Читать книгу Suured veed - Arne Dahl - Страница 4

OTSE FLEMINGSBERGI SÜDAMES, täpsemalt Diagnosvägenil postimaja lähedal sirutus taeva poole Giotto kolmeteistkümnendal sajandil kavandatud kellatorn. Teisel pool Hälsovägenit laiutas Arno kaldal Vasari ehitatud Uffizi galerii, mis oli pilgeni täis Botticellit ja Rafaeli, Michelangelot ja Leonardo da Vincit. Ja Huddingevägeni ääres just siinpool punast foorituld asus Brunelleschi võimsa kupliga Toomkirik ise.

Või siis oli see Arto Söderstedt, kes igatses Itaaliasse.

Viggo Norlander oli sellest seisundist üliväga tüdinud. Kolleegi silme ees oli nagu mingi kelme ning oma arust nägi ta – nagu maitsetus reklaamfilmis –, kuidas sellel kelmel vahelduvad Toscana vaated. Ja see oli ülimalt vaevarikas.

„Kurat võtaks, Arto,” käratas ta. „See on Flemingsbergi väga igav kirik. Seal veel igavam Huddinge haigla. Ja seal Södertörni kõrgkool. Muud ei midagi.”

Arto Söderstedt vaatas teda taevaliku kannatlikkusega.

„Võib-olla sinu maailmas,” lausus ta ja sirutas ennast.

Nad seisid kümnekonna korruse kõrgusel Flemingsbergi keskuse kohal ühel majakatusel ja saatsid pilgu üle päikesevalguses supleva lõunapoolse eeslinna, kus paiknesid miljoniprogrammi^[1.] ilmselt kõige jubedamad ehitised. Sest alles mõni aasta tagasi oli Flemingsbergil olnud Stockholmi kõige halvema eeslinna maine – isegi hullem kui Tenstal ja Albyl, Fittjal ja Rinkebyl –, aga see maine paranes juba mõnda aega. See johtus eelkõige üle terve keskuse laiutavast Södertörni kõrgkoolist, kõrgkoolist, mis pani isegi kõige umbusklikumad Rootsi üli-ja kõrgkoolihariduse tulevikku uskuma. Vaatamata sellele, et see toimus kohutavate kaotuste hinnaga. See oli valitsejatele proovikiviks. Kõik armastasid seda kõrgkooli ja kui see ka üle pankroti ääre viidaks, ei söandaks nagunii keegi seda kinni panna.

Ilmselt oli säherdusi jõuvõtteid vaja.

„Ma ei saa sinust aru,” kurtis Viggo Norlander. „Sulle oleks seal Itaalias äärepealt ots peale tehtud. Sulle suruti püstol lõugade vahele, nii et hambad lendasid. Kõik sinu paradiisiillusioonid lendasid kildudeks. Ja ikka igatsed sa iga jumala päev, iga tund, iga sekund sinna tagasi.”

„Näe, vaata sinna,” vastas Arto Söderstedt ja näitas näpuga.

„Ära siis vasta,” mossitas Norlander ja jälgis kolleegi nimetissõrme, mis osutas naabermaja katusele, kus sinivalge kilelint tuules laperdas, justkui püüaks vareseid peletada.

Siis ohkas Viggo Norlander sügavalt.

„Need on üpris sarnased,” lausus Söderstedt kannatlikult nagu ingel ja keeras ringi. Ta läks väljaulatuva pisikese ruumi – mis oli nagu tilluke maja suure katusel – ukse taga oleva pööningutrepi poole.

Norlander torisedes tema kannul.

Nad olid kolmandat korda vales majas.

„Aga nüüd oleme lähedal,” sõnas Söderstedt julgustavalt.

Viggo Norlander ei tundnud ennast julgustatuna.

Kuigi praegusel ajal oli pahur ja torisev Norlander rohkem nagu mask – temalt oodati seda ja ta kandis seda sulaselgest vastutulelikkusest. Tegelikult oli ta õnnelik inimene, vastne isa juba teisele imelisele tütrele sama paljude aastate jooksul. Viiekümne kahe aastasena. Ta liikus õblukeste tüdrukute ringis nagu inglite seas. Ta oli juba paradiisis, seega ei olnud tal tarvis selle järele igatseda. Ja järelikult tundus kolleegi pidev igatsus lihtsalt üpris sõge. Lapsik.

Teisest küljest ei olnud ta kunagi päriselt aru saanud, mis Arto Söderstedtiga Itaalias juhtus.

Suur osa A-rühma viimastest juhtumitest oli toimunud Euroopas, eelkõige Itaalias, kättesaamatuna kõigile teistele peale Söderstedti. Ja tema ei rääkinud rohkem kui puhtprofessionaalselt nõutav oli.

