Читать книгу Suured veed - Arne Dahl - Страница 5

HALLINEVA PEA JA heledate vuntsidega politseinik vaatas oma peegelpilti ja oli näha, et ta teab, mis selle taga on. Kamp teda vahtivaid sisekontrollibüroo uurijaid. Otse tema enda peas. Ja küllap võis tema muigest teatava annuse irooniat välja lugeda.

Paul Hjelmile nähtu ei meeldinud. Liiga enesekindel. Liiga rahulik. Väga raske saab olema talle ligi pääseda.

Kui see nüüd nende eesmärk oli.

Kuigi tegelikult ei mõelnudki ta mitte niivõrd konstaabel Dag Lundmarki peale. Ta mõtles rohkem selle põhjuse peale, miks ta teda vaatas.

Ja põhjus seisis pisikeses toapugerikus tema kõrval. Põhjus paistis täiesti rahulik.

Hjelm oli tõepoolest lootnud, et tal ei ole vaja enam kunagi Niklas Grundströmiga kohtuda. Pärast Hallundas toimunud tulistamisega seotud traumaatilisi sündmusi oli ta temaga üheainsal korral kokku juhtunud. See oli umbes aasta aega tagasi seoses teise tulistamisega ühes Skövde hotellitoas. Pärast kätte haavata saamist oli Hjelm Skövde keskhaiglas. See kohtumine oli möödunud ilma igasuguste probleemideta. Otsekui parandanuks Grundström oma ametialaseid oskusi. Ja kohe pärast seda saigi temast kogu sisekontrollibüroo ülem. Ehtne karjerist. Aga sugugi mitte asjatundmatu. Temas oli mingi selge, häirimatu, emotsionaalselt täiesti neutraalne tõhusus.

Niklas Grundström oleks võinud ükskõik missuguse režiimi heaks töötada. See ta vastumeelseks muutiski.

Ja ta ei oleks elu seeski Paul Hjelmilt abi palunud, kui asjal mingit tagamõtet ei oleks olnud.

Ja ta otsis Dag Lundmarki priskevõitu, raskusjõust tugevasti mõjutatud näojoontest pigem seda tagamõtet.

Aga Kerstin? Mis temaga lahti on? Ta oli näost täiesti valge ja käitus üldse kummaliselt. Tema pilk oli ainiti suunatud tollele täidlasele vuntsidega mehele, kes istus üksinda ülekuulamisruumis ja silmitses neid, ilma et oleks neid näinud.

Hjelm ei osanud seda päriselt kokku viia.

Ta sai aru, et peaks oskama seda kokku viia, aga ei õnnestunud. Grundström segas teda. Grundströmi tagamõtted. Kuhu on jäänud vana hea, täiesti eelarvamustevaba politseitöö? Niisugune, mille mõte oli otsida tõtt ja ainult tõtt?

Jan-Olov Hultini näost mingit vastust otsida oli lootusetu nagu ikka. Vana lihtsalt heitis piilupeegli poole mõistatuslikke pilke.

Kogu olukord oli väga närviline.

Ta piilus taas Kerstini poole. A-rühma viimaste suurte juhtumite lõpuks olid nende ajud üheks saanud. Nad mõtlesid ühtesid ja samu mõtteid. Ja nüüd? Ei, Kerstin oli täiesti ligipääsmatu.

Mille peale ta küll mõtleb?

Paul sai üsna kohe vastuse.

„Ei,” sõnas Kerstin Holm. „Mina seda ei tee.”

„Mida?” hüüatas Hjelm.

Hultin ja Grundström silmitsesid Kerstin Holmi kumbki omamoodi ükskõikselt. Nad olid kummaliselt kokkusobimatud.

„See ei ole palve,” ütles Hultin. „See on käsk.”

„See on huvide konflikt,” sõnas Holm. „Ma ei saa Lundmarki üle kuulata. Me olime kihlatud. Ma kannan siiani tema kihlasõrmust.”

„Oh kurat,” ütles Paul Hjelm. „Tema?”

Nüüd olid kolm pilku hoopis temale suunatud.

„Jah,” lausus Kerstin Holm kurva näoga. „Tema.”

Ja Hjelmi vaimusilmas vilksatas lähedase usalduse hetk. Kuidas Kerstin oli rääkinud Göteborgi kolleegist, kes teda ööde viisi harjumuspäraselt ja mõtlematult oli vägistanud. Tema pilk pöördus piilupeeglile ja priskele vuntsidega mehele. Ja pildid ei sobinud kokku.

Pildid ei sobinud kokku.

Kerstin ja see seal? Ei.

