Читать книгу Suured veed - Arne Dahl - Страница 2

NÄOST TÄIESTI MUST, mõtles ta ja vaatas ainiti oma peegelpilti. Imekerge värin muutis selle piirjooned ühe põgusa hetke jooksul ähmaseks.

Ainult minut aega hiljem, üleval katusel, mõtleb ta, kas ma ei oleks pidanud juba siis reageerima? Kas oleksin pidanud valvsam olema? Kas ma ei oleks pidanud taipama, et see imekerge värin on ettekuulutus?

Siis oleksin ikka veel elus olnud.

Aga see oli hiljem. Praegu oli tal muud tegemist. Ta mõtles uues keeles leiduvatele eelarvamustele. Tema viimane mõte on: ilmselt just see mind tappiski.

Kuigi selleni oli ikka veel peaaegu minut aega.

Ta mõtles: must surm, must nimekiri, must auk ja mustad lambad. Ta mõtles: must maakleriäri, mustalt töötamine, mustalt taksot sõitmine. Ta mõtles:

näost täiesti must.

See tähendab, et viha ähmastab kaine mõistuse. Ja et see paistab välja.

Ning tema pilk käis mööda peegelpildi musti piirjooni ringiratast, kuni nägi iseenda silmavalgeid, ja ainult viiskümmend sekundit hiljem mõtleb, et ilmselt oli ta selle lühikese viivu tõesti näost täiesti must. Ilmselt ähmastas viha selle napi, elu ja surma eraldava hetke jooksul tema kaine mõistuse. Ilmselt on selles keeles sisalduvates eelarvamustes mingi varjatud determinism.

Kui kiiresti küll mõtted jooksevad, kui surmariigi väravad silme ees on.

Ehkki seda mõtles ta alles nelikümmend viis sekundit hiljem.

Praegu venitas ta pisut kaela. Süsimust, mõtles ta. Tökatmust, mõtles ta. Ronkmust, pigimust, öömust.

Ta pööras pilgu seinapeeglilt – kõleda korteri ainsalt seinakaunistuselt – köögi poole. Läbi väikese kahetoalise korteri pesemata köögiakna paistis sisse hägusat hilissuvist valgust, mis näis tolmuterakesi üles keerutavat.

Otse lauaserval, Sembene pidevalt vehkivale käsivarrele murettekitavalt lähedal oli vanaaegne äratuskell ja selle tiksumine kostis ebanormaalselt valjusti.

Tik-tak.

Tik-tak.

Või tajus ta seda niimoodi alles nelikümmend sekundit hiljem?

Arvatavasti.

Kõik nad olid näost täiesti mustad ja nägid pärastlõunaselt loiud välja. Üksnes Sembene oli energiat täis nagu tavaliselt. Ta rääkis valju häälega ja ägedalt. Tema käsivars riivas neli korda äratuskella ja nihutas seda pikkamööda aina rohkem lauaserva poole. Ja kas tiksumine mitte pööraselt vali ei olnud? Vaatamata sellele, et Sembene peaaegu karjus, ei kuulnud ta tema häält. Ta kuulis ainult toda aeglast, üha kallihinnalisemat tiksumist.

Kuigi ilmselt tundus tiksumine kallihinnaline alles pool minutit hiljem, kui kõik juba läbi oli.

Ilmselt nägi ta alles siis, kuidas viimane liivatera läbi liivakella kokkunööritud pudelikaela alla teiste juurde kukkus. Liivatera balansseeris veidi aega serva peal, otsekui kavatsenuks paigale jääda, otsekui oleks ikka veel mingi šanss, mingi avaus, mingi võimalus.

Ent siis see kukkus.

See juhtus keset päist pärastlõunat. Sel ajal ei saanud nad välja minna. Päeval ei olnud nende tööd olemas. Mustalt tehti tööd tökatmustas öös.

Ta astus mõne sammu lauale ligemale, ja kui need sammud kakskümmend sekundit hiljem tema peas kõlasid, oli nii selge, et ta süda tõmbus sel hetkel kokku, muutus imepisikeseks liivateraks, mis enne kukkumist liivakella kaelas balansseeris, ja veel üks ääretult tühine kuju maailma lugematute surnutega ühines. Nagu viimane tera liivakellas.

Muidugi muutub inimene surma vahetus läheduses pisut pateetiliseks.

Ta tõmbas ühe tooli väljapoole, et laua taga istet võtta. Äratuskell tiksus. Tiksus valjusti.

Tema pilk langes iseenda kujule seinapeeglis ja külmus jääks.

Tema musti piirjooni ähmastas veel üks kerge võbin. Viisteist sekundit hiljem ta adub, et siis ta taipaski. Ja siis oli juba liiga hilja.

Viimane tiksumine, mida vana äratuskell üldse kuuldavale toob, oli ebaloogiliselt vali.

Tik-tak.

Kärgatus.

Seinapeegli kõrval olnud välisuks paiskus lahti. Pilpad lendasid. Peegel kukkus seinalt maha ja vastu põrandat puruks. Sisse tormasid mundris politseinikud, nad libastusid peeglikildudel ja uksepilbastel.

Esimene politseinik tuli otse tema poole ning surus teda kummalise sihikindlusega magamistoa poole. Ta oli täidlasevõitu, tal olid heledad vuntsid ning ta vaatas teda iseäraliku ainitise pilguga. Kolmkümmend sekundit hiljem mõtles ta, et oleks pidanud ka sellele reageerima.

Vuntsidega politseinik juhtis ta magamistuppa ja otse akna juurde. See oli lahti. Nagu alati.

Pääsetee.

Seal nad peatusid. Vuntsidega politseinik pööras näo avatud köögiukse poole ja vahetas kolleegidega mõne valjuhäälse sõna.

See oli šanss, avaus, võimalus.

Ja siiski üldse mitte. Siiski risti vastupidi. Kuigi seda adus ta alles kümne sekundi pärast. Samal momendil, kui kõik oli ülimalt selge.

Võib-olla suri ta sel hetkel.

Valesammu hetkel.

Ta sööstis aknast välja ja ronis kähku mööda tuletõrjeredelit katusele. Ta kuulis, kuidas vuntsidega politseinik mõni meeter allpool oma suurt keret läbi akna välja pressib.

Ta jõudis katusele. Jooksis mõne meetri ja paiskus vastu pööninguust.

Pääsetee.

Uks oli lukus.

See ei olnud kunagi lukus. Aga praegu oli.

Tal oli veel viis sekundit elada ja niidiotsad sõlmusid pöörase kiirusega kokku. Ta õngitses pintsaku põuetaskust disketi ja hoidis seda kõrgel pea kohal Rootsi üleni siresinise hilissuvetaeva taustal.

See oli viimane väljapääs. Kui ühtegi pääseteed ei olnud. Tema jaoks mitte. Võib-olla teiste jaoks. Tohutult paljude teiste jaoks.

Vuntsidega politseinik ronis redelist üles. Sihtis teda püstoliga.

Ta vaatas politseinikule silma. Seal oli lihtlabane tõde.

Ta seisis, diskett pea kohal, ja tundis, et see mõjus. Et sööt neelati alla. Ta naeris valjusti ja viskas disketi politseiniku poole.

Politseinik püüdis selle kinni, muigas kahetsevalt ja tulistas.

Üheainsa lasu.

Tema süda oleks pidanud pihtasaamiseks liiga väike olema. Ainult liivatera.

Kukkudes mõtles ta, et ilmselt said talle saatuslikuks uues keeles sisalduvad eelarvamused.

Ja kui ta näoli vastu katuseplekki kukkus, oli ta – tõepoolest – näost täiesti must.