Aga midagi oli puudu.

Pusletükid.

Ta oli väitnud, et tema naine ootab last, aga kui nad tagasi tulid, ei olnud sellest märkigi.

Ta oli pärinud varanduse, ent nüüd elas ta nii, nagu seda ei oleks kunagi olnudki.

Ta oli Europoli politseinikuna suurt edu saavutanud, aga ei olnud seda mitte hetkegi ära kasutanud.

Ta oli vahistanud vähemalt ühe Teise maailmasõja aegse sõjakurjategija, aga ta ei olnud lausunud sõnagi, kuidas see tegelikult toimus.

Naasnud Arto Söderstedt oli lihtsalt tagasihoidlikkuse musternäide. Mis ei tundunud päris loomulikuna.

Aga see oli midagi, millega Viggo Norlanderil tuli leppida. Söderstedt sulgus nagu karp ja temas valmib kas pärl või siis rändab ta keedupotti.

Söö või lase ennast süüa, mõtles Norlander häiritult ja astus uriini järele lehkavasse lifti ainult meenutamaks, et see on rikkis.

„Meil jääb efektiivsusest puudu,” lausus ta liftipeeglile.

„Sinul igatahes küll,” ütles Söderstedt, avas väljastpoolt liftiukse ja osutas galantse žestiga kõrgele, väheahvatlevale trepile.

Norlander oli liiga paksult riides. Talle meeldis see sõna, aga mitte nähtus. Ühelt korruselt teisele laskudes leierdas ta seda endamisi. Ma olen liiga paksult riides. Ma olen liiga paksult riides.

Mis tähendas lihtsalt seda, et tal oli liiga paks jope, täpsemalt öeldes kõige ebamugavama tegumoega must sulejope. Hommikuti vaatas ta aknast välja, viskas pilgu kraadiklaasile ja tegi vale valiku. Õhukesed riided, kui ilm oli külm ja soojad riided, kui oli soe. Eksimatult.

Jope oli töörõivaks äärmiselt sobimatu, kuna selle kohevate voltide vahelt püstoli kättesaamiseks peaks kuluma ligi pool minutit. Õnneks pole tal kunagi vaja olnud järele proovida. Ja täna hommikul oleks sulejope pidanud esikunagisse jääma. Ilmale vaatamata.

Ja täna ei olnud tal kavas relva haarata.

Nad jõudsid alla ja astusid tänavale. Söderstedt jäi korraks seisma, pilk siresinisesse taevasse suunatud. Norlander ei pannud pahaks. Ta toetas käed vastu põlvi, kummardus ja ähkis.

Ja nemad ei oleks üldse pidanud siin olema.

Hommikune nõupidamine operatsioonide juhtimise keskuses jäi ära. Selle asemel kutsus kriminaalkomissar Jan-Olov Hultin nad oma kabinetti ja käskis neil mitteametliku häälega Flemingsbergi minna, et ühele korterile pilk peale heita.

„Ainult kontrollige olukorda,” ütles Hultin.

„Ainult kontrollige olukorda?” kordas Norlander äärmiselt paljutähendava häälega.

Seda ignoreeriti ülima hoolega.

„Jah,” vastas Hultin ükskõikselt.

Nii see oli.

Õnneks oli naabermaja lift korras. Muus osas ei olnud mingit vahet. Majad olid lihtsalt täpselt ühesugused.

Viggo Norlander mõtles, et arvatavasti näeb põrgu niimoodi välja. Kõik on täpselt ühesugune. Mitte miski ei torka silma. Inimene rändab ühest puhastustulest teise ja kõik on täpselt nii nagu kõik muu.

Lift peatus üheksandal korrusel. Õiget kohta oli kerge leida. Koridori kaugemas otsas olev uks oli päris katki ning pealegi ehtis seda kollast ja musta värvi kleeps ja kitsas sinivalge kilelint.

Kahjuks oli uks lahti.

Sees oli märgata liikumist.

Norlander ohkas.

Ta mõtles oma teenistusrelvale, mida varjas mitu kihti sulevoodrit. Ta mõtles äsjaantud lubadusele, et täna ei olnud tal kavas relva haarata. Ta mõtles vanale lubadusele, mille oli andnud oma elukaslasele Astridile ja tütardele Charlotte’ile ja Sandrale: „Ei, ma ei sure”. Hakkas siis tõmbluku kallal pusima.

Tal ei oleks tarvitsenud vaeva näha. Uksepraost välja piiluv mees oli viisakalt riides ja näitas politsei töötõendit.

„Laske jalga,” sõnas ta rangelt. „Politseiasjad.”