Kuid ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Nüüd oli pisikeses toapugerikus veel ainult üks ilmetu pilk, ja see oli Jan-Olov Hultini oma. Grundström näis rohkem pead murdvat. Ilmselt mõtles ta 1) infolünkadele sisekontrollibüroo arhiivis ja 2) logistiliste meetmete paketile.

Teisisõnu mõtles ta sellele, kuidas kurat ta sai selle asja maha magada ja mida paganat sellega nüüd peale hakata.

Kõigi eelduste kohaselt oli ta juba otsusele jõudnud, kui ütles:

„Mul ei ole vaja teie abi.”

Natuke aega valitses pugerikus vaikus. Isegi Hultin kortsutas kulmu. Grundström jätkas:

„Mul on vaja operatiivjuhti.”

Hjelm heitis pilgu Dag Lundmarki poole. Too muigas kõveralt, otsekui kuuleks ta täpselt, mis pugerikus toimub. Seda odavat farssi.

„Sul on vaja operatiivjuhti,” ütles Hjelm külmalt, keeras ringi ja osutas Hultinile. „Ja sina oled järelikult sellega nõus?”

„Jah,” vastas Hultin. „Ma andsin ka soovitusi.”

Grundström sõnas:

„Jutt on sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhtivkomissari ametikohast. Stockholmi sisekontrolli ülem. Kuupalk umbes kakskümmend tuhat suurem kui teil praegu. Võib-olla natuke rohkem.”

„Koht on ette nähtud ühele teist kahest,” ütles Hultin.

Hjelm ja Holm vaatasid teda. Siis vaatasid nad teineteisele otsa. Mõnes muus olukorras oleksid nad naerma hakanud. Kui Dag Lundmark ei oleks teisel pool peeglit istunud.

„Me võime selle kahasse võtta,” ütles Hjelm.

Grundström silmitses teda. Veidikese kaalutlemise järel ütles ta:

„Hjelm, ilmselt elab kusagil selle hooletu pealispinna all ikkagi üks väike karjerist. Kellel ei oleks midagi selle vastu, et kõige kiuste tohutu vastupanuga võidelda. Kellel ei oleks midagi selle vastu, et teatavad väärad hoiakud politseist välja rookida. Kellel ei oleks midagi selle vastu, kui tal oleks raha, et nüüd, kui lapsed hakkavad pesast välja lendama, paar korda aastas Pariisi või New Yorki sõita. Paranda mind, kui ma eksin.”

Paul Hjelm silmitses teda. Pikalt.

Ta parandas teda ühes, ja ühes ainsas punktis:

„Ma ei ole mingi karjerist,” lausus ta tasakesi.

„Seda ma ei öelnudki,” sõnas Grundström. „Ma ütlesin, et arvatavasti elab kusagil tolle hooletu pealispinna all üks väike karjerist. See on hoopis teine asi.”

Paul Hjelm oli vait. Olgu, vaigistatud.

Niklas Grundström pöördus Kerstin Holmi poole.

„Kõik see, mis ma Hjelmi kohta ütlesin, käib ka sinu kohta, Holm. Kõik, välja arvatud lohakas pealispind.”

See oli nii lähedal komplimendile, kui Niklas Grundströmi puhul üldse võimalik oli.

„Ja lapsed,” lausus Hjelm.

Kerstin Holm muudkui keerutas oma sõrmust ringiratast.

„Ja ikkagi on see huvide konflikt,” ütles ta ainult.

Grundström võttis hoogu.

„Juhtum on piiripealne,” lausus ta. „Teie suhte lõppemisest peaks seega oma seitse-kaheksa aastat möödas olema. Taandamist ei peaks vaja olema. Kui seda sõrmust ei oleks…”

Taas kord pöördusid kõigi pilgud Kerstin Holmi vasakule käele. Ta jättis kihlasõrmuse kruttimise järele.

„See ei tule ära,” ütles ta.

Grundströmi ilme viitas sellele, et tal on veel kaarte, mida välja käia.

„Vaata teda,” ütles ta ja osutas peanoogutusega peegli tagumisele küljele. „On ju näha, et miski pole päris õige.”

Nad silmitsesid läbi piilupeegli Dag Lundmarki. Ja noogutasid. Kõik kolm. Ka Hultin.

„Ma keeran selle asja veel kord teistpidi,” jätkas Niklas Grundström. „Tegelikult on mul teie abi vaja. Seda ka. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ühest küljest tahan ma teid töötamas näha, vaadata elavas esituses, kas te sobite sellesse harjumatusse, vastutusrikkasse ja ohtlikku ametisse. Teisalt tahan ma tõesti, et te sellest maskist läbi murrate. Mul ei ole mitte pisimatki tõendit – või tegelikult isegi vihjet sellele –, et Flemingsbergi tulistamises midagi hämarat on. Teda tulistati ja tema tulistas vastu. Mitte miski ei räägi sellele vastu. Peale…”

„Kõhutunde,” ütles Kerstin Holm.

