõukogude kunstiteaduses tekkis suur poleemika ikoonimaali ruumilise ülesehituse ja kõikvõimalike “tinglikkuste” üle. Olulist osa etendas siin ka Tartu-Moskva semiootikakoolkond. Kuna minu klassijuhataja Härda Kurtna oli inglise keele õpetaja, siis polnud mul suuri raskusi, tuli omandada ainult erialaterminid. Vene keel mul aga ülikooli tulles peaaegu puudus. Nii hakkasin venelasi lugema sõnaraamatu abiga, isegi tõlkisin trenni mõttes terveid tekste. Tulemuseks oli lõpuks see, et kirjutasin aspirantuuris vene keeles terve väitekirja.

Nii ma siis tiirlesin keskaegse ja nüüdiskunsti probleemide ümber, abiks polnud kedagi – ikka viidete kaudu uue kirjanduse poole. Käisin ka Moskvas ja Leningradis, kust sai siin puuduvat lääne kirjandust, tellisin mikrofilme ja koopiaid, laenasin väärt kirjandust. Lihtsalt tuli olla kontaktis “õigete” inimestega ja valida õigeid loenguid – kas või selle hinnaga, et kohustusliku programmi täitmata jätmine tähendas stipist ilmajäämist.

Üldse olid 1970. aastad Tartus mingi eelmisest kümnendist jäänud pohmeluse väljaravimine. Inimnäoga sotsialismi ehitamisest ei tulnud midagi välja. Kollektiivne luulelugemine ja teatritegemine ning loomingulise noorsoo laagrid jäid minevikku – neist sain aimu, lugedes 1960. aastate Noorusi. Sulguti endasse ja tegeldi süvendatult oma erialaga. Kuid siit on see-eest pärit ka Eesti viljakam vaimuvara: Kaplinski esseed, Mälli tõlked, Runneli luule, Tartu semiootika- ja psühholoogiakoolkonna parimad artiklid. Postmodernistliku ajastu märk oli seegi, et luulet asendas proosa ja kunstis loobusid 1960. aastate avangardistid Kaljo Põllu ja Olav Maran oma uuenduslikkusest – üks hakkas fennougristiks, teine pöördus religiooni. Sama toimus ka muusikutega. Senise John Cage’ist inspireeritud dodekafoonia ja atonaalse muusika asemele tulid keskaegsed koraanid ja vanamuusika. Pole siis ime, et selles laines liikusin ma noore õppurina keskaja kunsti ja filosoofia poole. Eks see kõik oli omamoodi eskapism selle absurdse nõukoguliku tegelikkuse eest.

Veel enne lõpueksameid polnud mul aimugi, mis edasi saab. Paljud otsisid viimasel kursusel potentsiaalseid töökohti. Mina olin muretu: eks riiklik suunamine otsustab. Mis mul loota oligi – olin pingereas tagant teine. Siis tuli minu juurde Peeter Tulviste, kes oli hea tuttav ajalooinstituudi kultuuriloo sektori juhataja Ea Janseniga. Too oli uurinud, kas ta teab mõnda asjalikku lõpetajat, kes võtta enda juurde teaduriks. Tulvistele meenusin mina. Kohtusimegi Ea Janseniga ja nad esitasid ülikoolile tellimuse. Kuigi ma olin ülikooliajal Tartuga harjunud, sõbrad kõik seal, valmistasin Maret ette Tallinna minekuks. Eks oleme algul ema juures, siis üürime midagi.

Tartus Raadi kalmistul ajaloodoktor Otto Liivi unustatud hauaristi renoveerimas.

Asjast sai haisu ninna ajalooinstituudi sotsialismiajaloo sektori juhataja Raimo Pullat, kes ütles: selle poisi võtan ma hoopis endale. Saime Pullatiga ülikooli kohviku ees kokku, millest kursavend Olav Multer tegi salaja ka foto. Tõmbasin uuesti oma karjäärile kriipsu peale, öeldes, et sotsialismiuurimine mulle küll ei sobi. Minu asemel napsas selle koha pingereas esimene tütarlaps ja mida ma sügisel kuulsin: ta oli ajalooinstituudis sujuvalt Ea Janseni sektorisse üle läinud! Tundsin end petetuna. Ega muud üle jäänudki, kui Koop surus kätt ja teatas, et olen suunatud Vana-Kuuste kaheksaklassilise kooli ajalooõpetajaks.