„Sama siin,” vastas Arto ja näitas oma töötõendit ning jätkas. „Arto Söderstedt ja Viggo Norlander. Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksus…”

Mees silmitses neid kahtlustavalt. Siis ütles ta:

„A-rühm?”

„The one and only.”

„See siin on meie juhtum.”

„Minu arvates olete te sisekontrollist?”

„Siis saad sa ka aru, miks te peate ära minema.”

„Ei,” vastas Söderstedt ingellikult naeratades.

Kuramus, mõtles Viggo Norlander ja uuris oma täiesti valget kolleegi, keda ümbritses tuppa paistev päikesevalgus. Ta näeb tõepoolest ingli moodi välja.

„Teie ülemus komissar Niklas Grundström palus meie abi,” selgitas Söderstedt.

Mees oli mõtliku näoga. Ta oli üle viiekümne ja kuulus kahtlemata sisekontrollibüroo uurijate vanasse kaardiväkke.

„Seda on väga raske uskuda,” sõnas ta, kuid oli näha, et ta usub, oli näha, et ta kirub mõttes oma ülemust ja oli näha, et niisugune asi ei juhtu esimest korda.

Igatahes Viggo Norlander arvas nii ja pidas ennast nutikaks.

„Uus strateegia on sulle ju teada?” ütles Söderstedt ja raputas oma inglitiibade lehvitamisega haavale soola.

Mees oli äraütlemata morni näoga, teeskles natuke aega järelemõtlemist ja laskis nad siis sisse.

Esimese asjana vaatas neile vastu katkine peegel. Vaatas alt üles. Norlanderil oli oma paksude riiete pärast hea meel. Toekad talvesaapad tulid kildudega toime. Ja kuna Arto Söderstedt maapinda ei puudutanud, vaid hõljus selle kohal, siis jäi ka tema vigastamata.

Viisakas mees oli veidi pettunud näoga. Nad oleksid ju võinud natuke kannatada saada. Sissetungijad.

„Kas sa oled siin valves?” küsis Norlander.

„Ma lõpetan meie ülevaatust,” vastas mees.

„Mis su nimi on?”

„Åke Danielsson.”

„Nii et sa lõpetad ülevaatust, Åke? Mida see tähendab?”

„Ära mitte proovigi,” vastas Åke Danielsson.

Selle virgutava sõnavahetuse ajal kasutas Arto Söderstedt juhust, et luua endale ettekujutus korterist, kus viis Aafrikast pärit põgenikku olid ennast Rootsi õigusemõistmise eest varjanud. Imepisikeset esikust pääses otse kööki. Korter oli kahetoaline, ülimalt kasina mööbliga ja põrand oli prahti täis. Uksepilpad, peeglikillud ja üks vana äratuskell. Ta võttis kella köögipõrandalt üles ja silmitses seda. Kell näitas veerand viis. Surmaaeg. Või peaaegu surmaaeg.

„Ära midagi puutu,” ütles Åke Danielsson, kuigi nüüd peaaegu veidi paluvalt. Rangus oli nagu peoga pühitud.

„Miks mitte?” küsis Söderstedt katkiselt äratuskellalt pilku pööramata. „Kas te unustasite kuriteopaiga ülevaatuse tegemata?”

Aga ta ei tahtnud peale käia. Ta pani äratuskella sinna tagasi, kus selle koht ilmselt oli. Põrandale. Siis läks ta kõrvaltuppa. See oli magamistuba. Kaks voodit ja kolm rullikeeratud madratsit. Seinad olid lagedad. Läbisõiduhoov. Pole mingit mõtet ennast sisse seada. Pole midagi, millest kahju oleks, kui pead kiiremas korras sealt lahkuma. Mitte midagi, millest sind taas kord välja aetakse.

Arto Söderstedt sai sellest tundest aru.

Ehkki tunduvalt privilegeeritumas plaanis.

Ka teda oli välja aetud. Paradiisist.

Aga see oli hoopis teine lugu.

Lähima akna taga oli katusele viiv tuletõrjeredel. Teed sinna tõkestas sinivalge lint. Söderstedt pöördus Danielssoni poole ja osutas kerge žestiga akna suunas. Danielsson vastas abitu grimassiga ja Söderstedt tõmbas akna lahti.

„Tähendab, see oli lahti?”

Danielsson lentsis sinna ja noogutas.

„Arvatavasti oli see kogu aeg lahti,” ütles ta. „Ettevalmistatud põgenemistee.”

„No nii, kuidas sina siis taastaksid eelnenud sündmuste käigu?”

Danielsson koputas endale sõrmeotstega vastu otsaesist. Näis, nagu tahaks ta ajusagara klaviatuuril taastamise toone esile improviseerida.