Grundström silmitses teda ja ilmselt nägi oma arust tema sisemist heitlust. Võitlust töö- ja eraelu vahel. Kumb on tegelik elu?

„Peale kõhutunde,” noogutas Grundström.

Hjelmi mõte rändas teisi radu.

„Kas mina ja Kerstin peame siis seal teineteisega võistlema? Ka sina oled väljas ja näitad üheksa koma viis ja kaheksa koma null?”

„Nii see muidugi ei käi,” lausus Grundström tõsiselt. „Ma tahan ainult luua endale üldise pildi sellest, kuidas te mõtlete. Ma saan aru, et läheb raskeks, aga te peate katsuma minu juuresolekut eirata.”

„Sinu juuresolekut peeglis,” ütles Hjelm. „„Vaata oma südamesse, Hjelm.” Kas sul on meeles? Ma päästsin Kosovo albaanlase Dritëro Frakulla elu, kui talle õlga tulistasin. Ja sina lähtusid sellest, et mind ajendasid rassistlikud motiivid. „Vaata oma südamesse”, my ass. Miks peaks sinu hinnang nüüd paremini täppi minema?”

Grundström vaatas talle otsa. Võib-olla oli tema pilgus õige natuke valu. Õige natuke häbi.

„Minu hinnang oli vale,” ütles ta. „Ja mul on kahju.”

Ta vaatas pugerikus ringi ja pareeris rünnaku. Kõik muu oleks olnud mõeldamatu. Grundström ei olnud just niisugune mees, kes teise põse ette keerab.

„Võrreldes Kentucky mõrvariga oli see siiski täpes, eks ole?”

Hultin köhatas ja vaatas talle otse silma sisse.

„Meie maksime selle eest kõrget hinda,” ütles ta ükskõiksuse jääkülma häälega. „Meie osakond pandi kinni ja mind vallandati. See on sul ilmselt meeles. Mida sina oma hinnangu eest maksid?”

Hjelmil oli korraks hirm, et Hultin kavatseb elusügisel taas kasutusele võtta oma halva kombe mõni kulm peaga lõhki lüüa. Ent siis tema pilk kustus ja pöördus tagasi piilupeegli poole. Ta oli vanaks jäänud. Ja leppis sellega vastutahtsi.

Grundström oli natuke aega vait. Olgu, vaigistatud.

Siis ütles Kerstin Holm.

„Ja ikkagi on see huvide konflikt.”

Grundström sulges silmad ja tal õnnestus oma mõtted õigele rajale suunata.

„Kuidas teie suhe lõppes?” küsis ta.

„Mida sa silmas pead?” küsis Kerstin Holm vastu.

„Kas see lõppes vihaga. Vaenuga?”

„Vaen läheb üle,” sõnasid Paul ja Kerstin kooris. Kuigi rohkem ei ütle nad seda enam kunagi.

Nad vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid naerma, seda naeru võinuks ehk vabastavaks nimetada.

Grundström ootas. Ja viimaks võttis Kerstin Holm ennast kokku.

„Mitte otseselt,” ütles ta. „Suhtes endas oli palju viha, aga lõpp tuli iseenesest. Asi oli läbi ja me mõlemad saime sellest aru.”

„Kas ta hakkas pärast teie suhet jooma?”

„Ei, ta jõi juba siis kaunis kõvasti. See oli üks põhjustest, miks me lahku läksime. Ja ta oli ennast piisavalt põhja joonud ega hoolinud suuremat sellest, et ma ta maha jätsin. Ilmselt ta ei pannud seda isegi tähele. Tal oli teine armastus. Pudel.”

„Kas sa rääkisid sellest kellelegi?”

„Meie ülemusele. Aga nad olid sõbrad.”

„Jah, komissar Victor Lövgren. Seesama mees, kes tema eest kostis ja hoolitses selle eest, et teda ei löödud minema, vaid degradeeriti ja saadeti ravile.”

„Millest ma aru ei saa,” ütles Kerstin Holm, „on see, mida ta siin teeb. Ta on põline göteborglane. Mida ta Stockholmis teeb?”

„Niisuguste asjaolude puhul paigutatakse inimene pärast ajutist teenistusest kõrvaldamist ümber,” teatas Grundström asjalikult. Jätkas siis taas teist juttu.

„Millest mina aru ei saa, on see, miks meie paberites teie suhte kohta midagi ei ole.”

„Me hoidsime väga madalat profiili. Lövgren oli üldse naispolitseinike vastu ja eriti politseinikevaheliste suhete vastu.”