„Viis põgenikku köögilaua ääres. Kohvikruusid. Kui uks reeglitevastaselt sisse löödi, jõid nad kohvi. Peegel kukkust seina pealt ja kell laualt maha. Segadus. Aknale kõige lähemal olnud põgenik sihib sinnapoole.

„Winston Modisane,” ütles Söderstedt.

Danielsson noogutas ja jätkas:

„Niisiis sööstab ta akna juurde ja ronib välja. Meie kolleeg läheb talle järele ega aimagi, et mehel on relv.”

„Dag Lundmark,” noogutas Söderstedt ja osutas akna poole. „Kas läheme nende jälgedes?”

Åke Danielsson tegi akna suunas tõrkuva liigutuse. Söderstedt ronis välja, Danielsson puhkides järele. Norlander samamoodi.

Katusele viiv tuletõrjeredel oli kaunikesti kipakas. See kaardus politseilise koguraskuse all.

Nad astusid üle järgmise laperdava sinivalge kilelindi ja jõudsid katusele. Seal oli ainult pisike väljaulatuv ruum, mis oli nagu tilluke maja suure katusel. Söderstedt läks sinna. Ta vajutas pööninguukse linki. Uks vajus lahti. Ta pani selle jälle kinni. Siis ta noogutas ja kõndis natuke aega ringi.

„Okei,” ütles ta. „Miks Winston Modisane plehku paneb? Loomulikult sellepärast, et edasi vabadusse pääseda. Kui mõelda, et aken oli põgenemisteena kogu aeg lahti – nagu sina Åke ütlesid –, mille pagana pärast ta siis katusele seisma jääb ja tagaajava politseiniku pihta tulistab? Miks ta lihtsalt edasi ei jookse? Siia? Pööninguuksest sisse?”

„Meie hinnangul,” vastas Danielsson, „on kaks võimalust: esiteks see, et ta satub lihtsalt paanikasse ja hakkab huupi tulistama…”

„Mitu lasku ta tegi?”

„Magasinist oli kaks kuuli puudu ja see klapib Marklundi jutuga.”

„Lundmarki. Mida teised räägivad? Kas nemad kuulsid ka kahte lasku?”

„Ühelt poolt ei ole me veel jõudnud nendega rääkida, teiselt poolt ei ole mingit põhjust selles kahelda. Kaks kuuli on puudu. Kõik viitab sellele, et need tulistati välja. Arv klapib.”

„Okei… Mis on teine võimalus? Kui see ei olnud paanika?”

„Et Lundmark oli lihtsalt liiga lähedal. Aafriklane taipas, et ta ei jõuaks eest ära joosta. Ta hoopis tulistas.”

Söderstedt noogutas. Norlander silmitses teda. See käitumine oli talle tuttav. See oli vana Arto. Enne-Itaaliat-Arto. See Õige Arto.

„Kuhu ta kukkus?” küsis See Õige Arto.

„Sinna, kus sa seisad?”

Arto Söderstedt vaatas igas suunas ringi. Ta seisis katuseserval, kuristikust lahutas teda madal, pealtnäha logisev piire. Mõne napi meetri kaugusel temast paremal oli tuletõrjeredeli ots. Sama palju meetreid temast vasakul viis pööninguuks tillukesse väljaulatuvasse ehitisse. Edasi oli vasakul suur katusepind.

„Ja kus oli Modisane püstol?” küsis Söderstedt.

„Kohe tema kõrval,” vastas Danielsson.

„Ja kuhu pööninguuks viib?”

„Panipaigast mööda ja trepist alla. Lifti kõrvale.”

Söderstedt kõndis veel natuke ringi. Ta nuhutas õhku, otsekui õpiks olukorda tundma. Ta hõõrus sõrmeotsi vastamisi.

„Ei,” lausus ta viimaks. „See asi ei klapi mitte.”

Åke Danielsson jõllitas Viggo Norlanderile otsa, ilmselt lootes põlvkonnakaaslaselt vastust saada. Aga Norlander oli ainult pealtnäha põlvkonnakaaslane, ta oli äsjasündinud pisitütre isa ja tundis oma veidi noorema paarilise vastu suurt lugupidamist. Ei heitnud tema poole mingeid ptüi-on-nüüd-aga-alles-ajad pilke.

„Mis asi see ei klapi?” küsis Åke Danielsson pahuralt.

Arto Söderstedt uuris teda ingellikul pilgul.

„Mul pole õrna aimugi,” vastas ta leebelt.

1 Rootsis 1965–1974 ellu viidud elamuehitusprogrammi rahvapärane nimetus. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]