Grundström andis mõlemale tagasihoidliku paberipataka. Ise näis ta olevat niisugune, kes kunagi paberitest abi ei otsi. Kui ta oli mingit paberit vaadanud, ei olnud tal enam kunagi tarvis sellele pilku heita. Hjelmi arvates rääkis see tema isikust nii mõndagi.

„Dag Lundmark sai hiljuti viiekümneseks,” kandis Grundström väga õigesti ette. „Ta lõpetas 1975. aasta Politseikõrgkooli ja temast sai Göteborgi korrakaitsepolitseinik ning sinna ta jäigi. 1978. aastal abiellus ta Annaga, kelle neiupõlvenimi oli Högberg, 1987. aastat edutati ta politseiinspektoriks, seejärel kriminaalinspektoriks ja läks 1992. aastal naisest lahku. Lapsi neil ei olnud. Pärast seda ei ole ühtegi suhet registreeritud. Mõni noomitus ülemäärase jõu kasutamise eest 1979, 1987 ja kolm tükki aastast 1999. 1998 tuli esimene teade töö ajal joomisest, sellele järgnes kaks teadet aastast 1999. Ilmselgelt oli see aasta kriitiline. Möödunud aasta juulis kõrvaldati ta alkoholiprobleemide pärast ajutiselt teenistusest ja sai pärastpoole Mälardalenisse Rudhageni hooldekodusse ravile. Tänavu juuni lõpus naasis ta Huddinge kohaliku politsei konstaablina aktiivsesse teenistusse. Seega oli ta enne tulistamist ainult napilt kaks kuud tööl olnud. Lühike aeg.”

„Meie suhe algas 1992. aasta kevadel,” lausus Kerstin, „siis kui ta veel abielus oli, ja lõppes 1994. aasta suvel. Selle aja jooksul oli ta mitu korda purjuspäi tööl. Ülemäärase jõu kasutamisest rääkimata.”

„Lövgren kaitses teda kõvasti?”

„Jah. Nad mängisid koos sulgpalli.”

„Sulgpalli?” imestas Hjelm ja piidles pisut pundunud Lundmarki. „Kas see pole mitte päris pingutustnõudev spordiala?”

„Tempot saab varieerida,” vastas Grundström üllatuslikult.

„Võib ju ka väita, et mängid sulgpalli, aga tegelikult lähed kõrtsi ja jood ennast pildituks,” ütles Holm kibedalt.

„Nii et sinu ja Dag Lundmarki vahel ei ole enam mingit sidet?” küsis Grundström.

„Ei,” vastas Holm ja kruttis sõrmust.

„Sel juhul ma ei näe, et oleks mingi formaalne huvide konflikt. Peale selle tahan ma väita järgmist. Sa võid võtta seda nagu eksamit. Umbes niisugune saab olema teie elu sisekontrolli uurijana, siin on see lihtsalt äärmuseni viidud. Me uurime endataolisi inimesi, inimesi, kellega meil on ilmselt otsene või kaudne side, inimesi, kelle nahka meil ei ole üldsegi raske ennast panna. Hjelm, võib öelda, et me vaatame kogu aeg oma südamesse.”

Grundström pidas vahet ja jätkas:

„Noh, mida te ütlete?”

„Minu jaoks on kõik täitsa rahulik,” vastas Hjelm.

Ja Kerstin Holm noogutas napilt.

„Olgu,” ütles ta. „Me proovime.”

Pisikeses pugerikus valitses natuke aega vaikus. Hjelm nentis, et õhku on ilmunud higilehka. Kaenlaaluse higi. Külma higi.

Siis lausus Hultin:

„Ainult üks asi. Mida me ülejäänud juhtumiga teeme? Kas ma võin kasutada A-rühma liikmeid politseinike ja aafriklaste ülekuulamiseks?”

„Seda ma lootsin,” noogutas Grundström.

Hultin noogutas üheainsa korra kergelt ja rahulolevalt ning pööras pilgu piilupeeglile.

Grundström andis kerge käeliigutusega mõlemale kriminaalinspektorile märku ja nood läksid koridori. Siis astus ta Hultini kõrvale ja vaatas ülekuulamisruumi.

„Nüüd saame näha, kuidas ta reageerib,” sõnas ta.

Aeg läks. Tõenäoliselt olid Paul ja Kerstin natukeseks koridori jäänud, omavahel kokku rääkinud ja paberitesse vaadanud. Möödus paar minutit. Siis avanes uks. Dag Lundmarki pilk pöördus sinnapoole. Hjelm astus sisse. Pilk muutus teravamaks. Siis sisenes Kerstin Holm. Ja Lundmarki pilgus süttis kummaline säde.

„Ma tahaksin teada, kuidas selle sidemega ikka on,” ütles Jan-Olov Hultin ja silmitses Kerstini pingul selga.

Naise käsi keerutas sõrmust ringiratast.